Aga kõigil – tõepoolest kõigil – on fotosid mägedest.
Mõned seisavad mäetipus. Osad on palja ülakehaga. Üks oli ka palja tagumikuga. Ma ei tahaks sellest rääkida. Mõned seisavad mäe jalamil. Võib-olla on nad seda äsja pildistanud, aga absoluutselt viimasel kui ühel neist on vähemalt üks mäe pilt.
Ma ei tunne kedagi, kel poleks Facebookis mäe pilti.
Millal see juhtus? Kas mul jäi mingi koosolek kahe silma vahele? Kes röövis kõik mu sõbrad? Ja asendas nad kamba naeratavate fitnessi-fanaatikutega, kellele meeldib totakates mütsides looduses viibides pöial püsti tõsta ja end pildistada lasta? Ja kellele tundub see kõik meeldivat?
Tean vallalisi, kes kaebavad, et nad ei suhtle enam ammuste sõpradega pärast seda, kui on kaaslase leidnud. Ja ma saan sellest aru, aga vähemalt kaotavad nad sõpru maailma kõige suurepärasemale tundele – armastusele. Mina kaotan sõpru kivilahmakale.
Ja kui asi puudutab minu vallalisi sõpru, siis kujutlege, missugused katsumused neid ees ootavad. Mõned neist kasutavad selle erilise inimese leidmiseks telefonirakendusi. Esmapilgul tundub, et valik on meeletu, ent kui välja jätta kõik, kes on lihtsalt peast põrunud, ja need, kes on ennast pildistanud mäe peal, jääb alles vaid kolm inimest. Terve riigi peale. Ja need kolm on arvatavasti sinu endised kallimad.
Olen alati usaldanud pigem statistikat kui ennast. Seega kontrollisin ma kõik üle ja see pole lihtsalt tunne. Ja see ei kehti ainult minu sõprade kohta. Ja ka mitte ainult minuealiste inimeste ehk siis surma pelgavate 40–50-aastaste kohta. Üksikasjalikum ja võib-olla ka häirivam statistika on toodud selles raamatus tagapool, aga ma ütlen kohe ära, et minu eluajal on õues veedetav aeg plahvatuslikult kasvanud. Ja see levib. Noored inimesed lähevad vabast tahtest mägedesse matkama. Pensionärid matkavad metsas ja mägedes. Kõik uitavad looduses ringi. Praegu, selle lõigu kirjutamise ajal, on Norras ukse ees sügispuhkus – sest meil on loomulikult see olemas – ja ma teen pausi, et lugeda internetist uudiseid. Ja sealt loen ma, et äsjase uuringu kohaselt kavatseb seitse inimest kümnest veeta sügispuhkuse looduses. Ja see on vaid keskmine tulemus. See arv on 40–50-aastaste inimeste – minuvanuste – seas veelgi suurem.
Nagu oleksin korraks ära käinud ja tagasi tulles avastanud, et terve riik on langenud kollektiivse keskeakriisi küüsi. Ja mitte sellise ohtliku, pöörase keskeakriisi küüsi, mida filmides näidatakse, kus toimuvad metsikud peod, ootamatud lahkuminekud ja tarbitakse uimasteid. Mitte selline kriis, kui sa ärkad ilma nelja esihambata linnas, kuhu sõitmist sa ei mäleta. Ei, me räägime siinkohal täiesti mõistlikust ja tervislikust keskeakriisist, mida terviseametnikud kahe käega toetavad.
Nagu oleks kaine mõistus võidule pääsenud. Ja seda on näha mitmel rindel.
Noored popstaarid, kes kunagi ütlesid intervjuudes etteaimatavalt vastutustundetuid ja provotseerivaid asju, ütlevad nüüd intervjuude ajal asju, mis on sama etteaimatavalt vastutustundlikud ega ole sugugi provotseerivad.
Isegi tõsielu-TV liigub mõistlikul rajal. Tõsielu-TV – kakskümmend aastat tagasi võis selle ja moraalse laostumise vahele võrdusmärgi panna. Kui tõsielu-TV alguse sai, tegeldi neis saadetes kuu aja jooksul võimalikult palju joomise ja seksiga. Nagu ramadaan, ainult et vastupidine. Nüüd näidatakse tõsielusarjades ja dokseepides inimesi, kes kolivad maale, elavad vanamoeliselt ja lahendavad rühmades ülesandeid. Norra kõige pikaajalisem tõsielusaade, mille formaati on müüdud paljudesse riikidesse, on võistlus … milles?
Just. Matkamises. Looduses.
Nad on kõikjal. Mõistlikud inimesed ilmastikukindlates riietes. Terved inimesed pildistavad mägesid. Inimesed, kes ütlevad „Head jalanõud on kõige alus” ilma igasuguse huumorita.
Kui sa pole just psühhopaat, hakkad lõpuks asja üle arutlema. Kas mina olen ainuke, kellel on probleem? Miks ma ei tunne tõmmet looduses viibida, nagu kõik teised? Miks ma ei igatse enneolematut vaikust? Ma kasvasin ju aidatrepi, loomade, metsade, künade ja kangastelgede keskel. Ja mägede. Suure hulga mägede. Ja, nagu öeldud, oli mul seal hea elu.
Mis mul viga on – inimene, kes kasvas peaaegu piiramatu avarusega paigas ja looduse keskel, aga kelle ilusaim mälestus on see üks päev küla ajaloos, kui mitu tuhat inimest oli kogunenud üsna väikesele alale?
Kas ma pole piisavalt täiskasvanulik? Kas selline asi tuleb vanusega? Kas ma ärkan lähitulevikus ühel heal päeval üles ja tunnen, et kõik on muutunud? Et ainus, mida ma täna teha tahan – ei, tegema pean! –, on ronida mäe otsa, tõmmata tagumik paljaks ja teha sellest pilti? Ja siis kirjutada #vaba?
Keegi ütles kord, et elus peaks kõike proovima, välja arvatud verepilastus ja inglise rahvatants morris. Nagu kõigi teiste tsiteerimist väärt tsitaatide puhul, on ka selle puhul ebaselge, kes seda esimesena ütles. Ja nagu kõigi teiste tsiteerimist väärt tsitaatide puhul, pole ka see ei tõsi ega sugugi hea. Loomulikult on elus palju asju, mida ei tohiks isegi korra proovida. Enesetapp on neist kõige ilmsem näide, aga kui „kõige” asemel öelda „kõik, mis on seaduslik ja mis inimestele meeldib”, siis kõlab see juba paremini. See ei kõla küll nii uhkelt, aga see muudabki sõnumi ahvatlevamaks. Sõnumi olla uudishimulik ja lasta end asjadest kaasa viia.
Täiskasvanuks saanuna pean ennast inimeseks, kes laseb end asjadest kaasa viia, keda huvitab see, mis huvitab ka teisi. Kõige igavamad on minu meelest need inimesed, kes masinlikult ja põhjendamatult heidavad kõrvale kõik, millest paljud teised on huvitatud. Kui paljud inimesed midagi teevad ja sellest räägivad, siis tekib minus soov välja uurida, mis asi see on – tahan aru saada, miks nii paljud on sellest huvitatud ja – ideaalis – lasta end sellest kaasa viia. Sellepärast ma kuulangi muusikat, mida keegi teine minuvanune ei kuula. Sellepärast vaatan ma vahel võistlusi, millest ma päriselt aru ei saa, ja sellepärast sattusingi ma 2016. aastal ootamatult puhkusereisile Islandile. Ma pole kuidagi Islandiga seotud. Ma ei tunne seal kedagi. Mul pole Islandiga mingit suhet peale tavapäraste asjade. Tean, et neil on naljakas keel ja kuumaveeallikad ning ma kuulasin nooruses mingil hetkel Björki, kui ma ei saanud veel asjadest aru, ent 2016. aastal oli Island jalgpalli EM-i sensatsioon. Nad pääsesid edasi. Nad võitsid Inglismaad. Ja järsku oli Island veerandfinaalis. Island, kus on peaaegu kogu aeg talv ja elanikke umbes sama palju kui veerandis mõnes Londoni eeslinnas. Ja me istusime Norras jalgpallipubis ja vaatasime pilte Reykjavíkist, kus peaaegu kogu Islandi elanikkond seisis kesklinnas ja vaatas suurelt ekraanilt koos võistlusi. Ja nad laulsid ja hõiskasid. Meil ei jäänud üle muud, kui osta piletid ja lennata Reykjavíki ning me vaatasime veerandfinaale koos peaaegu terve Islandi elanikega.
See oli vapustav.
Nojah, ma tean, et see on kelkimine ja kõigil ei ole aega ega raha niisama heast peast Islandile lennata. Teisalt on sul ilmselgelt aega mäe otsa ronida alati, kui vihmasajus paus tekib, ja kogu selle raha eest, mille kulutasid matkavarustuse peale, saaks osta mitu lennupiletit Islandile.
Loomulikult näen ma siin mustrit. See on otseselt seotud tolle päevaga, mil meie kohalik meeskond kohtus jalgpalli karikasarjas Norra parima meeskonnaga, aga asi ei ole jalgpallis. Asi on inimestes ja selles, et sa lased end asjadest kaasa viia.
Mulle meeldib lasta end asjadest kaasa viia.
Elu on sellisena palju lõbusam.
Ent minu suhtumine looduses viibimisse on minus sügavale juurdunud. Paljudele inimestele meeldib looduses viibida. Seega peaksin ma laskma