„See võib üsna õdus olla,“ ütleb Emma kärmelt, ilmselt selleks, et Samira järgmisi murelikke hüüatusi tõrjuda. „Põnev. Ja ma tellisin nii palju toitu ...“
„Ja veini,“ lisab Miranda.
„... ja veini,“ nõustub Emma, „et sellest peaks vajadusel paariks nädalaks piisama. Ma vist pingutasin veidi üle. Mul on vana-aastaõhtuks korralik pidusöök plaanis.“
Keegi ei kuula teda. Ma usun, et me kõik seedime uut pilti sellest kohast, kus möödub paar meie järgmist päeva. Teades, kui kaugel me kõigest oleme, mõjub mõte isolatsioonist kuidagi pelutavalt.
„Aga rongijaam?“ küsib Miranda ja ta hääl on võidukas, otsekui oleks ta metsavahi vahele võtnud. „Rongi peale ju ikka saab?“
Metsavaht vaatab tema poole. Taipan, et mees on tõepoolest nägus. Või siis oleks, kui ta silmis mingi varjatud paine ei peituks. „Ega rongidki meetrisügavuses lumes sõida,“ vastab ta. „Niisiis ei saa nad ka siin peatuda.“
Ja korraga tundub avar maastik meie ümber koomale tõmbuvat.
DOUG
Ilma külalisteta oleks see paik ideaalne. Kuid küllap poleks tal külalisteta ka töökohta.
Mees oli seltskonda peale võttes pidanud põlgliku muige tõrjumiseks kõvasti pingutama. Sellest kambast vinub rahalehka – nagu kõigist neist, kes siin käivad. Kui nad jahilossi jõudsid, oli lühem, tumedajuukseline mees – Jethro? Joshua? – läikivat hõbedast telefoni pihus hoides semulikult tema poole pöördunud. „Ma otsin wifi-võrku,“ ütles ta. „3G-võrku siin mõistagi pole, see on selge. Ilma levita 3G-võrku ju ei tekita … Hahaa! Aga ma oleks eeldanud, et telefon saab nüüd juba wifi kätte. Või peab selleks jahilossile lähemal olema?“
Doug oli mehele öelnud, et nad lülitavad wifi-seadme sisse vaid siis, kui keegi seda konkreetselt soovib. „Ja mõnikord tuleb selleks, et signaali kätte saada,“ ta osutas Munro nõlva suunas, „sinna üles ronida.“
Mehe nägu oli morniks muutunud. Ta näis korraks lausa hirmu tundvat. Ta naine oli kiirustades öelnud: „Kallis, kindlasti elad sa mõned päevad ilma wifita üle.“ Ja mehe edasise protesti suudlusega summutanud, keelt käiku lastes. Doug oli pilgu kõrvale pööranud.
Sama naine, Miranda, see ilus, oli Land Roveris tema kõrval istunud, põlv tema oma poole pööratud. Käe autosse ronides täiesti tarbetult mehe käsivarrele seadnud. Iga kord, kui naine rääkimiseks tema poole pöördus, jõudis meheni pahvakas tema lopsakat ja suitsulõhnalist parfüümi. Doug oli selliste naiste olemasolu peaaegu unustanud: keerulised, flirtivad, täis soovi võrgutada kõiki, kes nende teele jäävad. Väga konkreetsel moel ohtlikud. Heather on läbinisti teistsugune. Kas ta üldse kasutabki lõhnaõli? Mees ei mäleta, et oleks seda märganud. Meiki kindlasti mitte. Naise välimus on seda tüüpi, millele kosmeetika midagi juurde ei anna. Mehele meeldib naise südamekujuline nägu, tumedad silmad, kulmude sulgusid meenutavad elegantsed kaared. Heatheriga vähe suhelnud inimesed ilmselt arvavad, et ta on lihtsakoeline, kuid mees oletab hoopis vastupidist: pigem on tegu vaga vee ja sügava põhjaga. Mehel on ähmane tunne, et naine elas kunagi Edinburgh’s, tegi seal korralikku karjääri. Ometi pole ta püüdnud naise lugu välja peilida. See tähendanuks ka enda kohta liigse info avaldamist.
Heather on hea inimene. Mees mitte. Ta tegi enne mägismaale tulekut midagi kohutavat. Tegelikult rohkem kui ühel korral. Heatheri-suguseid inimesi tuleks temasuguste eest kaitsta.
Külalised on nüüd hetkeks Heatheri hoole all, see on kergendus. Oma vastumeelsuse varjamine oli Dougi jaoks tõsine ponnistus. Tumedajuukseline mees – Julien, just, see ta nimi oligi – on siin käivate inimeste tüüpiline esindaja. Rahakas, hellitatud, ihkab ürgset loodust, kuid ootab salajas samasugust luksust, mida pakuvad hotellid, kus nad on harjunud peatuma. Neil läheb alati aega, enne kui nad taipavad, kuhu nad tegelikult sattunud on: kaugus kõigest, lihtsus, ümbritseva looduse hindamatu ilu. Nendega leiab sageli aset mingi muudatus, see paik võlub neid – keda ei võluks? Ometi teab mees, et nad ei mõista seda kõike, mitte läbinisti. Enda meelest elavad nad oma ilusates majakestes metsikut looduslähedast elu; majakestes, kus on baldahhiinvoodid ja kaminad ja põrandaküte ja kuradima saun, kuhu nad füüsilist pingutust kogeda soovides sörkida võivad. Ja need, kelle ta endaga hirvesid varitsema kaasa võtab, käituvad nii, nagu oleks neist ühtäkki saanud DiCaprio filmi „Mees, kes jäi ellu“ tegelaskujud, kes nüüd loodusega võitlevad, silm silma ja hammas hamba vastu. Nad isegi ei taipa, kui lihtsaks on ta kõik nende jaoks teinud, olles enne ise raske tööga toime tulnud: karja liikumise jälgimine, hoolikas jälitamine ja kavandamine … et nende ülesandeks jääks vaid sellele kuradima päästikule vajutamine.
Isegi laskmisega ei suuda nad enamasti toime tulla. Kehva lasu tagajärjel võivad nad loomale tekitada päevade kaupa kirjeldamatut valu põhjustava haava. Näiteks ebaõnnestunud lask pähe (nad sihivad sageli pähe, kuigi ta ütleb neile: ärge kunagi sihtige pähe, väga lihtne on mööda lasta) purustab looma lõua ning teda ootab ees kohutav piin, ta ei saa süüa ja jookseb aegamööda verest tühjaks. Niisiis peab mees valmis olema oskusliku lasuga looma vaevu lõpetama, otse läbi rinnaku, et need klounid saaksid koju minnes keksida ja end jahimeeste, tõeliste kangelastena esitleda. Elu võtmine. Vereristsed. Midagi Facebooki või Instagrami postitamiseks – pildid verega määritud ja hullumeelse laia naeratusega püssimeestest.
Mees on elu võtnud, tegelikult palju kordi. Ja mitte üksnes loomadelt. Ta teab kõigist teistest paremini, et see pole asi, millega uhkustada. See on pime koht, kust ei pruugi päriselt tagasiteed leida. See esimene kord avaldab inimesele kummalist mõju. Kutsub sügavas hingesopis esile mingi olulise muutuse, amputeerib midagi olulist. Esimene kord on kõige hullem, kuid iga järgmise surmaga muutub haav hinges suuremaks. Ja viimaks jääb alles üksnes armkude.
Doug on asjaga tegelenud piisavalt kaua, et erinevatel külaliste tüüpidel vahet teha, tunneb neid ja metsikut loodust võrdselt hästi. Ometi ei oskaks ta öelda, mis laadi külalised talle kõige enam vastumeelt on. „Tagasi loodusesse“ tüübid, kes kujutavad endale ette, et neile pakutakse loodusega „üheks saamiseks“ paari lühikest luksusega täidetud päeva. Või siis need, kes asjast aru ei saa, arvavad, et neid on ninapidi veetud … hullem veel, paljaks röövitud. Nad unustavad, mida tellisid. Leiavad vigu kõiges, mis erineb kohtadest, kus nad on harjunud peatuma, sisebasseiniga hotellidest ja Michelini tärnidega restoranidest. Harilikult on sellised inimesed Dougi meelest kõige rohkem endaga hädas. Eemaldame kõik tähelepanu mujale juhtivad elemendid, ja siin, kesk vaikust ja üksildust, saavad deemonid, keda nad on senini ohjes hoida suutnud, nad viimaks kätte.
Dougi puhul on asjalood teistsugused. Tema deemonid on temaga alati kaasas, kuhu ta ka ei läheks. Siin on neil vähemalt ruumi laiutada. Mees ise teab, et teda tõmbas see koht ligi klientidega võrreldes väga teistsugustel põhjustel. Nemad tulevad siia ilu pärast, kuid tema otsib siinset pelutavat vaenulikkust, ilma rämedat jõhkrust. Praegu, keset pikka talve, on see kõige halastamatum. Mõne nädala eest Munrol viibides nägi mees rebast läbi lume hiilimas, mingi väikese eluka kuivanud korjus lõugade vahel. Meest nähes ei pistnud loom kohe plehku. Ta vaatas enne talle hetke otsa, vaenulikult, otsekui kutsudes meest proovima temalt ta saaki võtma. Doug tundis temaga lähedust, tugevamat samastumist kui iial mõne inimesega, vähemalt pika aja jooksul. Ellu jäämine, eksisteerimine – ei muud. Mitte elamine. Seda sõna kasutavad need, kes igast päevast meelelahutust, naudinguid, mugavusi otsivad.
Mees teab, et tal vedas selle töökoha saamisega kõvasti. Mitte üksnes seetõttu, et see sobib temaga, ta meeleseisundiga, sooviga olla ülejäänud inimkonnast nii kaugel kui vähegi annab. Lisaks on vägagi võimalik, et keegi teine lihtsalt poleks teda tööle võtnud. Tema minevikku arvestades. Tüüp, kelle ülemus temaga vestlema saatnud oli, kehitas seda rida ta eluloos nähes vaid õlgu ja tähendas: „Noh, nüüd siis teame kindlalt, et