Mees kratsis kukalt ja muigas. „Tavaline lugu.“ Siis vaatas ta asjatundliku pilguga ringi ja tähendas: „Vähemasti jätsid nad endast maha puhta maja.“
„Midagi nad ei jätnud!“ turtsatas Melissa. „Te oleksite pidanud seda tunni aja eest nägema!“
Mees kõhistas naerda. „Pidite ise käed külge lööma, mis? Noh, hakkame siis pihta. Näidake meile, kuhu me need asjad panema peame.“
Kella kolmeks oli furgoon läinud. Melissa vajus elutoas jõuetuna tugitooli ja silmitses teda ümbritsevat kaost. Nii palju oli teha, nii palju tuli korda teha enne, kui ta elu hakkab jälle mingilgi määral normaalne tunduma. Naine meenutas päeva, mil ta maja esimest korda näinud oli. Ta oli seisnud selles kivist kamina ja madalate lagede ja puidust taladega toas, nautides vaadet üle oru ning kujutades end ette selles paigas oma asjadest ümbritsetult elamas. Toonases entusiasmis, peaaegu ebausklikus kindlustundes, et talle oli selle koha leidmine saatusega ette määratud, oli olnud lihtne pudenevast krohvist, paljaste juhtmete kimpudest, mädanevatest aknalaudadest ja -raamidest mööda vaadata. Teise käigu ajal oli tegemist nii palju ja ta ei suutnud ära oodata, mil hoone oma valdusesse saab. Ta oli kardinate jaoks mõõtu võtnud ja mööbli paigutamise plaane pidanud. Raamaturiiulid kahel pool korstnajalga asuvatesse alkoovidesse, kirjutuslaud akna alla. Prisked pehmed padjad aknaalustele istmetele ja lamp kamina kõrvale koliva lemmiktooli taha. Pildid seintele.
Nüüd seisis ta reaalsusega silmitsi. Mööbel oli enam-vähem ta kujutluspildi kohaselt paika saanud, kuid mõistagi tuli vaipkatte paigaldajate saabumise ajaks kõik jälle paigast nihutada. Raamatud olid endiselt kastides ja nende lahti pakkimisele sai mõelda alles pärast riiulite paigaldamist. Piltidele polnud riputuskonkse ja nii või teisiti vajasid seinad veel ühte värvikihti, kuna ehitajad olid oma ülesande täitmisel kokkuhoiuga liiale läinud. Melissa püüdis mitte mõelda kõiki vabu pindasid katvatele köögitarvete virnadele ja lahti pakkimist ootavatele kastidele ja kottidele. Ta tundis end räpasena ja oleks väga tahtnud duši alla minna, kuid ei suutnud ette võtta vannitoa kasutuskõlblikuks muutmisega kaasnevaid töid. Lisaks oli ta näljane, kuna ta polnud pärast hommikusööki söönud midagi muud kui ühe juustuleiva ja joonud loendamatute kruusitäite kaupa vesist kohvi.
Koputus uksele tõi ta enesehaletsusest välja. Külaline oli umbes viiekümne aasta vanune naine ja Melissa teadis juba enne, kui ta end tutvustada jõudis, kellega tegemist. Naine oli oma pruunide paažisoengus juustega, mida hoidsid kinni kilpkonnaluust klambrid, ning liibuva kampsuni peale tõmmatud vormitu ruudulise kittelpõllega otsekui amatöörtrupi etenduses osaleva kunstikalduvustega tegelaskuju arhetüüp. Aga tal olid ka peened näojooned ning klaar ja päevitunud nahk, naise hallid silmad olid intelligentsed ja särasid huumorimeelest ning ta naeratus siiralt sõbralik.
„Iris Ash,“ ütles naine kõhna pruuni kätt välja sirutades. „Kõrvalmajast,“ selgitas ta peaga osutades. „Astusin läbi, et tere öelda. Eeldasin, et sa oled parajas plindris.“ Ta pilk libises üle Melissa õla naise selja taha, näis märkavat kogu majakeses valitsevat kaost ja ta suu moodustas kaastundliku kaare. „Kolimine on ikka üks kole värk.“
„On tõepoolest!“ Irise käepigistus oli kindel, tugev ja selle soojus tohutult trööstipakkuv. „Mina olen Melissa Craig. Väga meeldiv sinuga tutvuda. Äkki astuksid sisse?“
Iris raputas pead. „Mitte praegu. Ma oleksin üksnes jalus. Tulin küsima, kas tahaksid koos minuga õhtust süüa.“
„See on sinust väga kena.“ Melissal oli külmikus tükk veisepraadi, kuid ainuüksi mõte endale raske päeva lõpus toidu valmistamisest tekitas temas judinaid. „Tänan väga, see oleks tore.“
„Taimetoitlane,“ selgitas Iris. „Pähklid ja oad. Aias kasvavad asjad. Kõvasti koresööta.“
„Oi jaa, see sobib,“ kinnitas Melissa, püüdes seejuures siiralt mõjuda. Ta oli lubanud minna ja kui ta kõht ka peaks tühjaks jääma, saab ta alati hiljem juustu ja küpsiseid süüa.
„Teeme siis umbes kell pool seitse.“ Iris tegi kannapöörde ja marssis oma majja tagasi. Ta kõnnak oli jäik ja kange ning ta käed vehkisid otsekui sõdurit mängival lapsel.
„Tore,“ arvas Melissa ust sulgedes ja värske optimismiga tegutsema asudes. „Ekstsentriline, aga tore.“
Teine peatükk
Kella poole kuueks oli Melissa nõudepesuga ühele poole saanud ja kõik asjad ära pannud. Ta oli lahti pakkinud ja ära paigutanud toidukraami ja nii lisandus tagumise ukse kõrval kasvavasse virna veel üks tühi pappkast. Naine riputas akna ette koorekarva valged, siniste ja valgete lilledega kaunistatud kardinad, mis olid valitud sobima portselani ja uute vinüülist põrandaplaatidega. Ta sättis aknalauale potilille ja seisis siis tulemust imetledes mõne hetke ukselävel.
Aknast avanes vaade pikale aiaribale majakese küljel. Väikeses aias oli kunagi olnud muruplats lillepeenardega ja marjapõõsad, kuid praeguseks oli kõik nii hullusti umbe kasvanud, et näis tummalt paluvat kellegi hooldavat kätt. Pole midagi, eelolevatel nädalatel on selle jaoks aega. Suur ja kohev kass hiilis mööda sammaldunud rada, kõrvad kikkis ja sabaots tõmblemas, sellal kui musträstas õunapuu prinkide roosade pungade vahelt häiret andis. Melissa ohkas rahulolevalt. See oli tema kodu. Siin saab ta viimaks juured alla ajada, kõik enda seljas elajad minema peletada ja olla tema ise.
Käes oli aeg vannituba ette võtta. Naine otsustas endale kiire duši asemel pikka ja mõnusat vannis ligunemist lubada ning ümises viisijuppi, kui ta vanni enne selle täitmist kõikjale levivast tolmust puhtaks loputas ning tänutundega auravasse vette vajus.
Veidi enne kella poolt seitset astus ta eesuksest välja ja seisatas hetkeks, silmitsedes kuldses õhtuvalguses kümblevat orgu. Vastas asuval nõlval, puudesalu heidetud tasapisi edasi nihkuva varju teel näkitses rohtu lambakari, vanade loomade ümber kepsutasid ja hullasid talled. Erksavärvilistes kampsunites ja kummikutes lapsed sorkisid okstega ojavett ja nende heledad noored hääled lõikusid selgesse õhku.
Teed ja Melissa aia otsa ühendas kruusaga kaetud rada. See muutus otsast laiemaks ja moodustas ümberpööramiskoha, mille pinnase tugevdamiseks oli kasutatud tellisetükke ja killustikku. Selle taga kasvas värsketest võrsetest rohetav viirpuuhekk, mida ületava taratrepi taga algav rada kulges alla orupõhja välja. Naine jalutas selle juurde ja pöördus siis tagasi Viirpuu villa poole vaatama, nautides mõne hetke omanikutunnet. See polnud mõnele anonüümsele omanikule kuuluv üürikorter, vaid tema kinnistu. Nagu ta paarilinegi oli seegi kokku ehitatud kahest tibatillukesest tööliste korterist, ja see oli esimene kinnisvara, mille omanik oli ta ise – esimest korda neljakümne nelja … ei, peaaegu neljakümne viie eluaasta jooksul.
Majakeste taga kerkis järsk ja varjav orukallas, kus siin-seal turritasid põldmarjapuhmad. Sügis tuleb põldmarjadega, õunu saab oma aiast. Melissa otsustas põldmarjatarretisega kätt proovida. Kindlasti oskab Iris selles osas soovitusi anda. Linnudki kolivad tagasi pesakasti, mille puusepp oli naise pealekäimisel korda teinud ja puu otsa riputanud.
Päike pani värskelt värvitud ukse küljes rippuva koputi ja klaasijatest jäänud plekkide ja kitiste sõrmejälgedega kaetud aknad sirama. Järjekordne töö, mille ehitaja oli lubanud ära teha – ja siis tegemata jätnud. Kui Aubrey oleks siin, siis ei oleks see neil nii kergesti õnnestunud … aga praegu polnud õige aeg Aubreyst mõelda.
„Halloo!“ hõikas keegi. Iris naaldus oma tara najale ja lehvitas rohelise kimbuga. „Lõikasin siin mõned maitsetaimed. Pole midagi paremat värsketest ürtidest. Astu aga sisse!“ Naine osutas valgeks värvitud väravale ja juhatas naabri mööda kruusateed maja taha.
„Sinu tagahoov on minu omast oluliselt paremas korras!“ tähendas Melissa teatava kadedusega, silmitsedes valgeks lubjatud müüridega ümbritsetud kena õue. „Ehitajad on mulle jätnud kohutava kuhja prügi, millest tuleb lahti saada.“