„Loodame, et sul on õigus. Veel üks asi.“
Julian pidi just ukse avama. Mees ohkas võrdlemisi teatraalselt ja pöördus taas Grahami poole.
„Milles asi?“ tahtis ta teada.
„Kas sa pidid tõepoolest selles Spenceri asjas nii räpakas olema? Mõrvast pasundavad kõik ajalehed, kuna politsei arvates tappis naise mingi mõrvarlik maniakk.“
„Mis juhib nende tähelepanu kõrvale tapmise tõeliselt põhjuselt,“ vastas Julian ülepakutud kannatlikkusega. „Selles mõte oligi. Nüüd otsivad nad mingit hullunud meest – või siis naist. Nii ei teki neil seoseid märkmikuga.“
Mees väljus vastuvõturuumist. Graham nägi, kuidas ta vahetult enne ukse sulgemist Rainale soojalt ja võrgutavalt naeratas.
Graham võttis oma kirjutuslaua taga istet. Juliani põhjendus niivõrd verise mõrva toimepanemise kohta oli mõistlik, kuid mees oleks ikkagi vähem silmatorkavat lähenemist eelistanud. Autoõnnetus või enesetapp oleks ehk samuti ajalehtedesse jõudnud – Helen Spencer liikus seltskonnas –, aga kummalgi puhul poleks politsei asjaga tegelema hakanud.
Mees taipas, et teda häiris Juliani sensatsioonihimu. Tapmine pakkus talle ilmselgelt põnevust ja naudingut. Graham sai temast aru. Me oleme noored vaid üks kord elus, tuletas ta endale meelde. Sellele vaatamata oli Julianil aeg täiskasvanuks saada ja õppida oma impulsiivset loomust ohjes hoidma.
Graham silmitses enda portreed seinal. Selle autor kunstnik Tamara Lempicka oli kasutanud oma annet mehele salapärase ja glamuurse aura loomiseks. Ta mõjus portreel ühtaegu jõuliselt maskuliinse ja süngelt sensuaalsena. Valgus muutis mehe blondid juuksed kuldseks. Ta rohelised silmad hiilgasid nagu kalliskivid. Lempicka oli teda seansside ajal Luciferiks nimetanud ja võrgutada üritanud. Naise lubamatud armusuhted olid legendiks saanud. Mees naeratas seda kõike meenutades.
Parem valitseda põrgus, mõtles mees, eriti veel siis, kui tema kontrollitav Hades sedavõrd tulus oli.
Ta polnud usklik ja niisiis ei tekitanud mõtted paradiisist ja põrgust temas mingeid paineid. Ta ei pidanud end ka edevaks, kuid pidi siiski tunnistama, et portree valmistas talle vaikset heameelt. Ta oli Julianist umbes kolmkümmend aastat vanem, kuid nende kahe sarnasuse osas polnud võimalik eksida. Igaüks, kes oleks Juliani Lempicka portree kõrval seismas näinud, oleks silmapilk tõde taibanud.
Nagu isa, nõnda poeg.
3. peatükk
Kui Chicago oli naisest miilide kaugusele maha jäänud, peatus Irene Route 66 kõrval, et öö taas järjekordses anonüümses ööbimiskohas veeta.
Olles õhtusöögiks ahjupada ja koduseid küpsiseid söönud, läks naine oma majakesse ja võttis märkmiku kotist välja. Ta oli seda häärberist põgenemise õhtul põgusalt sirvinud, kuid sel ajal oli ta asjasse põhjalikumaks süvenemiseks New Yorgist pagemise soovist liiga hõivatud olnud.
Naine istus oma koiku servale ja uuris märkmikku petrooleumilambi valgel. Selle esilehel oli konkreetse ja täpse käekirjaga kirjutatud nimi. Dr Tomas G. Atherton. Nime all oli telefoninumber. Ülejäänud leheküljed näisid olevat kaetud mingi koodiga, mis olid kõik kirja pandud ühe inimese poolt.
Naine murdis kummaliste numbrite ja sümbolite kallal mõnda aega pead, kuni talle viimaks koitis, et ta vaatab mingeid teaduslikke märkmeid. Ta taipas äkki, et tema kätte on sattunud matemaatiku või keemiku isiklik märkmeraamat. Aga selles puudus igasugune loogika. Helen Spencer polnud iialgi kummagi valdkonna kohta mingit huvi üles näidanud.
Koidikul rahutust unest ärgates jõudis Irene otsusele. Ta põgenes. Naisel oli vaja täpsemalt teada, mille eest ta põgenes.
Pärast röstsaiast ja munadest koosnevat hommikusööki kasutas naine kämpingu telefoniputkat märkmiku esilehel olevale numbrile helistamiseks. Operaator palus tal sisestada päris mitu münti.
„Kus see number asub?“ küsis Irene raha aparaadis olevasse pilusse ladudes.
„New Jerseys,“ vastas operaator.
Hetk hiljem vastas telefonile viisakas naisehääl.
„Saltwoodi labor. Millega ma saan teid aidata?“
Irene tõmbas sügavalt hinge. „Ma palun dr Athertoni.“
Telefoni teises otsas tekkis lühike rabe paus.
„Mul on väga kahju, aga dr Atherton ei ole enam meiega.“
„Te tahate öelda, et ta ei tööta enam teie juures?“
„Õnnetuseks on dr Atherton surnud. Kas te sooviksite rääkida kellegi teisega tema osakonnast?“
„Ei. Mis dr Athertoniga juhtus?“
Sekretäri vastusele eelnes järjekordne paus.
„Vabandust, kes te ütlesite end olevat?“
„Tundub, et tegemist on vale Athertoniga,“ ütles Irene. „Vabandust, et tüli tegin.“
Naine pani toru hargile ja asus taas teele. Kaks märkmikuga seotud inimest olid surnud. See ei tõotanud tema enda tuleviku seisukohast midagi head. Ta peab oma kadumist väga tõsiselt võtma.
4. peatükk
Burning Cove, California
Neli kuud hiljem…
Irene peatus pika basseini servas ja silmitses selle põhjas graatsiliselt lebavat kogu. Kell oli viisteist minutit üle südaöö. Suures spaas olid tuled hämaraks keeratud, kuid läheduses põleva seinalambi valguses oli näha, kuidas pikad juuksed surnud naise kena näo ümber tontliku pruudiloorina voogasid.
Irene pöördus basseinist eemale, kavatsedes abi kutsumiseks spaa sissepääsu juurde joosta. Kuskil hämaruses kriipis põrandaplaate nahkking. Sel hetkel taipas naine, et ta pole surnu juures üksi. Siis kostis tasane klõpsatus ja seinalambid kustusid.
Hiiglaslik spaa uppus järsult tihedatesse varjudesse. Ainsaks valgusallikaks oli nüüd kummituslikult kumav kuu. See valgustas ruumi seda osa, kus Irene seisis. Ta viibis sama hästi kui prožektori valgusvihus.
Naise süda peksis ja tal oli äkki hingamisega raskuseid. Lähimaks väljapääsuks oli klaasuste rida ta selja taga. Aga need asusid pika ujumisbasseini teises otsas. Külguks, mille kaudu tema spaasse sisenenud oli, jäi veel kaugemale.
Naine otsustas, et kõige mõistlikum oleks teeselda täielikku kontrolli iseenda ja olukorra üle.
„On juhtunud õnnetus,“ ütles naine valju hääle ja tooniga, mida ta lootis olevat kindla ja autoriteetse. „Keegi naine on basseini kukkunud. Me peame ta välja aitama. Võimalik, et teda on veel võimalik elustada.“
Vastust ei järgnenud. Varjude vahel ei liikunud mitte kedagi.
Kusagil pimeduses tilkus vesi ja see tasane heli tekitas kurjakuulutavat kaja. Niiske keskkond muutus kiiresti rõhuvaks.
On kaks võimalikku põhjust, miks teine sündmuskohal viibiv inimene end varjab, mõtles Irene. Esimene on hirm skandaali ees. Burning Cove’i hotell oli üks lääneranniku kõige eksklusiivsematest. Umbes sada miili Los Angelesest põhja pool asuv majutusasutus tagas neile, kelle jaoks see taskukohane oli, privaatsuse ja diskreetsuse. Kui kuulujutud paika pidasid, kuulusid külaliste nimekirja väga erinevad tegelased, alates kriminaalse allilma juhtfiguuridest ja lõpetades Hollywoodi staaride ja Euroopa kroonitud peadega. Mujal riigis võisid olla rasked ajad, aga Burning Cove’i hotelli luksuse ja külluse rüpes ei paistnud see küll kuskilt otsast välja.
Staarid ja staaristaatuse poole püüdlejad tulid hotelli selleks, et pageda alalises kõmunäljas vaevlevate Los Angelese ajalehtede ja Hollywoodi kõmuajakirjanike eest. Niisiis oli igati võimalik, et varjude vahel seisev vaatleja kartis hiljuti uppunud naise seltskonnas avastatud saada. Sedalaadi skandaal võis väga edukalt vastalanud