Kuueteistkümneselt jätsin kooli pooleli ja kolisin oma üle kahekümnese peika juurde – majja, kus elas veel neli temaealist meesüürilist. See oli täielik kaos, kuid ma olin õndsalt rahul tööga videofilmide poes, kus vahetasime tihti kassette kõrvalasuva Hiina kiirtoidukoha kana-nuudlieine vastu. Mu ustavus taimetoidule hakkas hääbuma ning ma keskendusin rohkem poes leiduvate alaealistele keelatud filmide vaatamisele ja olengutele sõpradega. Astusin põllumajanduskooli, et õppida farmeriks, aga pidasin seal vastu vaid paar nädalat. Reisikorralduse ja turismi kutsekursused lõppesid minu jaoks nädalaga. Väga leebelt väljendudes puudus mu elul igasugune eesmärk.
Ma olin päris murtud, kui jäin töövestlusele hilinemise pärast ilma lasteürituste korraldaja tööst Pizza Hutis. Kui mu armusuhe purunes, oli see minu jaoks šokk – mis sest, et olin alles kuusteist ja üdini naiivne. Eneseuhkus ei lubanud mul koju tagasi minna. Ilma tööta olnuks aga võimatu omal käel elamisega hakkama saada. Seepärast liitusin ma üldkasuliku töö vabatahtlikega, sest see oli tollal ainus organisatsioon, mis võttis tööle ka kuueteistkümneaastasi ja pakkus majutust. Mind saadeti tööle ühte hooldekodusse, mis kuulus heategevusühingule Spastics Society (praeguse nimega Scope). Seal teenisin nädalas 20 naelsterlingit taskuraha, hoolitsedes raske füüsilise puudega täiskasvanute eest: aitasin neil tualetis käia, süüa ja riietuda. Just siis tundsin esimest korda, et tegin midagi olulist. Olin hakanud uuesti liha sööma ja elul tundus taas mõte olevat. Lõikasin juuksed lühikeseks, kandsin heategevuspoest saadud rõivaid ning kulutasin kogu taskuraha siidrile ja tubakale. Mul ei olnud mitte midagi, ent ma olin õnnelik. Ning just see oli aeg, kui ma esimest korda õdede keskele sattusin. Jälgisin kutselisi õdesid sama tähelepanelikult nagu haige laps jälgib vanemate iga liigutust. Ma ei lasknud neid hetkekski silmist. Olin nende tööd vaadates täiesti sõnatu.
„Sa võiksid õeks hakata,” ütles üks neist mulle. „Su koolitus makstakse kinni ja saad ka koha, kus elada.”
Läksin kohalikku raamatukokku ja leidsin eest terve majatäie endasuguseid eksinud hingi. Märksa nooremana olin ma tihti käinud nii oma kooli kui ka Stevenage’i raamatukogus, kuid too paik seal oli midagi enamat kui üksnes koht, kus raamatuid laenutada või lugeda. See oli omamoodi varjupaik. Seal magas üks kodutu mees, kuid raamatukoguhoidjad ei kupatanud teda minema. Ratastoolis liikuvale naisele oli appi tulnud meesterahvas, kelle kaelakaardilt võis lugeda, et tal on autism ja temalt võib abi paluda, ning ta ulatas naisele kõrgel riiulil asuva raamatu. Lapsed jooksid kõikjal ringi ning siia-sinna olid koondunud itsitavate teismeliste rühmad.
Siis sain teada, kes oli Mary Seacole – õde, kes sarnaselt Florence Nightingale’iga1 oli hoolitsenud sõdurite eest Krimmi sõja ajal. Esimesed sammud õeks saamise teel tegi ta nukkudega mängides ja neile rohtu andes; hiljem asendusid nukud loomade ja lõpuks inimestega. Ma ei olnud kunagi varem õeametile mõelnud, ent mulle meenus, kuidas olime koos vennaga pehmetest mänguasjadest täidist välja kiskunud ja nukkudelt silmi ära tõmmanud, et ma seejärel neid mänguloomi ja nukke parandada saaksin. Mulle tuli meelde, kuidas ma algkoolis kontrollisin, kas mu klassikaaslastel esineb kehvveresust; pärast seda, kui olin neid enda teadmistes veennud, rivistasin nad koolimaja juurde üles ja uurisin ükshaaval kõikide silmalauge, et kindlaks teha, kellel oleks kindlasti vaja maksa ja sibulat süüa. Meenus veel terve rodu sõpru, kes kaebasid kurguvalu, mille peale ma surusin sõrmeotsad õrnalt vastu nende kaela, nagu mängiksin klarnetit. „Lümfisõlmed.”
Õeameti või selle õppimise kohta ei olnud kuigi palju materjali saada ning seetõttu polnud mul aimugi, kas võiksin selleks tööks sobida. Aga ma sain teada, et põetamine kui eriala ulatus aegadesse, mil ajalooraamatuid polnud veel olemas, ning seda võis kohata igas kultuuris. Üks vanemaid seda valdkonda puudutavaid tekste on „Charaka-saṃhitā”, mis koostati Indias sanskriti keeles I sajandi paiku enne meie ajaarvamist ning milles on öeldud, et õed peavad olema kõikide suhtes kaastundlikud. Samuti on õekutsel tugevad sidemed islamiga. VII sajandi alguses tegutsesid õdedena mitmed tõsiusklikud muslimid – islamimaailma ajaloo esimest kutselist õde Rufaidah bint Sa’adi nimetati tänu tema halastus- ja empaatiavõimele ideaalseks õeks.
Halastus, kaastunne, empaatia – just neid omadusi on ajaloos nimetatud hea õe eeldusteks. Olen hiljem sageli seda Buckinghamshire’i raamatukogu külastust meenutanud, sest oma karjääri jooksul olen liigagi sageli tundnud, et neid jooni esineb üha vähem – need on omadused, mille oleme unustanud või mida me enam piisavalt ei väärtusta. Mina aga olin kuueteistkümneaastaselt tulvil lootusrikast energiat ja idealismi. Ning kui sain seitseteist, otsustasin kindlalt just seda teed minna. Mul oli juba kõrini üha uute ametite kaalumisest ja ebakindlusest; minust pidi saama õde. Pealegi uskusin, et see ei tähenda pidudest loobumist.
Mõni kuu hiljem õnnestus mul end munsterdada õekursustele, ehkki olin paar nädalat noorem kui seitseteist ja pool aastat, mis oli ametlikult vastuvõtu alampiir. Ma kolisin Bedfordi õdede ühiselamusse. Haigla taga asunud ühiselamu oli suur hoone, kus võis pidevalt kuulda uste paukumist ja juhuslikke naerupahvakuid. Minu koridori tubades elasid peamiselt esimese aasta õed, mõned röntgenograafia ja füsioteraapia tudengid ning vahel ka rotatsiooni korras haiglasse suunatud arstid. Peaaegu kõik õppurid olid noored ja tuulepäised, äsja koduseinte vahelt pääsenud. Seal oli märkimisväärselt palju Iiri naisi („Meil oli kaks võimalust,” ütlesid nad mulle, „kas hakata õeks või nunnaks.”), sekka mõni meestudeng (tol ajal olid nad eranditult geid). Alumisel korrusel asus pesupesemisruum ja selle kõrval umbsevõitu telekatuba plasttoolidega, mille külge mu jalad kleepuma kippusid, sest radiaatorid huugasid ööpäev läbi täie võimsusega. Just selles toas tutvusin psühhiaatriapraktikandiga, kellele olin kogemata kurtma sattunud, et olen tooli külge kinni jäänud – temast sai mitmeks aastaks mu poiss-sõber. Minu tuba asus tualettruumide kõrval ja lõhnas kopituse järele, niiskus oli selline, et üks mu sõpru üritas kord keset vaipa kressi kasvatada. Köök oli räpane ja külmik täis säilivusaja ületanud toiduaineid, ühele kapile kleebitud silt aga hoiatas: „ÄRA VARASTA TEISTE TOITU. ME TEAME, KES SA OLED.”
Kõmisevas fuajees oli üksainus telefon, mis helises ööd ja päevad läbi. Kuskilt kostis tülitsevaid hääli, kuskilt kiiret kontsaklõbinat, kuskilt valju muusikat. Kõik suitsetasid – tavaliselt sigarette, kuid kanepilõhn hõljus ringi nagu pidev vaikne taustamüra, mida keegi mõne aja pärast enam tähelegi ei pannud. Põikasime sageli üksteise tubadesse, nagu kommuunis ikka kombeks, uksi lukku ei pandud. Minu toas oli voodi kohal seinal plakat Leonardo da Vinci anatoomiliste joonistega südamekodadest; riiul oli täis õendusõpikuid ja odavaid romaane ning voodi kõrval seisis virn filosoofiaraamatuid. Peale selle oli toas veekeetja, radiaator, mida ei saanud jahedamaks reguleerida, ja aken, mis ei käinud lahti. Oli ka kraanikauss, kus sai pesta (ennast ja joogikruuse), ent kuhu sai lisaks tuhka raputada, oksendada ja paari nädala jooksul, kui tualetis oli ummistus, ka pissida. Minu eakaaslaste jaoks polnud see kõik just eriline luksus, kuid pärast seda, kui olin pidanud niivõrd kaua hooldekodus teistega tuba jagama ning varem veel oma elukaaslase ja tema sõpradega samas majas elama, tundus see mulle kui paradiis.
Esimene öö on muidugi alati kõige hullem. Mul polnud aimugi, mida õe töö endast kujutab, ja olin hakanud kahetsema, et polnud esitanud rohkem küsimusi õdedele, kes olid soovitanud mul kursustele minna. Tundsin paanilist hirmu läbikukkumise ees; pabistasin, millise pilguga vaatavad mind vanemad, kui ma neile järjekordsest suunamuutusest teatan. Minu otsus õeks saada oligi neile päris korralik šokk: isa hakkas seda kuuldes kõva häälega naerma. Vaatamata sellele, et töötasin hooldajana, nägid nad minus endiselt üksnes mässavat teismelist, kes kellestki põrmugi ei hoolinud. Seepärast oli väga raske ette kujutada, et mina võiksin pühenduda hoolivusele.
Tol ööl olin ärkvel ja kuulasin, kuidas mu kõrvaltoa elanik sõneles oma elukaaslasega – pahura vibaliku turvamehega, kes oli kõiki reegleid rikkudes tema juurde elama kolinud. Mul ei tulnud und ka siis, kui nad vait jäid. Peas keerlesid kahtlused. Teadsin, et vähemalt alguses pidi õpe toimuma klassis, seega polnud vaja karta, et ma kohemaid kellegi kogemata ära tapan või pean mõne vanamehe peenist pesema või midagi muud sama jubedat tegema. Aga ärevus võttis minus võimust. Ning kui ma öösel tualetti läksin (mis oli kogu korruse