Orpheuse Raamatukogu on kirjastuse Fantaasia sari, mida paneb kokku ulmekirjanduse ekspert Raul Sulbi. Sari keskendub lühiromaanide ja jutukogude tõlkimisele ning väljaandmisele. Meie avaldamisplaanis on põnevaid ja kirjanduslooliselt olulisi tekste 19. sajandist ja 20. sajandi esimestest kümnenditest, millel suuresti rajaneb tänapäevane fantastika. Kuid me anname välja ka lühiproosat ulmekirjanduse kuldajastust ning sellele järgnenud 20. sajandi teise poole kümnenditest. Erilisel kohal sarjas on moodsa, just praegu ilmuva uue ja värske ulmekirjanduse eestindamine. Orpheuse Raamatukogu ei tee vahet ulmekirjanduse alaliikidel: meie sarjas on oma koht nii teaduslikul fantastikal, fantaasia- kui ka õuduskirjandusel.
Vana-Kreeka laulik ja poeet, «Laulude Isaks» kutsutud ning osa allikate järgi inimkonnale kirjakunsti õpetanud Orpheus ulmesarja nimes peaks lisaks kaunite kunstide nauditavale ettekandmisele viitama ka võimele külastada armastuse nimel lisaks meile hästi tuntud maailmale ka teistsuguseid, teispoolsusse jäävaid fantastilisi reaalsusi ja ulmelisi maastikke ning neis nähtust lugusid ja laule esitada. Pisut müstilise, prohvetliku ning erakliku, aga samas üliinimlike võimetega kangelasena sobib Orpheuse nimi märgistama ideaalselt üht väärtkirjanduse ambitsiooni ning laia temaatilise haardega ulmesarja.
Orpheuse Raamatukogu:
1/2011 – H. P. Lovecraft «Hullumeelsuse mägedes»
2/2011 – Charles Stross «Palimpsest»
3/2011 – Robert E. Howard «Bal-Sagothi jumalad»
4/2011 – Arthur C. Clarke «Comarre’i lõvi»
1/2012 – Aleksandr Beljajev «Professor Dowelli pea»
2/2012 – George R. R. Martin «Öölendajad»
3/2012 – Ursula K. Le Guin «Meremaa jutud»
4/2012 – Paolo Bacigalupi «Alkeemik»
5/2012 – Alastair Reynolds «Suur Marsi müür»
1/2013 – Aleksandr Beljajev «Viimane inimene Atlantisest»
2/2013 – H. P. Lovecraft «Vari aja sügavusest»
3/2013 – Charles Stross «Külmem sõda»
1/2014 – Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski «Tigu nõlvakul»
2/2014 – Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski «Väikemees»
3/2014 – Henry S. Whitehead «Lääne-India valgus»
4/2014 – E. F. Benson «Õudusesarv»
1/2015 – Ray Bradbury «Põrmust tõusnud»
2/2015 – Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski «Esmaspäev algab laupäeval»
3/2015 – Joe Haldeman «Hemingway võltsing»
4/2015 – Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski «Marslaste teine sissetung»
5/2015 – Robert A. Heinlein «Taeva orvud»
1/2016 – C. C. Finlay «Poliitohvitser, poliitvang»
2/2016 – Robert Sheckley «Tont nr 5»
3/2016 – Murray Leinster «Uurimismeeskond»
4/2016 – Isaac Asimov «Üheksa homset»
1/2017 – John Wyndham «Krüüsalised»
2/2017 – Alastair Reynolds «Aeglased kuulid»
3/2017 – Poul Anderson «Aja valvurid»
4/2017 – Dan Simmons «Heeliksi orvud»
5/2017 – Brian Aldiss «Peatumata»
6/2017 – Clifford D. Simak «Jumalate valik»
1/2018 – Kir Bulõtšov «Kosmoselaevastiku agent»
2/2018 – Triinu Meres «Kuningate tagasitulek»
3/2018 – Alastair Reynolds «Spioon Europal»
4/2018 – Ursula K. Le Guin «Ilmajäetud»
5/2018 – John Wyndham «Kraken ärkab»
1/2019 – Roger Zelazny «Varjude Jack»
2/2019 – Paolo Bacigalupi, Tobias S. Buckell «Takerdunud maa»
3/2019 – Robert A. Heinlein «Topeltstaar»
4/2019 – Stephen King «Öine vahetus»
5/2019 – Lev Veršinin «Vildaka homse kroonikad»
1/2020 – Arthur C. Clarke «Kuutolmu varing»
2/2020 – Raul Sulbi (koost.) «Orioni vöö 1»
3/2020 – George R. R. Martin «Valguse hääbumine»
4/2020 – Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski «Muinasjutt Troikast»
5/2020 – George R. R. Martin «Haviland Tufi reisid»
6/2020 – Jack McDevitt «Sõjaline talent»
7/2020 – Marek Tihhonov «Maailmalõpu päevik»
Orpheuse Raamatukogu
7/2020
Marek Tihhonov
Maailmalõpu päevik
Sarja koostaja Raul Sulbi
ISSN 2228-0464
ISBN 978-9949-661-83-1 (trükis)
ISBN 978-9949-661-84-8 (epub)
Tekst © Marek Tihhonov, 2020
Kaanepilt © Meelis Krošetskin, 2020
Järelsõna © Raul Sulbi, 2020
Toimetanud Eva Luts
Kujundanud Mihkel Laar ja Raul Sulbi
Kirjastus Fantaasia
Tartu 2020
Trükitud OÜ Greif trükikojas
Ma ei tea, miks ma neid ridu kirjutan.
Võimalus, et keegi kunagi mu päevikut loeb, on ju kaduvväike.
Ei, ma ei arva, et ma olen viimane inimene kogu maailmas. Kindlasti on ellujäänuid mujalgi ja ma tahaks väga loota, et kusagil on koguni tegutsemas väikesed inimgrupid, kes meie liigi säilimise lootust elus hoiavad.
Ehk on ses ilmas ka lapsi, kellele saab kirjutamist ja lugemist õpetada ning rääkida kadunud maailma imedest, mis mitte kunagi enam tagasi ei tule. Kui need lapsed peaksid kauges tulevikus mu märkmete otsa komistama, siis suudaksid nad loodetavasti neid lugeda ja vähemalt osaliselt mõista.
Aga oleme ausad – on äärmiselt ebatõenäoline, et keegi kunagi mu vihiku leiab.
On raske uskuda, et mõni vähestest elavatest inimestest satub lähimas tulevikus siia, Tallinna külje all asuvasse pisikesse majja ning leiab muu prügi seest üles just mu märkmed.
Kindlasti ei ole meenutused ühe maailma kadumisest esimene asi, mida selline inimene siit otsiks.
Pigem jõuab mu kirjutiseni enne tuli või langeb sisse majakatus ning tuul ja vesi teevad oma töö ja hävitavad mu mälestused igaveseks.
Mõistan seda, ent olen siiski otsustanud toimunu jäädvustada.
Panen kõik kirja nii, nagu mäletan.
Võib-olla siis peamiselt selleks, et mõista ja näha seoseid, mis mulle seni varjatuks on jäänud.
Seepärast, et saan ja kuni ma pole liialt palju unustanud.
Kuni mälupiltidel on veel värvid, lõhnad ja sügavus.
Kuni mina veel olen.
Maailmalõpuni viinud sündmused said alguse aastal 2020, mil meid tabas aastatepikkuseks veninud koroonaviiruse pandeemia esimene laine.
Mäletan, kui veider ja uskumatu tõve esmane löök tundus. Kuidas elu