Christie Watson
Hoolivuse keel
Originaali tiitel:
Christie Watson
The Language of Kindness:
A Nurse’s Story
Toimetanud ja korrektuuri lugenud Valli Voor
Meditsiiniteemasid konsulteerinud Eve-Riina Sarap-Haav
Kaane kujundanud Toomas Niklus
© Christie Watson 2018
Kõik õigused kaitstud.
© Tõlge eesti keelde. Kalle Klein, 2020
ISBN 978-9985-3-4670-9
e-ISBN 9789985350089
Kirjastus Varrak
Tallinn, 2020
www.varrak.ee
www.facebook.com/kirjastusvarrak
Trükikoda OÜ Greif
Õdedele
Poeet on nagu ööbik, kes laulab pimeduses kaunikõlalist oodi omaenese üksindusele; tema kuulajaid lummab nähtamatu muusiku laul, mis liigutab ja rahustab neid, ilma et nad teaksid, miks see nii on.
Percy Bysshe Shelley
AUTORI MÄRKUS
Raamatus kirjeldatud sündmused põhinevad mälestustel ajast, mil ma töötasin õena. Kõiki isikute ja paikadega seotud tunnuseid on muudetud, et kaitsta minu kolleegide ja patsientide isikuandmeid. Samal põhjusel on mugandatud inimeste ja olukordade kirjeldusi. Kõik võimalikud sarnasused on ainult juhuslikud.
SISSEJUHATUS
ELUGA RISKIMIST VÄÄRT
Õe amet jäi „neile, kes olid liiga vanad, liiga nõrgad, liiga purjus, liiga räpased, liiga rumalad või liiga halvad, et midagi muud teha”.
Florence Nightingale
Ei saa öelda, et ma oleksin juba lapsest saati õena töötamisest unistanud. Kaalusin päris paljusid elukutsevariante ning tüütasin pidevalt oma keskkooliaegset kehvavõitu karjäärinõustajat. Merebioloogi amet oli üks variant, mille välja valisin, kujutades ette, kuidas ma päev otsa supeltrikoos päikese käes ringi jalutan ja delfiinidega koos ujun. Kui avastasin, et suur osa merebioloogi tööst tähendas planktoni uurimist Walesi ranniku kandis, leidsin, et see valik vajab veel kaalumist. Meenutasin, kuidas ühel Swanseas veedetud suvel sain korduvalt näha vaatepilti, kuidas mu vanavanatädi köögis suures kraanikausis merihunte roogib. Ning kuidas ükskord käisin paadiga merel koos pahurate karvaste ja jässakate meestega, kes kandsid kollaseid saapaid, tühjendasid põit üle parda ja vandusid vahetpidamata. Peale selle olin söönud ka südakarpe ja mu hommikusöögiks oli olnud merevetikatega leib … Ma otsustasin, et merebioloogia ei ole minu jaoks.
„Õigusteadus,” soovitas üks õpetaja, kui mu vanemad, kelle olin samuti ära tüüdanud, temalt küsisid, mis mulle võiks sobida. „Ta oskab hästi vaielda ja jaksab seda kasvõi päev otsa teha.” Aga kuiv paragrahvide õppimine ei huvitanud mind.
Mind paelusid pigem loomad ja looduskaitse. Ma unistasin National Geographicu fotograafiks saamisest, et reisida soojadesse ja eksootilistesse paikadesse, kus paistab alati päike, ning kus saaksin lõpuks ometi kogu päeva trikood kanda ja võrkkiiges vedeleda. Osalesin meeleavaldustel ja loom-katsetevastastes kampaaniates ning jagasin Stevenage’i linna keskuse hallide tellishoonete vahel lendlehti, millel olid pildid piinatud koertest, küülikutest, kelle silmad olid kosmeetikakatsetest punaseks muutunud, ja veristest kondistest kassidest. Ma kandsin poliitilise sõnumiga rinnamärke, mida sai turult odavalt osta, aga mis tulid mind torgates alailma kinnitusest lahti, kuni ühel õhtul avastasin rinnalt terve tillukeste torketäppide tähtkuju. Pärast seda, kui ema oli leidnud kirbuturult linnutopise ja paigutanud selle muude nipsasjakeste juurde, keeldusin ma elutuppa minemast ja sõin oma taimetoidurooga trepil, teatades: „Kas mina või see lind! Ma ei kavatse lasta end mõrvaga seostada.”
Ema talus mu teismelisetrotsi lõputu kannatlikkusega, viis topise minema, tegi mulle uue juustuvõileiva ja kallistas mind. Just tema õpetas mulle hoolivuse keelt, kuigi ma ei osanud seda tollal hinnata.
Järgmisel päeval varastasin koolist katseroti, et päästa ta bioloogiaklassis eesseisvast lahkamisest. Panin talle nimeks Furter ja lootsin, et ta hakkab elama turvalist elu koos mu senise lemmiklooma rott Frankiga, kes sageli mu õlal istus, pikk saba nagu ehe mu kaela ümber keerdus. Loomulikult pistis Frank Furteri nahka.
Ujuja, džässtrompetist, reisikorraldaja, laulja, teadlane … Astronoomia kuulus samuti võimalike erialade hulka, kuni ma kaheteistkümneaastaselt avastasin, et isa, kes oli õpetanud mulle selgeks kõikide tähtkujude nimed, oli need lihtsalt ise välja mõelnud. Aga ma ei öelnud talle seda; lasin tal endiselt käega taevasse näidata ja lugusid jutustada, sest ta tegi seda innuka vaimustusega. „Vaata, see seal meenutab jõehobu. Näed? Selle nimi on Orieli Õlg. Ja see seal on Sinikelluke. Näed selle kuju? Need tähed on peaaegu hõbedavärvi sinised, eks ju? Kalurid usuvad, et kui sa vaatad tähti piisavalt hoolikalt, sosistavad need sulle maailma saladusi kõrva. Samamoodi, nagu sa kuuled mere saladusi merikarbist. Kui sa hästi kuulad, võid kuulda korraga kõike ja mitte midagi.”
Ma veetsin pikki tunde tähti vahtides, et saada jälile maailma saladustele. Õhtuti tõmbasin oma voodi alt välja pappkarbi, mis oli tulvil aardeid: seal oli vanu kirju, katkine võtmerõngas, mu surnud vanaisa käekell, üks vana münt; näts, mille olin koolis laua alt lahti koukinud, sest see oli olnud ühe poisi suus, kes mulle meeldis; kivid, mida olin eri paigust korjanud, ning suur merikarp. Peagi seisin magamistoas, silmad taevasse tähtede poole sihitud ja merikarp kõrva ääres.
Ühel ööl käisid meil murdvargad, kes viisid kaasa lihavarud, mida me kuuris sügavkülmikus hoidsime. Aeg oli selline, et inimesed ostsid korraga kopsaka koguse liha – suurtest veokitest, mille kastis toimetasid ruuporite ja räpaste valgete põlledega mehed. Aeg oli selline, et politseinikud tulidki öösel kohale, et uurida külmutatud kanade vargust, ning nende valjud hääled katkestasid mu tähevaatlused. Universum oli vastanud mu merikarbikutsele: minust pidi saama taimetoitlane. Ma pole kindel, kumba pilti saanuks tol ööl pidada kummalisemaks: kas kampa noori mehi külmutatud kanu ja tohutut lambalihakompsu kandmas või kõhna teismelist tüdrukut kuuvalgel magamistoas, suur merikarp vastu kõrva surutud.
Küsimus, millele edaspidi pühenduda ja kelleks saada, näis mulle palju rohkem muret tegevat kui mu sõpradele. Tollal ei saanud ma aru, et tahtsin elada mitut elu, kogeda erinevaid elustiile. Mul polnud toona aimugi, et leian kunagi just selle, mida toona otsisin (välja arvatud trikoo ja päikese): nii õetöö kui ka kirjanikuamet tähendavad pidevalt kellekski teiseks kehastumist.
Kaheteistkümnendast eluaastast peale pidasin ma alati mõnd väikest tööotsa. Küll käisin ühes kohvikus pliite puhastamas – see oli vastik töö, ümberringi armetud naised, kes leotasid ühtainsat teepakikest lausa kolmes tassis. Küll vedasin tellijatele piima – kogu pakaselise talve, kuni mu sõrmed täiesti tundetuks muutusid. Küll kandsin laiali reklaamlehti, kuni ühel päeval tabati mind neid kõrvalisel pargiteel prügikasti toppimast. Koolitöö mind ei huvitanud ja kodutöid ma teha ei suvatsenud.
Vanemad üritasid mu silmaringi laiendada, pakkuda mulle üha uusi teemavaldkondi ja õpetada tööeetikat: „Haridus avab sulle kõik uksed. Sul on väga lahtine pea, aga sa ei viitsi seda kasutada.” Ma olingi loomult andekas, kuid vanemate antud soovitused ja nende rõõmsameelne ellusuhtumine ei suurendanud mu huvi õppimise vastu, vaid jäin endiselt pealiskaudseks tuulepeaks. Kuid nad ärgitasid mind ka lugema ja see mulle sobis. Ma sukeldusin filosoofiasse, püüdes leida vastuseid kõiksugustele küsimustele. Sartre, Platon, Aristoteles, Camus – nende teosed haarasid