Märkimisväärne kogus koroonaviirust leiti isegi Gobi kõrbest ja Siberi taigast võetud õhu- ja pinnaseproovidest ning seda vaatamata asjaolule, et inimasustus ja paikne õhureostus puudub neis piirkondades täielikult.
Kui esialgu peeti uudisväärtuslikuks seda, kui koroonaviirust leiti mõnelt koduloomalt, siis peagi oli see pidevate mutatsioonide toel juba üsna tavaline nähtus. Arvukalt esines juhtumeid, kus loomad, seejuures ka erinevatest liikidest loomad, nakatasid teineteist viirusega ning andsid haiguse edasi ka oma peremeestele.
Muidugi ei rünnanud koroonaviirus vaid koduloomi – haigustekitajat leiti sisuliselt kõigi uuritud imetajate organismidest ning erakordselt suur osa neist suutis viroloogide suureks üllatuseks tõbe inimesele edasi anda.
Koroonaviirus muutus aastate jooksul oluliselt vastupidavamaks – mitme teadusuuringu käigus leiti, et haigustekitaja on võimeline üllatavalt pika aja vältel taluma väga suurt kuumust. Vähemalt ühe katse käigus ei tapnud viirust koguni lühiajaline allutamine kuni sajakraadisele temperatuurile.
Varasemast palju paremini sai see hakkama ka miinuskraadidega.
Laste ja noorte surmasid esines aja kulgedes siiski aina vähem. Päris noortel patsientidel registreeriti koroonaviiruse poolt vallandatud Kawasaki tõbe teatud hulgal juba pandeemia esimesel aastal ning nüüd oli selliseid juhtumeid küll mõnevõrra rohkem, ent see tervisehäda oli siiski endiselt üsna haruldane.
Ka muidu oli koroonaviirus muteerunud selliselt, et haiglaravi vajavate ja haigust raskekujuliselt põdevate inimeste osakaal oli väike.
Juba teise haigestumislaine käigus panid eksperdid tähele, et asümptomaatiliste juhtumite arv on pidevalt kasvamas. Viimaks saavutas selliste haigete osakaal sedavõrd kõrge taseme, et senised viiruspositiivsete tuvastamise ja nende lähikondsete isoleerimise meetmed muutusid suures osas kasutuks.
Kui esimesest lainest jäid meelde ajakirjanduse igapäevased raportid uutest registreeritud juhtumitest ja surmadest, siis peagi see üldine statistikalembus vaibus – kedagi lihtsalt enam ei huvitanud need numbrid.
Pandeemia kolmanda ja neljanda laine ajal koroonauudised enam ajalehtede esilehele ei jõudnud.
Karantiinimeetmeid küll järgnevatel aastatel rakendati, kui uute juhtumite arv kippus üle pea kasvama, ent need olid nüüd paiksed, kustutamaks tuld seal, kus leegid kõige kõrgemad. Haigus kulges oma uuel kujul palju leebemalt ning maailma riikide valitsused ei olnud enam nii varmad majandust sarnaselt pandeemia esimestele kuudele põlvili suruma. Seda enam, et reservid olid esimese hooga peaaegu täielikult käiku lastud ja juurde polnud raha enam eriti kusagilt võtta.
Piisas vaid mõnel teadlasel tõstatada küsimus laialdaste karantiinimeetmete vajalikkusest, kui vastuseks tõusis selline kisa, et teema kadus päevakorrast koheselt.
„Enne Suren Kui Jälle Karantiini Jään“ mõttelaad oli sedavõrd laialt levinud, et inimesed oleks koju nelja seina vahele saanud vaid sõjaseisukorra ja komandanditunni abiga. Võibolla isegi mitte siis.
Paljudes riikides leidsid suuremad või väiksemad karantiinimeetmete vastased meeleavaldused aset juba esimese laine lõpus. Nüüd oleks üleüldise eriolukorra kehtestamine tänavatele toonud meeletu vihase massi ja ka kõige põikpäisemad poliitikud mõistsid, et sisuliselt on laialdane karantiin nüüd juba võimatu.
Mitmes maailma riigis kerkisid esile erakonnad, mille peamiseks ja mõnel juhul koguni sisuliselt ainsaks programmiliseks põhimõtteks oli lubadus enam mitte kunagi koroonaviiruse tõttu eriolukorda kehtestada. Isegi Euroopas olid sellised parteid mõnedel valimistel üsna edukad ja pääsesid ka erinevate riikide parlamentidesse.
Kodukontorid ja -koolid jäid seega peagi suletuks, kaubanduskeskuseid kinni ei pandud ja riikidevahelised piirid jäid lahti. Inimesed reisisid ja lõbutsesid enam, kui eales varem, ning see mõjus haigestumiste arvule tõeliselt plahvatuslikult.
Nüüd juba reeglina leebelt kulgeva koroonahaigusega töölt koju jääda oli peagi äkki umbes sama veider, kui pohmaka või kõõmaste juuste tõttu perearstilt haiguslehte küsida.
Viiruse järgmised tulemised olid tõesti kui tsunami, nagu mitmed eksperdid juba pandeemia alguses ennustasid. Tõsi küll, see polnud mitte kõike enese teel purustav hiiglane, vaid leebelt maailma rahvastikku üle ujutav voog.
Koroonaviiruse pandeemia kestis laialdaste tõusude ja mõõnadega ühtekokku viis aastat ning siis hakkas uute haigusjuhtumite arv ootamatult väga kiiresti langema.
Üsna varsti selgus ka, miks pandeemia nii äkiliselt hääbus – varasemast täpsemate testide abil leiti koroonaviiruse vastaseid antikehi erinevate uuringute andmeil 96%–98% inimeste organismis.
Täiendavate analüüside käigus nähtus, et lisaks antikehadele leidus kõigi uuritute organismis ka elujõulist viirust. Haigustekitaja oli seega leidnud viisi inimkehas passiivsel kujul ja ilma haigestumist põhjustamata eksisteerida. See leid pani meditsiinieksperdid kukalt kratsima, sest varem polnud teada, et ükski ägedat viirusnakkushaigust põhjustav patogeen võiks selliselt käituda.
Ma ei tea, kas teadlastel õnnestus kindlaks teha, mis täpselt võimaldas koroonaviirusel inimeste organismis pikemajaliselt ellu jääda, miks seda seika polnud varem märgatud ja kus haigustekitaja end peitis. Viiendal pandeemia-aastal tabas maailma teadupärast ka hoopis teine suur katastroof, mida ellujäänud, kui neid peaks kusagil olema, kindlasti mäletavad ja mille tõttu näiliselt olulisuse kaotanud koroonateema meediast ja teadlaste huviorbiidist lõplikult tahaplaanile vajus.
Toona ei osanud keegi aimata, et salakaval vaenlane on meie kõigi silme all ja ometi meile märkamatult oma nupud lauale lõppmänguks valmis sättinud.
Eelmises elus olin ma väga suur maailmalõpufilmide ja -raamatute fänn. Eriti paelusid mind zombifilmid ja sõpradega koos mõnda sellist vaadates tegime sageli nalja, et zombiapokalüpsise saabudes oleme meie igatahes valmis, sest teame täpselt, mida varuda, kuhu minna ja millest või kellest eemale hoida.
Olgu öeldud, et see vastab ka tõele – usun, et olin tsivilisatsiooni kokkuvarisemiseks valmis paremini, kui enamik teisi inimesi oleks olnud.
Saan aru, et see kõlab ehk sobimatu väitena, ent mõnes mõttes vedas mul tohutult, sest elan suure tõenäosusega parimas maailmalõpujärgses maailmas võimalikest.
Miks?
Kas te teate, kes on pärast apokalüpsist ellujäänute suurimaks vaenlaseks?
Ei, need ei ole zombid, bakterid, viirused, tulnukad, geneetiliselt muundatud laboriahvid või muud imeelukad.
Ellujäänud inimeste suurimaks vaenlaseks on teised inimesed. See on konkurentsitult suurim oht.
Briti julgeolekuteenistuse MI5 üheks maksiimiks oli väide, et tsivilisatsioon on anarhiast nelja söögikorra kaugusel. Isiklikult arvan ma, et rüüstamine võib alata ka varem. Elu on näidanud, et selleks pole vaja isegi tühja kõhtu. Piisab võimalusest.
Me võime ju endale kinnitada, et oleme iseseisvalt mõtlevad väärikad isiksused, ent eriolukorras muutud sa viivuga eneselegi ootamatult üheks nendest kriiskavatest ja laamendavatest pärdikutest, kes poodide vitriine lõhuvad, politseinikke kividega loobivad ja on valmis vanillikohukese näppamiseks teisele ahvile selja tagant telliskiviga vastu pead virutama.
Äärmuslikes oludes on teiste inimeste käitumine nakkav ja kõik võib muutuda hetkega.
Armas vanadaam, kes sulle veel paari päeva eest tassikest teed pakkus, võib ellujäämisinstinkti sisse lülitudes sulle selja tagant noa neeru susata, ning alati abivalmis naabrinaine, kelle käest sa käsid nädala eest jahu ja suhkrut laenamas, lõikab näljasurma vältimiseks su kõri läbi, et seesama kuradi jahu ja suhkur tagasi saada.
Kui sa eriolukorras selliste võimalustega ei arvesta, siis oled peagi surnud.
Kõige suurem takistus ellujäämiseks kaotati seega looduse poolt minu jaoks juba eos. Mul ei ole vajadust eluks vajalike ressursside eest võidelda ega pidevalt