Ohtlikud mängud. Mary Burton. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Mary Burton
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Контркультура
Год издания: 0
isbn: 9789916111949
Скачать книгу
lausus, nagu poleks Vicky midagi öelnud: „On aeg. Mina võitsin ja võitja valib elu või surma.“

      „Ta teeb mulle haiget, kui ma ei helista,“ ütles Vicky. „Tal on halb iseloom. Ma teen, mida te tahate, aga ma pean Jaxile helistama.“

      „Sina ja mina võime veel ühe mängu teha,“ lausus Kevin. „Topelt või mitte midagi?“

      „Ei.“ Kärsitus muutis vanamehe hääle teravamaks. „See oli viimane. Sa kaotasid. Nüüd valin ma... surma.“

      Surm. See sõna pani Vicky südame puperdama. Ta ajas end ebakindlatele jalgadele. „Ma pean siit minema saama. Ma hakkan oksele.“ See polnud tõsi, aga kui nad arvavad, et ta nende põrandale ropsib, võivad nad lasta tal minna. Ta astus sammu ja tema jalad värisesid. Jooksmine oli võimatu. Kõndimine keeruline.

      Vanamehe nägu oli lumivalge, aga silmad mustad nagu söed. „Kevin, tasu võlg kohe või ma tulistan sind. Sa tead, kuidas see mäng käib. Me leppisime tingimustes kokku enne mängu alustamist.“

      „Tean, tean,“ kogeles Kevin.

      Vanamees võttis relva ja pani lauale. Valge särk paisus kõhnunud rinnal. „Tee seda või ma tapan esmalt kõik sulle kallid inimesed. Su naise Jenniferi. Su venna Nate’i, kes alles vabanes vanglast. Siis sured sa ise.“

      Oma lähedaste nimesid kuuldes jäi Kevin sõnatuks. Ja siis: „Miks ta surema peab? Ma räägin temaga. Ta ei paota suud.“

      Vanamees hõõrus pöidlaga rusikat. „Arvasin, et sa oled mänguks valmis. Arvasin, et tahad mängida kõrgete panustega.“

      Vanamees võttis ühe žetooni ja keerutas seda. „Tahangi. Tahtsin. Arvasin...“

      „Arvasid, et võidad. Kõik arvavad nii.“ Vanamees nõjatus tooli seljatoele ja keerutas žetooni sõrmede vahel. Teises käes oli tal jäme sigar ja selle hõõguvast otsast kerkis suitsujuga. Hoolitsetud küüned ja kuldne pitsatsõrmus läikisid valguse käes.

      Vicky tähelepanu oli sedavõrd koondunud laua taga istuvale vanamehele, et ta ei näinud Kevinit lähenemas. Kui ta märkas mehe kalleid nahkkingi enda kõrval seismas, pöördus ta, et põgeneda. Liiga kiiresti. Pea käis ringi. Vicky vajus põlvili.

      Kevini värisevad käed mässisid kiiresti kitsa nahknööri talle ümber kaela. Mees keeras seda. Pingutas.

      Vicky köhis ja haaras nöörist kinni. „Kevin. Ei.“

      „Anna andeks, Vicky,“ sosistas mees tema kõrva juures. „Aga ma sõlmisin kokkuleppe. Võitja otsustab.“

      „Palun.“ Tüdruku hingetoru pitsitas.

      „Andesta mulle.“

      Vicky käed kobasid nööri ja kui tal ei õnnestunud sõrmi selle alla suruda, haaras ta kinni mehe randmetest. Ta kriimustas ja sikutas, ent tal polnud jõudu nööri lõdvendada.

      Ta öökis. Köhis. Tagus käte ja jalgadega.

      Kevin kõhkles, nöör lõdvenes ja tüdruk ahmis meeleheitlikult õhku, nähes meest peeglist. „Palun,“ kähistas ta viimase hingetõmbega.

      Mehe silmis oli kahetsus ja kurbus. „Ma pean seda tegema.“ Ta kummardus lähemale, nii et tema suu oli tüdruku kõrva juures. „Ära rabele vastu ja lõpp saabub kiiremini.“

      Vanamees tõusis ja tuli nende poole. Ta tõstis sigari huulte juurde ja selle otsast keerles maona suitsu. Tema silmis oli erutus ja võidurõõm. Vicky arvas, et vanamees saab sel moel kaifi. Mõnele meeldib naisi kannatamas vaadata, aga vanamehel polnud kõva ja ta ei puudutanud ennast. Mis mäng see selline on?

      Küsimus peegeldus ilmselt tema pilgus. Vanamees naeratas. „Sina olid pokkerimängus tema ainus panus. Tema õnnejumalanna.“ Mehe hääl oli selline, nagu oleks see liivapaberiga karedaks hõõrutud. „Me ei mängi raha peale. Liiga igav. Me mängime elu ja surma peale.“

      Seekord tugevdas Kevin haaret kiiresti ja katkestas hapnikuvoolu. Vicky nägemine hägustus. Ta pilgutas silmi, mõistes, et sureb kohe.

      „Anna andeks,“ sosistas Kevin. „See oli kindel panus.“

      „Nad kõik on kindlad,“ sõnas vanamees. Kui ta sigari hõõguvat otsa silmitses, värises tema käsi kergelt. „Kõik arvavad, et õnnejumalanna annab neile võidukaardid. Amatöörid. Õnnejumalanna keerab lõpuks meile kõigile selja. Saame vaid võimalikult kaua temast õnne välja pigistada.“

      „Anna andeks.“ Kevini sõrmed tõmbasid nööri rohkem pingule.

      Vicky ei saanud enam õhku. Kõrvus kajasid kõik ema hoiatused ja isa ennustused, et ta sureb noorena.

      „Ära vabanda,“ ütles vanamees. „Sa teed talle teene. Nad pole enam endised, kui on kord tänaval töötanud.“

      Kevin mühatas otsustavalt ja nöör soonis sügavamale tüdruku ihusse, purustades tema hingetoru. Vicky selg kaardus, tema sõrmed küünistasid mehe käsivarsi. Kaelaveenid paisusid, süda peksles rinnus ja hapnikuvaeguses kopsud kõrvetasid.

      Ta oleks palunud, anunud või oma keha ja hinge elu vastu vahetanud, ent Kevini peegelpilt ütles, et sõnadest poleks kasu.

      Vanamees võttis Vicky käe ja hoidis seda lõdvalt peos. Tema pilgus oli masendus. Kui tüdruku nägemine hägustus, taipas ta, et vanamees tahtis ise teda tappa, aga ei suutnud. Vanus või haigus oli temalt võimekuse võtnud.

      Vanamees suudles pehmelt tema käeselga ja ütles pigem iseendale: „Sina oled minu õnnejumalanna moodi.“

      Ta sureb, sest on kellegi teise moodi?

      Vicky maailm pimenes ja silmad vajusid kinni. Tema keha vajus lõdvalt maha ja Kevin nuttis. Üks tema pisar pudenes tüdruku põsele. Siis neelas sügavik Vicky endasse.

      Clay Bowman seisis väikese kivimaja ees ja nägi sissesõiduteel Riley Tatumi patrullautot. Maja oli pime, aga hõbedane kuu heitis piisavalt valgust ja ta sai nii mõndagi teada naise kohta, kes oli suure osa päevast metsas kurjategija jälgi ajanud. Muru oli niidetud ja põõsad pügatud, ent kolm kobaras lillepotti maja küljel olid tühjad, andes mõista, et lilli polnud naisel õnnestunud kasvatada. Bowman polnud kunagi kujutlenud seda naist lillede või köögiviljaaia eest hoolitsemas. Kodused toimetused polnud tema jaoks.

      Sissesõiduteel seisis ka teine auto, mis sundis meest arutlema, kas see kuulub Rileyle või elab ta kellegagi koos. Kui ta püüdis naise imagot silme ette manada, kujutles ta teda alati vallalisena, aga selline naine ei jää kauaks üksi. Kui Bowman temaga metsas rääkis, tundus, et Riley tundis ta ära, aga olukord polnud mineviku jaoks ruumi jätnud. See polnud ka oluline. Bowmanil oli kord olnud võimalus Rileyt armastada ja ta oli selle kasutamata jätnud.

      Tema eilne ülesanne oli naist metsas jälitada. Kaitsta. Ja ta oli seda teinud, rõõmustades, et oli aidanud kurjategija vahistada, mis oli tema kehale andnud hädavajaliku adrenaliiniannuse. Selgus, et erus olemine talle ei sobi. Laisad päevad verandal, vana maja remontimine, päikeseloojangute nautimine – see kõik kõlas hästi, kui Bowman oli kuulunud FBI pantvangide päästmise üksusesse, matkanud metsas, kandnud kaasas neljakümne viie kilost seljakotti ja ajanud põgenikke taga. Kui ta ametimärgi ära andis, arvas ta, et on võmmide ja pättide teema enda jaoks ammendanud.

      Ent kolm nädalat rahu ja vaikust oli tema piiriks. Kui Shield Security talle tööd pakkus, haaras ta kohe võimalusest kinni.

      Ta oli tagasi. Mida kuradit ta siis Riley majas ees passib nagu mingi vaimuhaige jälitaja?

      Bowman pöördus lahkuma, ent siis süttis majas valgus ja ta tõmbus varju. Ta vaatas kella – kolm öösel. Aknast möödus naise siluett ja ta tundis ära Riley pika saleda kogu.

      Naine läks kööki, seljas jooksusärk ja jalas jooksupüksid. Ta lülitas kohvimasina sisse ja tõmbas sõrmedega läbi oma pikkade tumedate juuste, painutades selga veidi tahapoole, et need hobusesabasse kinnitas. Mõni minut hiljem rüüpas ta kohvi, nõjatus vastu kappi ja vaatas