Maailmalõpu päevik. Sari "Orpheuse Raamatukogu". Marek Tihhonov

ei ole – Jüri külje all paikneb Rimi logistikakeskus, Jüri tehnopark ning veidi eemal, Kiili poole sõites, ka Maxima logistikakeskus.

      Üldiselt, tööpõld on lai ja avastamisrõõmu jätkub kindlasti kauemaks.

      Muide, päris pikalt pärast eelmise ilma lõppu tundsin ma võõrastesse kodudesse, poodidesse, autodesse sisenedes ja sealt eluks vajalikke asju kaasa võttes end vargana. Käis nagu selline väike nõksatus kerest läbi, et see pole õige, nii ei tehta. Järgmine mõte oli, et see on OK, sest see on mahajäetud. Viimaks juurdus mu teadvusesse tõsisasi, et mahajäetud pole mitte ainult see, vaid kogu maailm, ja sest ajast alates ma ennast enam kurjategijana ei tunne.

* * * * *

      Minu teada ei suutnudki teadlased Loomade Lahkumise Päevale järgnenud ja maailma lõpule eelnenud lühikese aja vältel leida midagi, mis oleks loomade massilise enesetapu põhjustele valgust heitnud. Loomalaipadest ei leitud mingisuguseid tavatuid muutuseid ega uusi haigustekitajaid ning välja ei suudetud tulla ühegi tõsiseltvõetava teooriaga.

      Ühe väiksema uuringu käigus küll avastati küll surnud loomade organismist ja üllataval kombel koguni nende ajust seemnesarnaseid mikroosakesi, ent süvitsi ei jõutud selle teemaga ilmselt siiski enam minna, sest aeg sai otsa.

      Toimunu oli sedavõrd veider, et sellele ei suutnud mõtlevat avalikkust uuel viisil lõbustaval moel reageerida isegi vandenõuteoreetikud.

      Loomade Lahkumise Päev ei jäänud viimaseks veidraks globaalseks sündmuseks enne maailmalõppu.

      Tunnistan, et järgneva kirjapaneku suhtes tunnen ma mõningat vastumeelsust.

      Ma olen alati olnud inimene, kes usub teadusesse ja mõistusesse ning leiab, et ka esmapilgul täiesti ebamaised ja müstilised sündmused on võimalik teadusliku maailmavaate piires ära seletada. Võib-olla mitte kohe, ent varem või hiljem kindlasti.

      Antud juhul pole ma selles nii kindel, kui aus olla…

      Sellele vaatamata pean ma toimunust kirjutama, sest see on ilmselgelt üks väga oluline mosaiigikild tervikust.

      Niisiis, ligikaudu kolm või neli päeva enne seda, kui inimesed hakkasid massiliselt surema ja saabus maailmalõpp, ilmnesid teatud hulgal maailma elanikel erilised võimed. Sellised, mida on harjutud kutsuma selgeltnägemiseks.

      Taoliste inimeste tähistamiseks läks käibele mitu nimevarianti, ent enim leidis kasutust nägija.

      Ma ei oska öelda, kui paljudel see võime tekkis – kui ma peaksin midagi välja pakkuma, siis võiks see arv olla 0,5%–1% maailma elanikkonnast. Võimalik, et panen mööda ja nägijaid oli palju vähem, sest enamik minuni jõudnud infost nende kohta pärineb sotsiaalmeediakanalitest ja uudistesaadetest ning selline teabe tarbimise viis kipub tervikpilti moonutama.

      Nii palju kui mina tean, ei olnud nägijatel selgelt eritletavaid ühiseid omadusi või eripärasid, mis võinuks selgitada, miks avanes uks enamiku jaoks peidetud infole just neile. Oli noori ja eakaid, terveid ja tõbiseid, rikkaid ja vaeseid ning nad elasid igas maailma nurgas.

      On olemas selline nähtus nagu surmalähedane kogemus, mille puhul kliinilises surmas viibivad patsiendid näevad samu nägemusi – valgust tunneli lõpus, mälupilte elu jooksul kogetust ja muud seesugust. See on lihtsalt seletatav fenomen, sest suremisel toimuvad meie kõigi ajus ja laiemalt organismis samad protsessid ja aju funktsioonid lülituvad välja samas järjekorras. Huvitav on aga see, et iga surev aju tõlgendab tajutavat erinevalt. Religioossed surijad näevad oma jumalat, ateistid pigem elust lahkunud sugulasi…

      Näib, et umbes samamoodi tajusid enese poolt kogetavat erinevalt ka nägijad. Usklikud rääkisid, et neile on avanenud jumalariigi uksed, teadusliku maailmavaate pooldajad pajatasid teistest reaalsustest, väikesed lapsed reisisid aga hoopis printside ja printsesside võlumaale.

      Kui isiklikest veendumustest, vanusest ja religioossusest põhjustatud müra kõrvale jätta, siis näis kõigi nägijate kogemuste puhul olevat ühiseks nimetajaks see, et nad suutsid siseneda mingisugusesse teise reaalsusesse või ruumimõõtmesse, mille abil võisid nad suhelda omavahel ja teatud juhtudel ka teiste maailma inimestega, kusjuures nii elavate kui ka surnutega.

      Minuga isiklikult ükski nägija ei lävinud, ent selle info põhjal, mis avalikult kättesaadav oli, toimus suhtlus tavainimeste jaoks tavaliselt transiseisundit meenutavas poolunes. Mitmel juhul olevat ühendusevõtjad poolläbinähtaval kujul, justkui kummitusena, inimeste ette materialiseerinud. Nägin isegi mitut sellist videot ja usun, et need olid ehtsad.

      Oli veelgi veidramaid teateid – üks Eesti vanaproua kinnitas, et temaga suheldi läbi seinal rippuva Wiiralti gravüüri ja kusagilt lugesin juhtumist, kus lävimine olevat käinud tohletanud, tolmuga kaetud ilvesetopise kaudu. Kas need olid tõsiseltvõetavad või pigem psühhiaatrilise iseloomuga juhused, seda ma ei tea.

      Veider oli see, et nägijad ei olnud reeglina ilmselt võimelised valima, kuhu ja võib-olla isegi kas nad materialiseeruvad. Nii näiteks tekkis üks neist läbipaistva kummitusena keset Tallinnas asuvat Endla ja Tulika tänava ristmikku, mis põhjustas mõningast paanikat ja mitmeid automõlkimisi. Oleks olnud huvitav jälgida, kas ja millise süüdistuse alusel sellele nägijale politsei poolt pretensioonid esitati, ent selle kohta ei olnud siiski midagi kuulda.

      Kindlasti oli juhuseid, kus mõni nägijatest ainestus mõne inimese seinakappi või siis keset paksu metsa, ent nendel juhtumitel kahjuks tunnistajad puuduvad.

      Mulle sattusid silma mõned artiklid, milles väideti, et praegused nägijad on oma sõnumiga välja tulnud ka varem. Veebis ringles jäädvustusi ajaleheväljalõigetest, mis pärinesid koguni mitmekümne aasta tagusest ajast ning näisid tõesti viitavat sellele, et mõnedel nägijatel võis tekkida võime ajas rännata. Kui see neil ka oli, siis jäi mulle väga selline mulje, et seda oskust nad ei kontrollinud, vaid see avaldus neil juhuslikult.

      Tundub, et nägijad teadsid sageli oma suhtluspartneri ja tema surnud lähedaste kohta asju, mida nad poleks kuidagi saanud teada. Selle kohta oli palju kinnitusi ja muuhulgas ka isikute poolt, keda võis minu hinnangul usaldada. Nägijad ise seletasid oma informeeritust sellega, et ses reaalsuses, kuhu nad ligi pääsesid ja mille abil suhtlesid, minevikku ja olevikku ei eksisteerinud ning seal olid samaaegselt ja ühtaegu koos kõik inimesed, kes kunagi elanud.

      Nägijate seas oli nii aktiivseid tegelasi, kes tundsid enesele langenud rollis kohustust teha võimalikult laialdast valgustustööd, kui ka neid, kes võtsid seda kui needust, mis on neile küsimata kaela langenud.

      Ilmselgelt kõige kummalisem ja samas ka enim meediakajastust saanud nägija oli Venemaalt pärit kaheaastane tütarlaps Nastja, kes sai kiirelt oma mitteusaldavalt läbitungiva pilgu ning kombe tõttu suvalisel hetkel mõne inimese kodus materialiseeruda ja teda tundide kaupa sõnagi lausumata põrnitseda hüüdnimeks Väike Greta.