Lembit Uustulnd
Avameri 3. Naerukajaka nutt
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital
Toimetanud Velve Saar
Korrektuuri lugenud Reet Ruusmann
Kujundanud Mari Kaljuste
Tekst ja fotod © Lembit Uustulnd, 2020
ISBN 978-9985-3-4953-3
e-ISBN 9789985351185
Kirjastus Varrak
Tallinn, 2020
www.varrak.ee
www.facebook.com/kirjastusvarrak
Trükikoda OÜ Greif
I peatükk
Juba teist päeva olid nad teel Las Palmase poole, kuid Jaan Rang polnud kordagi kajutist nägu näidanud. Esialgu pani Jaak selle kirglike „maalrite” süüks, kellest toibumiseks ja taastumiseks läheb vanemal mehel rohkem aega. Aga kui juba teine päev hakkas lõunasse veerema, päris Jaak ettesattunud pootsmanilt:
„Mani, kui ma poleks pompat1 lahkumisel sillas näinud, võiks arvata, et unustasime mehe Luanda dokki. Tiksub juba teine päev, aga poliitloengust mitte kõssugi.” Laeva Hirm, tuntud ka nimega Draakon, kissitas silmi, vaatas ringi ja küsis sosinal:
„On’s sool taast puudus?” Nähes, et kapten naljale ei reageeri, jätkas pootsman: „Ma pea soole ütlema, et meite Poliitrangid oo haiged.” Jaagu nägu tõsines − oli seda nüüd siis tarvis, keskpaika merd ja tohtreid pole ka läheduses. Vastu ootusi ilmus Laeva Hirmu näole kaval naeratus, kui ta kaptenit rahustas: „Sa ää muretseg, haiguse nimi oo meretaud ehk merehaigus, küll ta varsti jalad alla vötab.”
„Merehaigus,” imestas Volmer ning vaatas nagu kontrollides silla illuminaatorist merele, kus polnud tuulekübetki, ainult vana ja lauge, üle terve Atlandi ookeani veniv lainejõmm kiigutas hellitavalt laeva. „Millest siis? Meri on kui laud, põrutame nagu järve peal,” ei suutnud Jaak mõista. Pootsman nihutas lätu kuklasse:
„A vaada, kapteni-saks, mönele kohe äi sobi vee nägemine. Meite külas oli ka söuke mees, Peetri Juhan, nii kut vett nägi, kukkus kohe öökima ja puristama. Kui aga viinapudeli lauale panid, pölnd änam häda miskit.”
„Ah, pootsman, mis sa ajad. Tahad öelda, et peaksime pompat viinaga ravima hakkama?” Volmer raputas uskumatult pead. Mani võttis lätu peast ja sügas mõtlikul ilmel kukalt:
„Tont seda teab, sellega vöib minna nii ja teise korra jälle naa.”
„Kuule, pootsman, su jutt on ka õige imelik,” imestas kapten. Mani tõmbas lätu pähe tagasi ja vedas silmad kissi.
„Vaada, möned aastad tagasi saadeti meited Hersoni uut laiva vastu vötma. See oli siis, kui mool meite koloosi kaadriosakonnaga veiksed arusaamatused tekkisid ning tuli aasta Pärnu Kaluris redus olla.” Häbelikult vaatas pootsman maha, enne kui jätkas: „Noh, saadeti meiteid siis Pärnu Kaluri uut SRTMK-d vastu võtma. Vene keeles oli laiva nimi Metelitsa, mille pärnakatest luapoolikud kohe Meite Litsiks ristisid. Kogu üritus juhtus just nende suurte revolvripühade aegu olama. Nagu sa isegid tead, siis oo nee pühad sääl kantis nönda au sees, et sel ajal äi kasva rohi ka mette, mis siis veel töömeestest arvata, kes kadusid tehasest mitmeks nädalaks. Pölnd ka meite kaptenil Vladimir Tornil muud tehja, kui lasi meeskonna nädalaks koju Eestisse. Jähime Vanaga kahekesi ning elasime Hersoni linna peaväljakul maailmatu uhkes hotellis, otse Lenini ausamba perse taga.” Siinkohal rabas Mani lätu jälle peast ja tegi käega ulja žesti. „Ausamba ette ehitati püüne, kust päält körged partei ja valitsuse asjapulgad pidid hakkama töörahva paraadi vastu vötma.” Laeva Hirm tõmbas lätu uuesti pähe tagasi. „Meitel oli üsna hea meel, sest toa aknad olid otse vastu väljakut ning kogu näitemängu oleksime saanud vahtida esimesest reast, aga tutkit …” Siinkohal näitas pootsman trääsa. „Üks päe enne paraadi varusid tuppa kolm plekkmantlites meest ning kleepisid meite akna jöupaberilehtedega kindi. Meite küsimuse pääle, et milleks see hea oo, öeldi, et see pidi snaipritevastane meede olama. Ma püüdsi küll neile seletada, et me oleme lihtsad kalamehed, mitte Siberi karusnahakütid, kuid selle pääle vaadati moole sedati hallide silmadega otsa, vibutati näppu ja öeldi, et paberit puutuda äi tohi − see vöib löppeda riigitoidul. Tulavad pärast paraadi ja vötvad ise maha.” Meenutades kissitas pootsman silmi. „Nönda, omavahel öeldes, meitest need aknad kinni jähidgid, kui me kahe nädala pärast tehasest jalga lasksime.”
„Kuule, pootsman, sa pidid viina tervistavast mõjust rääkima,” katkes Volmeril kannatus.
„Ooda nüüd, sellest ma soole ju räägi,” rehmas Laeva Hirm käega. „Ää olg nii hädaline. Kapten Torn oli kohalike töömeeste käest kuulend, et „kääritatud arbuus” pidi sii kantis pöhiline pidulaua ehe olama. Kuna kilo arbuusi maksis turul kolm kopikat, siis pölnd materiaalsed kulutused eriti suured. Tirisime ühe 5–6-kilose palli hotelli, vetsime noaga kupli maha ja sonkisime lusikaga sisu segamini pudruks. Pölnd me kumbki söukest rooga varem söönd ega teind, kogu öpetus oli saadud rohkem kuulujuttudest. Pudrule arbuusi sees valasime lisaks pudeli Valget Kurge, pool pudelit viina ja mingid šampuse ülejäägid ning nihutasime selle pommi aknalaua pääle kardina taha vädima.” Möödunut meenutades pootsman muigas. „Sääl ta siis sügispäikse käes vindus, olime teise tükkis unustand. Kui nee nahkmantlites poisid tulid aknaid kleepima, leidsime oma piduroa kardina tagant üles ja otsustasime suuri revolvripühi väärikalt tähistada. Töime granuleeritud teeklaasid välja ja panime esimese klömaka ära.” Siinkohal vedas pootsmani nägu krimpsu, nagu oleks hammustanud sinepit koos sidruniga. Mees väristas õlgu ja raputas ägedalt pead. „Ma pea soole ütlema, et oli ikka vastiku maitsega sodi küll, aga kallist kraami äi saa ju lasta raisku minna. Ja siis läks lahti,” vehkis pootsman käega, nagu oleks saja meetri sprintereid teele lähetanud. „Püüdsime kapteniga kordamööda peldikus käia, aga vahepeal oli momente, kus tuli ukse vahel ka rüseleda – köht oli ikka täitsa vikat. Ma ütleks, et nagu kümne numbri niit.” Pootsmani maalitud pilt pani Volmeri muigama, Mani ikka oskas. „Kujuta nüüd ise ette − väljakul, hotelli ees, marsivad juubeldavad töörahvaste massid, mängib pasunamuusika, karjutakse loosungeid ja veetakse punaseid lippe ringi, meie aga ei saand kolm päeva toast väljagid. Peldiku ukselink püsis pidevalt kehasoe − üks tuli, teine läks ning köigele krooniks olid aknad kinni kleebitud, värsket öhku pölnd kuskist vetta.” Mani laiutas käsi ja pungitas silmi. „Olime kut kalad kuival, sitahais tahtis ää tappa.” Jaak Volmer ei saanud pidama ja turtsatas.
„Tundub, Mani, et sa jäid ikka ellu,” torkas ta irooniliselt.
„Jähin, jähin,” noogutas pootsman, „kuid nädala aja jooksul äi julgend peldikust kaugemale kut sada meetrit minna, selle olaks suure valuga jöudend ää spurtida.” Mani sügas nina ja lisas: „Seepärast peab viinaraviga ikka edevaatlik olama.”
„Olgu-olgu, pootsman, lähme vaatame, kuidas Rangil lood on,” kutsus Volmer Laeva Hirmu käeviipega kaasa. Nad koputasid seitsmenda kajuti uksele. Vastuseks kostis nõrk hääl, mis kutsus sisse. Avanud ukse, lõi ninna pahvak sumbunud ja oksehaisust õhku. Jaan Rang oli poolistukil patjade najal voodis. Põlved, millest ta kätega kinni hoidis, olid tõstetud kõrgele krõnksu kurgu alla ja mees ise soigus tasasel häälel. Koi ees põrandal oli ämber, mille Volmer kõrvale lükkas, kui voodiäärele istus. Rangi pilk oli vaevatud, põsed habemetüükas ja lohku vajunud, kui ta vesiste silmadega kaptenit vaatas.
„Meri ei ole minu jaoks,” ohkas ta kurvalt, „ma teadsin seda, aga amet … Amet on selline, see kohustab.” Lause lõpp kadus pominasse, kui mees käega kobades voodi kõrvalt ämbrit otsis. Jaak nihutas ämbri Rangi käeulatusse, kuid kraaksuvatele helidele ja punnitamisele vaatamata ei tulnud vaese pompa seest enam midagi lagedale. Poolteist päeva oli teinud oma töö.
„Kuidas siis nii?” ei osanud Volmer midagi muud öelda. Ta tõusis