Hoolivuse keel. Christie Watson

arst. „Näiteks juhuks, kui te saate kogemata süstlanõelaga torgata ja tekib HIV oht. Siis saame kontrollida, kas te olite juba varem HIV-positiivsed.” Aasta oli 1994 ning kõikjal levis väärinfo ja hirm HIV pärast. Laboriassistent sidus mulle žguti käsivarre ümber. „Kas sa oled õekursustel või meditsiinitudeng?” küsis ta.

      Ma jälgisin süstalt, verega täituvat katsutit ja silme ees läks uduseks. Hääled kõlasid korraga väga kaugel.

      „Christie. Christie!” Kui ma meelemärkusele tulin, lamasin põrandal, jalad toolile tõstetud, ning vereproovi võtnud laboriassistent oli minu kohale kummardunud. Ta hakkas naerma. „Kas kõik on korras?”

      Ma ajasin end aeglaselt küünarnukkidele, pilt selginemas. „Mis juhtus?”

      „Sa minestasid, kullake. Ikka juhtub. Aga võib-olla tahad veel oma kutsevalikut kaaluda.”

      Kakskümmend aastat õena töötamist on minult palju võtnud, kuid veel rohkem andnud. Nüüd soovin ma selle imepärase töö muresid ja rõõme teiega jagada. Tulge minuga koos teekonnale inimese sünnist kuni surmani; astume läbi imikute intensiivravi osakonnast ja kahe poolega ustest, mis viivad üldosakonda; jookseme mööda koridore, et jõuda patsiendini, kelle juurest saabus häiresignaal, apteegist ja personali köögist mööda, erakorralise meditsiini osakonda. Me õpime tundma nii haiglat ennast kui ka õdede tööd koos selle paljude tahkudega. Kui ma alles tööinimeseteed alustasin, siis arvasin, et õetöö on seotud eelkõige keemia, bioloogia, füüsika, farmakoloogia ja anatoomiaga. Nüüd aga tean, mis on tegelikult õdede töö alused: filosoofia, psühholoogia, kunst, eetika ja poliitika. Oma teel kohtume mitmesuguste inimestega: patsientide, nende sugulaste ja haigla töötajatega – võimalik, et te olete nendega varemgi kokku puutunud. Sest mingi osa oma elust oleme kõik kellegi hoole all. Ja samas oleme ise need, kes teiste eest hoolt kannavad.