Missugune idioot ma olin olnud.
Jõudsin maa-aluse kalju servale ja põlvitasin, aktiveerides oma isa valgusköie, koputades kahe sõrmega peopessa – tegevus, millele käevõru reageeris. See lõi heledalt kumama. Vanaema ütles, et me olime need endaga Detritusele kaasa toonud, et need olid vana inim-kosmoselaevastiku varustuse osad. Mul ei pidanud niisugust olema, kuid kõik arvasid, et see oli hävinud, kui mu isa laev purunes.
Panin randme kivisele kaljupinnale ja koputasin veel korra sõrmedega peopessa. See käsklus kinnitas energiaköie kalju külge, ühendades mu käevõru kiviga.
Kolmesõrmeline koputus tugevdas köit veelgi. Seda kasutades võisin ronida üle kaljuserva – köis käes – ja end põhja langetada. Pärast maandumist koputasin kahe sõrmega käevõru, köis tuli ülevalt kalju küljest lahti ja laksatas tagasi võrusse. Ma ei teadnud, kuidas see töötas, ainult et pidin seda iga kuu või paari järel laadima, torgates seda salaja koobaste pistikupesadesse.
Jõudsin koopasse, mida täitsid kurdi seened. Need maitsesid jäledalt, kuid olid söödavad – ja rotid armastasid neid. See oleks parim küttimiskoht. Nii et ma kustutasin valguse ja asusin ootama, pingsalt kuulatades.
Ma polnud kunagi pimedust kartnud. See meenutas mulle vanaema harjutust, kus ma heljusin üles laulvate tähtede poole. Sa ei saa pimedust karta, kui oled võitleja. Ja mina olin võitleja.
Minust peab… saama… piloot…
Vaatasin ülespoole, püüdes kaotusetundeid eemale tõrjuda.
Selle asemel ma heljusin. Tähtede poole. Ja arvasin jälle kuulvat mingit kutset – nagu kauge flöödi häält.
Sahistamine kusagil läheduses tõmbas mind maa peale. Rotiküüned kivi peal. Tõstsin sisseharjunud liigutusega harpuuni ja tekitasin oma valgusköiega pisut valgust.
Rott pöördus paanikas minu poole. Mu sõrm värises päästikul, kuid ma ei tulistanud, kui rott põgenes. Mis tähtsust sel oli? Kas ma lähen tõesti oma eluga edasi nii, nagu midagi poleks juhtunud?
Tavaliselt aitas uurimisretk mul mõtteid probleemidest eemal hoida. Täna nad tungisid üha peale nagu kivike kingas. Kas mäletad? Kas mäletad neid unistusi, mis sinult just praegu rööviti?
Tundsin ennast nii nagu esimestel päevadel pärast isa surma. Kui iga hetk, iga ese, iga sõna meenutas mulle teda ja äkki tekkinud auku minu sees.
Ohkasin, siis kinnitasin ühe valgusköie otsa oma harpuuni külge ja käskisin sel jääda järgmise asja külge, mida see puudutab. Sihtisin järgmise kalju tippu ja tulistasin, kleepides kaalutu helkiva köie paigale. Ronisin üles, harpuun seljal rihmades pekslemas.
Lapsena olin kujutlenud, et mu isa oli sellest õnnetusest eluga pääsenud. Et teda hoiti vangis neis lõputuis, kaardistamata tunnelites. Kujutlesin, kuidas teda päästan, nagu tegelane vanaema juttudest. Gilgamesh, või Jeanne d’Arc, või Tarzan Greystoke’ist. Nagu kangelane.
Koobas värises kergelt, nagu raevunult, ja laest langes tolmu. Pinnal toimus plahvatus.
See tabas lähedale, mõtlesin. Kas ma olin tulnud nii kaugele? Võtsin oma märkmiku käsitsi joonistatud kaartidega. Olin nüüd juba päris kaua siin väljas olnud. Vähemalt tunde. Olin mõned koopad tagasi veidi tukastanud…
Vaatasin valgusköie abil kella. Öö oli tulnud ja läinud ja oli peaaegu keskpäev – eksam pidi toimuma õhtul. Pidin ehk tagasi minema. Ema ja vanaema hakkavad muretsema, kui ma eksamiks välja ei ilmu.
Põrgusse see eksam, mõtlesin, meenutades põlgust, mida olin tundnud, kui minust ukse juures ära pöörduti. Selle asemel ronisin läbi kitsa prao üles teise tunnelisse. Ometi kord osutus mu kasv eeliseks.
Veel üks plahvatus pani koopad värisema. Nii suure hulga prahi langedes oli pinnale ronimine äärmiselt rumal tegu. Mul oli ükskõik. Olin hoolimatus tujus. Tundsin, peaaegu kuulsin, kuidas miski mind edasi ajas. Ronisin edasi, kuni jõudsin viimaks praoni laes. Valgus säras sellest sisse, kuid see oli ühtlane, steriilne valgus, mitte küllalt oranž. Jahe kuiv õhk hoovas samuti sisse, mis oli hea märk. Lükkasin oma kotti enda ees, siis ronisin läbi prao välja valguse kätte.
Olin maapinnal. Vaatasin üles ja nägin jälle taevast. See vaatepilt pani mind alati õhku ahmima.
Siin-seal kumas ülevalt kauge taevavalgus, kuid maapind oli enamasti varjudes. Pea kohal vilkus langeva prügivihma vahelt taevas. Välgatas heledaid jooni. Kolm skaut-klassi tähelaeva lendas rivis nende vahelt läbi, valvet pidades. Langev prügi koosnes sageli katkistest laevatükkidest või muust kosmoseprügist, ja selle päästmine võis olla väärtuslik. Kuid see ajas meie radari segadusse ja võis maskeerida krellide rünnakut.
Seisin sinakashallis tolmus ja lasksin aukartusel taeva ees endast üle uhtuda, tundes tuult mu põski puudutamas. Olin üles tulnud Alta Baasi lähedal, mida võisin kaugusest näha, ehk vaid pooletunnise jalutuskäigu kaugusel. Nüüd, kui krellid teadsid, kus me oleme, polnud mingit põhjust baasi peita, nii et see oli laienenud varjatud punkrist mõningateks suurteks ehitisteks, müüriga nende ümber, kahuritega ja nähtamatu kilbiga nende prügi eest kaitsmiseks.
Müürist väljaspool töötas väike inimrühm väikesel ribakesel, mis koosnes asjadest, mida olin alati kummaliseks pidanud: puudest ja põldudest. Mida nad seal teha tahtsid? Püüdsid kasvatada toitu sellel tolmusel maapinnal?
Ma ei julgenud lähemale minna. Valvurid võisid pidada mind prügiotsijaks kaugemast koopast. Siiski oli neis ererohelistes põldudes ja baasi kangekaelsetes müürides midagi dramaatilist. Alta oli meie otsusekindluse monumendiks. Kolm põlvkonda oli inimkond elanud sel planeedil rottide ja nomaadidena, kuid me ei kavatsenud enam peitu pugeda.
Kosmoselaevade rühm sööstis Alta poole ja ma astusin sammu neile järele. Sea oma sihid kuhugi kõrgemale, oli mu isa öelnud. Millelegi suuremale…
Ja kuhu see oli mind viinud?
Heitsin koti ja harpuuni õlale ja kõndisin teises suunas. Olin seigelnud juba varemgi siin lähedal käikudes ja ma mõtlesin, et saaksin suurema vaevata mõned kaardid ühendada. Õnnetuseks, kui ma saabusin, leidsin käigusuu täiesti sissevarisenult.
Pisut kosmoseprügi tabas üsna lähedal maapinda, paisates üles tolmupilve. Vaatasin kõrgemale ja nägin mõningaid väiksemaid tükke, tuliseid metallikamakaid pea kohal alla langemas…
Otse minu poole suundumas.
Neetud!
Hakkasin tuldud teed tagasi tormama.
Ei. Eieieieiei! Kostis mürinat ja võisin tunda läheneva prügi kuumust.
Seal! Märkasin pinnases väikest avaust – osaliselt pragu, osaliselt koopasuud. Heitsin end selle poole, libistades ja vingerdades sealt sisse.
Kohutav raksatus kostis minu tagant, ja see paistis tervet planeeti raputavat. Pöörasena aktiveerisin valgusköie ja lajatasin käe vastu kivi, kui langesin mäslevasse kaosesse. Nõksatasin korraks üles, ühendatuna seina küljes oleva valgusköiega, kui kivitükid ja munakivid must üle lendasid. Koobas värises.
Siis jäi kõik vaikseks. Pilgutasin silmist tolmu ja leidsin end rippumas oma valgusköie otsas väikese, ehk kümne või viieteist meetri kõrguse koopa keskel. Olin oma koti kuhugi kaotanud ja käe päris kõvasti ära kriimustanud.
Suurepärane. Lihtsalt suurepärane, Spensa. Sellised on jonnihoo tagajärjed. Oigasin, pea valutamas, siis koputasin sõrmedega peopessa, et valgusköit valla päästa, ja maandusin põrandale.
Plärtsatasin maha, endal hing kinni. Kaugemalt kostis veel plahvatusi, kuid need vaibusid pikkamisi.
Viimaks koperdasin püsti ja pühkisin endalt tolmu. Mul õnnestus märgata oma kotirihma, mis paistis lähedalasuvast prügilasust. Sikutasin selle välja, siis uurisin pudelit ja kaarte selle sees. Nendega paistis kõik korras olevat.
Mu harpuuniga oli teine lugu. Leidsin käepideme, kuid ülejäänut polnud kusagil näha. See oli tõenäoliselt