Liiga kerge, kui ei ole kunagi millestki puudust tundnud!
Mallory pärines jõukast ja prestiižikast perekonnast. Ta isa oli olnud vanempartner ühes Bostoni edukaimas advokaadibüroos. Ta ei vajanud töist edu seltskondliku positsiooni saamiseks, sest see oli tal sünnist saadik olemas.
Hetkeks manas Nathan silme ette kõigi sünnimärkide asukoha naise kehal. Siis kihutas ta selle mälestuse peast ja avas ühe kaasatoodud toimikuist. Ta lülitas sülearvuti sisse, tegi märkmeid ja dikteeris mõned kirjad tähelepanelikule Abbyle.
Kella poole kaheksa paiku õhtul tuli lõpuks telefonikõne, mida ta ootas.
„Tere, issi!“
„Tere, oravakene!“
Bonnie jutustas talle üksikasjalikult oma päevast, nagu tal oli kombeks nende igaõhtuste vestluste ajal. Ta rääkis tiigreist ja jõehobudest, keda ta nägi kooliekskursioonil Balboa pargi loomaaeda. Isa esitas talle küsimusi kooli ja eelmise päeva jalgpallitreeningu kohta. Paradoksaalsel kombel ei olnud ta kunagi varem vestelnud tütrega nii palju kui nüüd, kui nad elasid teineteisest kolme tuhande kilomeetri kaugusel.
Äkki muutus tüdruku hääl rahutumaks.
„Ma pean sinult midagi paluma.“
„Kõike, mida sa vaid soovid, kullake.“
„Ma kardan üksi lennukile minna. Ma tahaksin, et sa mulle laupäeval järele tuleksid.“
„See on rumal jutt, Bonnie, sa oled juba suur tüdruk.“
Pealegi oli Nathanil sel laupäeval tähtis ärikohtumine; viimased kooskõlastused kahe firma liitmisel, mille kallal ta oli juba palju kuid töötanud. Ta ise oli soovinud just seda kuupäeva!
„Ma palun sind väga, issi, tule mulle järele!“
Nathan kuulis telefonis, et tüdrukul tõusevad pisarad kurku. Bonnie ei olnud kapriisne laps. Kui ta keeldus üksi lennukiga sõitmast, siis kinnitas see, et ta on tõesti suures ärevuses. Nathan ei oleks mitte mingi hinna eest tahtnud talle haiget teha. Pealegi praegusel hetkel.
„Olgu, ära muretse, kallis. Ma olen seal. Ausõna.“
Tüdruk rahunes jälle ja nad vestlesid veel mõni minut. Et Bonniet rahustada ja naerma ajada, jutustas ta ühe lookese ja mängis karupoeg Winnie Puhhi, kes nõuab meepotti, sest see oli tal ka varem hästi välja tulnud.
Ma armastan sind, lapsuke.
Pärast telefonikõne lõpetamist mõtles ta mõni minut, mis tagajärjed võivad olla laupäevase kokkusaamise edasilükkamisel. Kindlasti oli olemas ka lahendus kellelegi maksta, et see inimene läheks ta tütrele Californiasse järele. Kuid niisugusest rumalast mõttest loobus ta väga ruttu. See kuulus asjade hulka, mida Mallory talle iialgi ei andestaks. Pealegi oli ta Bonniele lubanud, et tuleb ise sinna. Tütre tüssamine ei tulnud kõne alla. Küllap ta leiab üheks korraks mingi lahenduse.
Ta dikteeris makilindile veel paar kirja ja jäi lõpuks diivanile magama, võtmata kingi jalast ja kustutamata tulesid.
Teda ehmatas ärkvele sisetelefoni helisemine.
See oli valvur Peter, kes helistas oma tööpostilt fuajees.
„Keegi soovib teie juurde tulla, härra. Doktor Garrett Goodrich.“
Nathan vaatas käekella: kuradi kurat, juba kell üheksa õhtul! Tal ei olnud kavas lasta seda tüüpi end kodus häirida.
„Ärge laske teda sisse, Peter, ma ei tunne seda härrat.“
„Mis te lolli mängite,“ hüüdis Goodrich, kes oli valvuri mobiili oma kätte haaranud, „asi on tähtis!“
Pagana pihta! Millega ma olen issanda meelepaha endale kaela tõmmanud?
Nathan vaikis korraks ja hõõrus silmalauge. Südame põhjas teadis ta, et ei saa rahu tagasi enne, kui on Goodrichiga asjad korda ajanud. Selleks tuli kõigepealt aru saada, mida see mees õieti tahab.
„Hea küll,“ andis ta järele, „las ta tuleb üles, Peter.“
Nathan nööpis särgi uuesti kinni, avas korteriukse ja väljus trepimademele, et oodata arsti jõulisi samme, kel ei läinud palju aega 23. korrusele jõudmiseks.
„Mis te jamate, Garrett? Kas vaatasite, mis kell juba on?“
„Ilus korter,“ vastas teine, heites pilgu interjöörile.
„Ma küsisin, mida te siin teete.“
„Ma arvan, et te peaksite minuga kaasa tulema, Del Amico.“
„Ärge rääkige rumalusi! Ma ei ole teie käsualune.“
Garrett püüdis teda veenda.
„Aga kui te mind usaldaksite?“
„Mis mulle tõestab, et te ei ole ohtlik?“
„Mitte miski,“ tunnistas Goodrich õlgu kehitades. „Iga inimene on potentsiaalselt ohtlik, olen teiega nõus.“
Käed taskus ja oma suurde palitusse mähitud, laskus Goodrich rahulikult tänavale, tema kõrval Nathan, kellest ta oli peajagu pikem ja kes žestikuleeris mõlemale poole.
„Jäiselt külm!“
„Kas te alati nõnda hädaldate?“ küsis Garrett. „Suvel on selles linnas lämmatav palavus. Talvel näitab New York oma tõelist palet.“
„Jama!“
„Peale selle külm konserveerib, tapab mikroobe ja…“
Nathan ei andnud talle aega oma postulaadi arendamiseks.
„Võtame vähemalt takso.“
Ta astus sõiduteele ja tõstis käe, et autot peatada.
„Hei! Hei!“
„Ärge vehkige, te olete naeruväärne.“
„Kui arvate, et lasen oma munadel teie lõbuks ära külmuda, siis ajate endale puru silma.“
Kaks taksot möödusid neist käiku aeglustamata. Lõpuks peatus üks kollane takso Century Appartementsi juures. Mõlemad mehed pugesid sinna ja Goodrich andis taksojuhile aadressi, sõita tuli 5. avenüü ja 34. tänava ristmikule.
Nathan hõõrus käsi kokku. Auto oli hästi köetud. Raadiost kostis üks Sinatra vana laul.
Broadway kihas inimestest. Aastalõpupühade pärast olid paljud kioskid kogu öö avatud.
„Jala oleksime rutem saanud,“ ei suutnud Goodrich ilmse mõnuga tähendamata jätta, kui sõiduk oli sunnitud ummikutes seisma.
Nathan heitis talle mitte just sõbraliku pilgu.
Mõne minuti pärast pöördus takso 7. avenüüle, kus liiklus ei olnud nii tihe. Seal sõitis takso kuni 34. tänavani, pööras vasakule ja sõitis veel sadakond meetrit, enne kui peatus.
Goodrich maksis arve ja mehed väljusid autost.
Nad asusid ühe Manhattani kuulsaima silueti, Empire State Buildingi jalamil.
1 Äri nagu harilikult (ingl). Tlk.
4
Leegitseva mõõgateraga ingel seisab su taga, võtab sinult relva ja tõukab su kuristikku.
VICTOR HUGO
Nathan tõstis silmad taeva poole. Pärast kaksiktornide hävitamist oli vana Empire State Building jälle Manhattani kõrgeim pilvelõhkuja. Kindlalt oma massiivsel soklil