Ohtlikud mängud. Mary Burton

vargsi tema poole. Riley küsis mitu korda koolituse kohta ning mehel oli olnud keeruline kiskuda pilku tema T-särgi all kerkivatelt-langevatelt rindadelt.

      Ent nad hoidsid koolituse viimase päevani teineteisest eemale. Siis tuli Riley tema motellituppa, suudles teda ning nad jõudsid voodisse, kiskusid teineteisel riided seljast ja käitusid, nagu oleksid nad kurjast vaimust vaevatud. Ta vajus naise sisse, nautides seda tunnet. Naine oli nii kirglik.

      Bowman mäletas ikka veel, kuidas ta ärkas Riley kõrval, tundes esimest korda pärast Kareni diagnoosi end õnnelikuna. Samas tundis ta ka süümepiinu. Ta tundis, et murrab truudust surnud naisele, kes oli armastanud teda tingimusteta.

      Kui Riley veidi hiljem ärkas, seisis Bowman riietatuna oma niru motellitoa akna all. Naine astus mehe taha ja surus täidlased rinnad vastu tema selga. Tema keha reageeris kohe ning ta tahtis Riley vastu nõjatuda, nautida naise puudutust ja voodisse tagasi minna, ent süütunne uhkas temast läbi, kui ta vaatas oma sõrmusesõrme, millel olid veel näha kerged päevitusjooned kümme aastat sõrmes olnud abielusõrmusest.

      Riley armastamise asemel oli ta naise tervist ja elurõõmu põlgama hakanud. Riley oli täis elu ja Karen oli surnud. Ja nende koos veedetud tundide ajaks oli Bowman unustanud Kareni ning mõelnud vaid endale ja Rileyle. Kuidas ta võis nii kergesti unustada armastatud naisest jäänud kallid mälestused?

      Suutmata Rileyle otsa vaadata, käskis ta naisel ära minna, öeldes, et peab tööd tegema. Bowman oli tajunud naist läbistanud pinget ja hämmingut. Riley oli hetke paigal seisnud, nagu lootes, et kuulis valesti.

      „Oled kindel?“ sosistas ta.

      „Jah.“

      Naine eemaldus, tajudes sõnade varjus teravust. Vaikides oli ta võtnud oma riided. Bowman kuulis, kuidas ta teksad oma pikkade jalgade peale sikutas ning pluusi ja saapaid otsis.

      „Ma ei tea, miks, aga ma arvasin, et see on midagi enamat kui juhuseks.“ Ametliku hääletooni all oli kuulda nukrust. „Arvasin, et meie vahel on midagi,“ sõnas Riley selge talitsetud häälega.

      Bowman julges nüüd tema poole vaadata ja nägi naise silmis läikimas valu. „Ma ei suuda.“

      Riley ei palunud, anunud ega üritanud teda veenda. Ta kehitas õlgu ja tõmbas saapad jalga. „Olgu.“

      See oli viimane kord, kui mees teda nägi enne eilset mägedes.

      Bowman polnud kindel, miks ta Riley maja juurde tuli. Pärast tema viie aasta tagust käitumist Quanticos ei vajanud naine abi. Rileyl oli oma maja, kuradima hea töökoht ja elu. Naine oli oma elu korda saanud paremini kui Bowman.

      Ja ometi seal ta nüüd varjudes seisis ja ihaldas midagi, mille oli kunagi hoolimatult kõrvale heitnud.