Vigastasin hiljuti põlve. Selle tagajärjel pidin mõned nädalad karke kasutama. Karkudel mööda tänavaid liikuda on täitsa lahe. Inimesed on osavõtlikud. Nad naeratavad. Noogutavad julgustavalt. Peagi hakkasin kohatud inimeste pilkudes ja naeratustes veel midagi märkama. Kas arusaamist? Äratundmist? Mitmed inimesed noogutasid ja vaatasid mind pilguga, mis ütles: „Ma tean.”
Siis ma taipasin. Inimesed näevad neljakümneaastast karkudel meest. Põlvevigastus. Nad mõtlevad, et ta pingutas mägedes matkates üle. Tüüpiline mägedes matkamisega seotud õnnetus.
Oo ei! Nad arvavad, et ma olen üks nende seast.
Tundsin meeletut soovi selgitada. Kirjeldasin kõikidel seltskondlikel üritustel välgukiirusel, mis tegelikult juhtus – liiga häälekalt, liiga üksikasjalikult ja tihti ilma, et keegi oleks küsinud. SEE JUHTUS PEO KÄIGUS, karjusin ma. MA TANTSISIN! KELL OLI POOL KOLM VARAHOMMIKUL. SEE JUHTUS PEO KÄIGUS! SEE ON TANTSUVIGASTUS. MITTE SPORDIVIGASTUS. MITTE MATKAMISVIGASTUS! SEE JUHTUS PEO KÄIGUS! PEO KÄIGUS!
Saate aru?
Ei?
Olgu pealegi. Proovin veel korra selgitada, et ma ei ole üldse looduseinimene. Võtan seitsme punktiga kokku need korrad, mil ma olen oma elus õues midagi teinud.
1. Käisin noorena mõned korrad puhkemajades. Umbes viis korda. Õues viibisime vähe. Rohkem ma ei ütle. Nii võite ise ette kujutada, kui metsikud mu teismeliseaastad olid.
2. Olen ka täiskasvanuna mõned korrad puhkemajades käinud. Umbes neli korda. Kõikidel juhtudel sõitis auto peaaegu ukse ette. Kõikidel juhtudel oli kasutusel rohkem kile- kui seljakotte. Ja mingit matkamist ei toimunud.
3. Olen pannud suusad alla korra pärast seda, kui kolmkümmend aastat tagasi kohustusliku koolihariduse lõpetasin. See juhtus ühe teises punktis kirjeldatud puhkuse ajal, kui ebanormaalselt suur kogus lund tähendas seda, et me pidime jätma auto majast saja meetri kaugusele ja suuskadel maja juurde sõitma. Ka sel korral oli kasutusel rohkem kile- kui seljakotte. Samal ajal suusakeppe käes hoides olnuks see tunduvalt keerulisem.
4. Viimasel kahel suvel olen veetnud ühe nädala puhkusest rannikul üürimajas. Mulle meeldib rannik. Minu ainus tingimus maja üürides oli, et see peab olema jalutuskäigu kaugusel vähemalt kahest restoranist. Leidsime sellise, mis oli kolme restorani läheduses. See oli imeline.
5. Loomulikult käisin ma lapsena kõndimas sellepärast, et mäed oli sealsamas meie kõrval nagu pidev süümepiinu tekitav meeldetuletus, et oma ajaga võiks midagi targemat peale hakata kui mängida lauajalgpalli ja ajada sõpradega lolli juttu.
Tegelikult õnnestus mul mäe meeletule survele üsna tihti vastu panna, aga klassiekskursioonil pidin ma siiski kaasas käima. Mõnedest õppeainetest võis saada vabastuse usulistel põhjustel või tänu sellele, et emakeel oli midagi muud kui norra keel või sul oli kirjutamise või arvutamisega raskusi, ent matkamine oli igal juhul kohustuslik. Kui see juhtuks täna, läheksin ma kahtlemata rahvusvahelisse kohtusse, aga tookord ei tulnud see variant meile lihtsalt pähe. Nüüdseks on minu kõige püsivam mälestus neist matkadest äärmiselt keeruline hoiatussüsteem. Asi oli selles, et matka toimumine oli alati viimase hetkeni kahtluse all, kuna selles maailmanurgas, kus mina kasvasin, võis keskuses paista rohelistel aasadel päike, ent kolmesaja meetri kaugusel oli sügav talv. Hoiatussüsteem toimis järgmiselt: varahommikul, kui tegelikult oli alles öö, helistas õpetaja sellele õpilasele, kes istus akna all esimeses lauas, ja teatas, kas matk toimub või mitte. See õpilane helistas järgmisele õpilasele aknaaluses reas, kes helistas omakorda järgmisele ja nii edasi, kuni vähemalt teoorias sai terve klass teate kätte. See süsteem oli vägagi haavatav. Piisas vaid sellest, et üks perekond kõnele ei vastanud, ja seda juhtus – põhimõtteliselt oli ju alles öö. Ja keegi unustas alati ära, kes on järgmine õpilane, või talle ei meeldinud enda taga istuv õpilane ja ta lihtsalt ei tahtnud helistada. Või nad hakkasid rääkima sootuks millestki muust ja unustasid selle, mida edasi ütlema pidid. Ime, et me üldse nendel matkadel käidud saime.
6. Veetsin kaheksateistaastasena aasta sõjaväes, sest Norras oli tol ajal sõjaväekohustus, kui sul polnud just midagi tõsist viga, see oli vastuolus sinu veendumustega või sa tõesti ei tahtnud minna ja oskasid äärmiselt hästi valetada. Minu puhul eksisteeris vaid üks neist tingimustest – ma ei tahtnud minna –, aga sellest ei piisanud.
Sõjaväes olles käisime me muidugi aeg-ajalt seljakottidega metsas, sest seda ju tehakse, kui vaenlane ründab. Ja magasime telgis. Rohkem ma telgis maganud pole.
Mäletan neid sõjaväematku üsna samasugustena nagu koolimatku. Ennekõike tähendas see suurt sehkendamist. Pakkimist, rasvatamist, lahtipakkimist, ülespanemist, mahavõtmist, korraldamist. Mäletan koolimatku kui 90% sehkendamist ja 10% matkamist. Sõjaväematku mäletan kui 90% sehkendamist ja 10% magamist. Külmades telkides, mille püstitamisele kulus terve päev.
7. Paar aastat tagasi käisin ma Svalbardi saarestikus. Olin seal töö tõttu, et lahutada nende vaeste külmetavate õnnetute meelt, kes elavad selles ühiskonna kõige kaugemas eelpostis. Kuna me olime juba nii kaugele sõitnud, jäid mõned meist veel paariks päevaks sinna, et teha asju, mida Svalbardis tehakse. Käisime näiteks koerarakendiga sõitmas. Arvatavasti olime seda liiga romantilisena ette kujutanud. Kujutlesime end paksude karusnahkade all veini joomas, samal ajal kui koerad kelgu ees kihutavad. Nii see ei olnud. Kõigepealt kupatas morn mees, kel oli autos püss, meid vangilaagrit meenutavasse hoonesse, kus meid sunniti selga ajama sooja aluspesu ja teatati, et lisaks sellele, et peame ise rakendit juhtima, peame ka ise koerad ette rakendama. Koerad on need hundi moodi olevused, kes ootavad ilastades ja ulgudes ning kette sikutades. Inimene, kes käis ka sellel reisil ja kes tunneb mind päris hästi – mäletate ehk teda varasemast, sest tema oli see, kes kujutles mind lapsena aidatrepil istumas –, ütles, et nägi sel päeval minu täiesti uut külge. Asusin koeri ette rakendama karmi otsustavusega. Kohtlesin loomi range ja kindlakäelise hellusega, kamandasin teisi ja sain töö kiiresti tehtud. Nagu mõni ürgmees.
See näitab nii mõndagi. Näiteks – asi ei ole selles, et ma ei saaks looduses hakkama või ei suudaks miinuskraadide juures mehelikke töid teha. Saan ja suudan. Saan selle kõigega väga hästi hakkama.
See lihtsalt ei meeldi mulle.
Põhjus, miks ma nii tohutu maskuliinse energiaga selle ülesande kallale asusin, ei olnud see, et oma sisemise looduseinimesega kontakti saamine andnuks mulle adrenaliinilaksu või et ma tundnuksin end elusana, kasutades karges külmas ja koerte haukumise saatel kogu oma keha. Ei. Põhjus oli selles, et ma sain aru: mida kiiremini see tehtud saab, seda kiiremini pääseme pubisse.
Ja teeme selle asja nüüd täiesti selgeks: palju lõbusam oli pubis inimestele koerarakendiga sõitmisest rääkida, kui tegelikult koerarakendiga sõita. Olen lund ennegi näinud. Koeri ka. Ja taaruvaid inimesi paksudes talvekombedes. Ma elan nimelt lasteaia kõrval.
Nii et selline ma olen. Ja aina väiksem hulk minu sõpru on sellised. Nad on valinud looduse.
Mina pean sama tegema. Pean astuma vastu oma vastumeelsusele, hirmule sekelduste ees, hirmule huumorimeele kaotamise ees. Pean minema loodusesse ja selgitama välja, millest nad kõik räägivad.
Ma olen ju siiski inimene, kes laseb end asjadest kaasa viia.
Ja võib-olla teevad nad seal looduses midagi, millest nad meile, ülejäänutele, rääkinud ei ole. Võib-olla on neil seal hirmus lõbus. Võib-olla jään ma tõesti millestki ilma.
Pean mägedesse minema. Ja metsa. Võib-olla leian seal lunastuse. Võib-olla tunnen, kuidas kõik tükid langevad oma kohale. Võib-olla saan viimaks aru, kui väike ma olen.
Ja kui kõik see jääb tulemata, siis leian loodetavasti vähemalt taas oma kunagised sõbrad, toon nad koju tagasi, pesen puhtaks, panen korralikud riided selga ja viin nad pubisse.