„Mitte väga palju hiljem, palun,“ tähendas Melissa. „Ma pean paaris poes käima.“
„Selged pildid,“ teatas ehitaja. „Siis näiteks umbes poole üheteistkümne paiku?“
„See sobib kenasti.“ Melissa lõpetas kõne, tundes, et ta oli kenasti hakkama saanud. Ta pani toru käest, aga telefon hakkas peaaegu kohe uuesti helisema. Helistajaks oli vaipkatete paigaldaja.
„Proua Craig? Kas teie vaibad on juba ära toodud?“
„Ei … lubati, et nädala lõpuks jõuavad.“
„Meil jäi üks töö ära. Kui sobib, tuleksime reedel teie juurde.“
„See oleks suurepärane, aga vaipkatted pole ju ilmselt veel saabunud?“
„Me teeme omalt poolt parima, et neid tagant kiirustada. Helistame, kui mingeid tõrkeid tekkima peaks.“
„Suur tänu teile.“
Asjad hakkasid tasapisi sujuma. Päike paistis, Melissa oli hästi maganud ja täis energiat päevaste tööde kallale asuda. Ehk saavad mõned asjad nädalavahetuseks järje peale.
Telefon helises uuesti.
„Halloo!“
Ta teadis, kes helistab, veel enne, kui mees jõudis rääkima hakata. Samasugused helid, mis jätsid mulje, otsekui kohmitseks keegi telefoniga, seesama kähe ja tungiv hääl.
„Babs, me peame rääkima. Palun!“
„Vabandust, see on vale …“
„Täna õhtul, Babs. Ma olen tavalises kohas!“
„Aga ma ei ole Babs!“ peaaegu kriiskas Melissa telefoni. „Palun kuulake mind … see on …“
Aga helistaja oli juba kõne lõpetanud ja torust kostis üksnes kinnist tooni. Melissa pani pahaselt telefonitoru hargile. Pagana mees, kas ta ei võinud siis kuulata? Ta oli jätnud endast hullunud, peaaegu hüsteerilise mulje. Naine läks kahetsus- ja ärritustundega võideldes tagasi kööki.
Postimees tõi kaarte, mõned naljakad, mõned kunstilised, mille saatjad kõik lootsid, et naine on oma uues kodus õnnelik. Melissa mõtles mornilt, et Aubrey sellist lootust ei avaldanud. Lisaks oli saabunud pikk kiri Simonilt, mille ta hilisemaks lugemiseks kõrvale pani. Üsna varsti pärast seda saabus lustliku näoga vilet lööv piimamees, saapad kruusal krigisemas ja pudelid kõlisemas. Sellal kui mees seletas, et võib lisaks piimale tuua ka mune, jogurtit ja koort, et kaupa toob ta kolm korda nädalas ja raha kasseerib sisse laupäeviti, saabus kütteõlifirma esindaja katelt tööle panema. Hetkel, kui ta minekule asutas, kihutas mööda teed lahtise kiviklibu pilves punase BMWga kohale ehitusfirma omanik ja pikeeris hoovi, et seal peatuda.
Härra Allenby oli kogukas topeltlõuaga mees, kes nägi välja niimoodi, nagu oleks ta oma avara lambanahast jaki ära täitmiseks täis pumbatud, peas oli tal tviidkaabu. Ta vedas majja astudes ninaga õhku nagu verekoer.
„Milline mõnus kohvilõhn!“ tähendas mees reipalt.
„Kas tõesti?“ Melissa nägu oli ilmetu. „Küllap on see hommikusöögi ajast jäänud.“ Mehe näole kerkis pettunud ilme ja naine heitis pilgu kellale. „Heldeke, kas aeg on juba nii kaugel? Kas te kohvi sooviksite?“
„See on teist väga kena!“ Mehel õnnestus oma häälele üllatunud varjund anda, otsekui olnuks see viimane asi, mida oodata.
„Ma teen kohvi niipea, kui oleme nimekirja läbi vaadanud,“ lubas Melissa ja pingutas, et võimalikult asjalikult mõjuda. „Alustame sellest kohast. Vaadake seinavärvi – krohv paistab selle alt läbi!“
Härra Allenby lükkas kaabu kuklasse ja takseeris õhku torus huulte vahelt välja puhudes probleemset värvimistööd.
„Mm, jah, mõned puudused on,“ tunnistas mees. „Kehvas valguses tuleb seda ikka ette.“ Ta kirjutas midagi märkmikku. „Enne tulevat nädalat ei anna midagi teha – meil on vaja seni, kuni ilm lubab, üks välistöö ära lõpetada.“
„Aga mul on tarvis see reedeks tehtud saada!“ nõudis Melissa. „Siia hakatakse vaipu maha panema.“
„Kahjuks pole võimalik. Kas siin on veel midagi vaadata?“
Melissa tundis, kuidas pind jalge alt kaob. Kui ma oleksin mees, mõtles naine, siis oleks nüüd õige aeg end maksma panna. Ta otsustas pingutada.
„See oleks pidanud korralikult tehtud olema enne, kui ma sisse kolisin,“ teatas Melissa, üritades häälevärinat tõrjuda. „Ma ei taha oma uutele vaipadele värviplekke.“
„Ärge muretsege,“ lubas härra Allenby üleoleva naeratusega. „Nad panevad katted maha.“
Melissa läks marru. „Kas nad köögi värvimise ajaks ka katted maha panid?“
Ehitusfirma omanik kergitas kulmu. „Vabandust, ma ei saanud aru, milles asi?“
Melissa võttis järgmise lehekülje ette. „Köögi põrandaplaadid on värvipritsmeid täis,“ luges ta sealt. „Köögis on veel mitu probleemi, aga nende juurde tuleme hiljem. Me pole siin veel lõpetanud.“
„Mis siin siis veel viga on?“ Mehe upsakale olemisele oli lisandunud kerge kaitsevarjund, mistõttu ta muutus justkui veidi väiksemaks. Melissa seevastu ajas end sirgu, et oma meetrit ja kuutkümmet viit sentimeetrit maksimaalselt ära kasutada.
„Elektrikontakti katkine kate; ustel on tavalised hinged, mis ei lase uksi eest ära tõsta; aknad on värvipritsmeid ja kitiplärakaid täis,“ luges naine.
Mees tegi veel märkmeid, pilk valvsalt märkmeploki ja Melissa näo vahel liikumas. „On see kõik?“
„Selles toas on kõik. Järgmisena võtame söögitoa.“ Ta marssis mehe ees tuppa ja osutas aknale, mis kinni kiilus, lahtisele põrandalauale ja värvimata jäetud radiaatorile.
„Oodaku see pagana töödejuhataja, kui ma ta kätte saan!“ pomises härra Allenby raevukalt kirjutada kribides.
Melissa jättis köögi viimaseks. Ta lasi kannu kohvi jaoks vett täis ja osutas selle keema minekut oodates defektidele. Kivise näoga härra Allenby alustas oma märkmikus kolmandat lehekülge. Auravat kohvikruusi ja taldrikut puuviljakoogiga nähes selgines mehe ilme märgatavalt.
„No nii, millal kõik need tööd tehtud saavad?“ nõudis Melissa.
Mees lonksas enne märkmikku vaatamist kohvi ja pani nahka suure tüki kooki.
„Ma saadan homme esimese asjana proua Parkini koristama. Charlie võib tulla reede hommikul puusepatöid tegema,“ sõnas mees viimaks. „Kõik ülejäänud asjad korraldan ära nii kiiresti, kui saan.“ Ta toppis märkmiku põuetaskusse ja tõusis. „Tänan kohvi ja koogi eest. Pean nüüd minema, mind oodatakse viieteistkümne minuti pärast Gloucesteris.“ Reibas naeratus pressis topeltlõua kokku, kui mees ukse poole nihkuma hakkas.
„Üks hetk,“ ütles Melissa. „Kuidas värvimisega jääb?“
Naeratus hääbus ja lõuavoldid hakkasid tõrjuvalt vabisema. Märkmik toodi taas lagedale. „Kas esmaspäev või teisipäev sobib?“
„Ei, ei sobi.“ Naine värises sisemiselt, kuid tal polnud kavas lasta end ära nullida. „Värvimistöö tuleb ära teha enne, kui vaipkatted maha pannakse.“
Härra Allenby ohkas alistunult. „Oeh, olgu siis, ma saadan Pete’i täna pärastlõunal poole viie paiku siia,“ torises mees. „Te ikka saate aru, et ma pean talle ületunnitöö eest maksma?“
„Kui tema oli see, kes seda tööd ka alguses tegi, siis võiksite vabalt lasta tal seda oma aja arvelt parandada,“ vastas Melissa naeratades, andes nüüd, mil võit oli temale jäänud, mõista, et pole mehe peale pahane.
Ehitaja kõhistas kähedalt