Mu isa rääkis veel mõne hetke, enne kui oma valgusköie-käevõru ära võttis ja selle mulle pihku pistis. „Luba, et lähed kohe tagasi koju.”
„Ma luban.”
„Ära viivita.”
„Hakkan kohe minema.”
Ta tõstis raadio. „Jah, Rakats, me veel vaatame seda. Ma jooksen nüüd Altasse. Jälitaja lõpetab.”
Ta sööstis üle tolmuse maapinna suunas, kuhu oli enne näidanud. Siis ta peatus ja pöördus tagasi. Ta võttis oma märgi ja viskas selle – nagu särava tähetüki – minu poole, enne kui jätkas teed salajasse baasi.
Ma muidugi murdsin otsekohe oma lubadust. Ma ronisin prakku, kuid peitusin sinna, isa märki pihku surudes ja vaadates, kuni nägin sõjalaevu Altast lahkumas ja taevasse sööstmas. Kissitasin silmi ja märkasin tumedaid krellide laevu parvena nende poole kihutamas.
Viimaks, kui mind tabas harv õigete otsuste tegemise hetk, otsustasin, et parem teen, mida isa oli käskinud. Kasutasin valgusköit koopasse laskumiseks, kust leidsin oma seljakoti ja suundusin tunnelisse. Mõtlesin, et kui kiirustan, siis jõuan õigeaegselt oma klanni juurde, et võitlust meie ainsast ühisraadiost pealt kuulata.
Kuid ma eksisin. Teekond oli pikem, kui mäletasin, ja mul õnnestus ära eksida. Nii et ma ekslesin seal ringi, kujutledes hiilgavat, auväärset lahingut pea kohal, kuid ei teadnud, et mu isa häbiväärselt rivist lahkub ja vaenlase eest põgeneb. Ta enda võitluskaaslane laskis ta kättemaksuks alla. Selleks ajaks, kui koju jõudsin, oli lahing võidetud ja mu isa surnud.
Ja mina olin häbimärgistatud kui argpüksi tütar.
Esimene osa
1
Jälitasin koopas ettevaatlikult oma vaenlast.
Olin saapad jalast võtnud, et need ei kriuksuks. Olin ära võtnud sokid, et ma ei libastuks. Kalju mu jalgade all oli mõnusalt jahe, kui veel ühe vaikse sammu ettepoole astusin.
Selles sügavuses olid ainsaks valgusallikaks nõrgalt helendavad ussid koopalaes, kes toitusid pragudest immitsevast niiskusest. Pidid istuma päris kaua pimeduses, et su silmad selle nõrga valgusega kohanduksid.
Varjudes võbeles veel midagi. Seal, nende tumedate muhkude lähedal, mis pidid olema vaenlase kindlustused. Tardusin, valmis hüppeks, kuulatades vaenlast kaljul krabistamas, kui ta liikus. Kujutlesin krelli: kohutavat koletist punaste silmade ja tumeda turvisega.
Kindla käega – piinavalt aeglaselt – tõstsin püssi õlale, hoidsin hinge kinni ja tulistasin.
Valupiiksatus oli mulle autasuks.
Jah!
Patsutasin rannet, aktiveerides isa valgusköie. See lõi punakasoranžilt kumama, mind hetkeks pimestades.
Siis tormasin edasi oma auhinna järele: üks surnud rott, otse läbi torgatud.
Valguses muutusid varjud, mida olin kujutlenud vaenlase kindlusena, kaljudeks. Mu vaenlane oli priske rott ja mu püss oli isetehtud harpuun. Üheksa ja pool aastat oli möödunud sellest saatuslikust päevast, kui olin koos isaga pinnale roninud, kuid mu kujutlusvõime oli hea nagu alati. Kui kujutlesin, et teen midagi põnevamat kui rotijaht, aitas see igapäevaelu monotoonsust leevendada.
Tõstsin surnud närilise sabapidi üles. „Nüüd said tunda mu raevu jõudu, põrguelukas.”
Tuli välja, et kummalised väikesed tüdrukud kasvavad kummalisteks noorteks naisteks. Kuid minu arust oli hea harjutada pilkamist selleks ajaks, kui ma tõesti krellidega võitlen. Vanaema õpetas, et suur sõdalane teab, kuidas mõjukalt mõnitada, et vastaste hulgas hirmu ja ebakindlust külvata.
Torkasin saagi kotti. Neid oli praeguseks kaheksa – polnud paha retk. Kas mul on aega veel üht küttida?
Vaatasin oma valgusköit – käevõru, milles see peitus, näitas ka aega. 9.00. On ehk aeg tagasi pöörduda, ma ei tahtnud kooli liiga palju hiljaks jääda.
Heitsin koti üle õla, võtsin harpuuni – mille olin meisterdanud koopaist leitud osadest – ja alustasin koduteed. Järgisin omaenda joonistatud kaarti, mida ma väikeses märkmikus pidevalt täiendasin.
Osal minust oli kahju lahkuda ja neid vaikseid koopaid seljataha jätta. Need meenutasid mulle minu isa. Pealegi, mulle meeldis… kui tühjad need olid. Keegi ei pilka mind, keegi ei jõllita, keegi ei sosista solvanguid, kuni olen sunnitud kaitsma oma perekonna au, rusikaga nende tobedaisse nägudesse lajatades.
Peatusin tuttavas koridoride ristumiskohas, kus põrandat ja lage katsid kummalised metalsed mustrid. Olin alati arvanud, et need moodustavad iidse galaktika kaardi. Ruumi kaugemas otsas paistis kaljust tohutu igivana toru – üks paljudest, milles liikus vesi koobaste vahel. Need torud puhastasid vett ja jahutasid sellega masinaid. Praost tilkus vett ämbrisse, mille olin maha jätnud, ja see oli pooltäis, nii et kustutasin janu. Jahe ja värskendav, mingisuguse metalse kõrvalmaitsega.
Me ei teadnud eriti palju koopaelanikest, kes olid selle masinavärgi ehitanud. Nagu prügikiht, oli ka see olemas olnud juba siis, kui meie väike laevastik planeedil hukkus. Nad olid olnud inimesed, sest nende jäetud kirjad sellistes kohtades nagu selle ruumi lagi olid inimkeeltes. Aga kui kaugelt nad meile sugulased olid, jäi isegi praegu mõistatuseks. Neid ei olnud enam siin, ja sulanud laigud ja iidsed vrakid planeedi pinnal näitasid, et nad olid ka ise sõdinud.
Valasin ülejäänud vee oma välipudelisse, siis patsutasin hellalt seda suurt toru, enne kui ämbri tagasi panin ja teed jätkasin. Masinavärk paistis vastavat mulle kauge, tuttava kõminaga. Järgnesin sellele helile ja viimaks lähenesin helendavale kaljupraole minust vasakul.
Astusin prao juurde ja vaatasin välja Tulekoopasse. See oli mu kodukoobas ja suurim maa-alustest linnadest, millest koosnes Võitlejate Liit. Mu vaatekoht asus kõrgel, pakkudes mulle hämmastavat vaadet hiigelkoopale, täis kastitaolisi hooneid, mis sarnanesid üksteisest väljakasvavatele kuupidele.
Mu isa unistus oli täide läinud. Sel päeval üheksa aastat tagasi krelle võites olid need kogenematud kosmosevõitlejaist piloodid rahvast inspireerinud. Tosinad rändklannid olid ühinenud ja Tulekoopa ning seda ümbritsevad koopad koloniseerinud. Iga klann kandis veel oma nime, vastavalt laevale või laevaosale, kus nad olid töötanud. Minu klann oli Mootorimehed – vana väljend mehaanikute jaoks.
Koos kutsuti meid Võitlejaiks. See nimi pärines meie algselt lipulaevalt.
Muidugi olime kokku kogunedes krellide tähelepanu äratanud. Nood põlesid ikka veel soovist inimkonda hävitada, nii et sõda jätkus ja me vajasime pidevalt hulka sõjalaevu ja piloote, et meie tärkavat rahvakildu kaitsta.
Tulekoopa ehitiste kohal kõrgus masinavärk: iidsed sepikojad, rafineerimistehased ja vabrikud, mis sulatasid metalli ja tootsid sõjalaevade jaoks vajalikke osi. Masinavärk oli väga hämmastav ja unikaalne, sest teistes koobastes asuvad masinad tootsid soojust, elektrit ja filtreeritud vett, ainult Tulekoopa masinad suutsid teha keerukamat ehitustööd.
Sellest praost hoovas kuumust, mis pani mu lauba higist pärlendama. Tulekoobas oli lämmatav paik, kõigi nende töökodade, vabrikute ja vetikavaatidega. Ja kuigi see oli hästi valgustatud, tundus see alati millegipärast süngena; küllap töökodade punakaskollase valguse tõttu, mis igalt poolt vastu säras.
Lahkusin prao juurest ja kõndisin vana koristusvahendite kapini, mille olin seina seest leidnud. Selle uks oli esmapilgul eristamatu ümbritsevast kivitunnelist ja sel viisil suhteliselt kindel panipaik. Tõmbasin selle lahti, vaadates oma salajasi esemeid. Mõned osad mu harpuuni jaoks, mu lisa-välipudel ja mu isa vana piloodimärk. Hõõrusin seda hea õnne jaoks, siis panin oma valgusköie, kaardiraamatu ja harpuuni sinna kappi.
Otsisin välja rohmaka kiviotsaga oda, sulgesin ukse ja heitsin koti üle õla. Kaheksat rotti on üllatavalt ebamugav kanda, eriti kui sul – isegi seitsmeteistkümneselt