„Oeh,“ ohkab Miranda. „Mis see siis oli?“
Metsavaht pöördub tema poole ja vastab surmtõsiselt: „Hirv.“
„Ma tahtsin teada,“ vastab naine justkui pisut närvis olles, mis on tema kohta üsna ebaharilik, „mis liiki hirv see oli?“
„Punahirv,“ ütleb metsavaht. „Punahirvesokk.“ Mees vaatab taas teele. Jutuajamine on läbi.
Miranda pöörab end tagumiste istmete poole ja ta suu vormib sõnad: „Ta on kuum tükk, mis?“ Samira ja Emma noogutavad. Seejärel küsib ta valjusti: „Oled nõus, Katie?“ Ta küünitab minu poole ja annab mu õla pihta pisut liiga kõva müksu.
„Ma ei tea,“ vastan. Silmitsen tahavaatepeeglis metsavahi ükskõikset ilmet. On ta taibanud, et me räägime temast? Ta pole küll kuidagi mõista andnud, et on meie juttu kuulanud, kuid mul on siiski piinlik.
„Oi, aga sul, Katie, on meeste osas alati veider maitse olnud,“ ütleb Miranda naerdes.
Mirandale pole mu kavalerid kunagi meeldinud. Veidral kombel on see tunne enamasti vastastikune olnud – olen sageli pidanud teda nende silmis õigustama. „Minu meelest valid sa neid nii,“ ütles naine kord mulle, „et nad oleksid otsekui inglid su õlal, kes sosistavad: see Miranda ei too sulle head, hoia temast eemale.“ Kuid Miranda on üks mu vanimaid sõpru. Ja meie sõprus on kõik meie romantilised suhted üle elanud – tegelikult küll vaid minu puhul. Miranda ja Julien on Oxfordist saadik paar olnud.
Kui Julien meie esimese tudengiaasta lõpus pildile tekkis, ei osanud ma temast midagi arvata. Miranda samuti mitte. Mees oli Miranda varasemate peikadega võrreldes omamoodi anomaalia. Tuleb küll tunnistada, et võrdlusmaterjali polnud just palju, üksnes paar meest, kes olid olnud Miranda jaoks justkui projektimaterjal nagu minagi, kaugeltki mitte nii hea välimusega ega seltsivad nagu tema – kutid, kes eksisteerisid pidevas uskumatusseisundis, mille tekitas teadmine, et nad olid valituks osutunud. Kuid samas olid projektid Mirandale alati meeldinud.
Niisiis tundus Julien, arvestades Miranda armastust eksinute ja kodutute vastu, kuidagi vale ja sobimatu. Mees oli liiga jultunult hea välimusega, liiga enesekindel. Ja need olid Miranda, mitte minu sõnad. „Ta on nii ülbe,“ ütles ta ükskord. „Ma ei jõua ära oodata, millal ma tal munad maha võtta saan.“ Küsisin endalt mõnikord, kas Miranda märkas, kui täpselt mees peegeldas tema enese ülbust, tema enese enesekindlust.
Julian jätkas üritamist. Ja naine andis talle iga kord korvi. Mees tuli meiega, õigemini Mirandaga kõrtsis juttu ajama. Või põrkas pärast loenguid „kogemata“ naisega kokku. Või siis loivas nagu möödaminnes meie kolledži rebaste puhketoa baari, väidetavalt mõne oma sõbraga kohtuma, ja istus seejärel suurema osa ajast meie lauas ja lõi Mirandale rämeda otsekohesusega külge.
Hiljem sain aru, et kui Julien midagi väga tahab, ei lase ta mitte ühelgi asjal enda ja soovitu vahele seista. Ja Mirandat ta tahtis. Väga.
Viimaks leppis naine olukorraga: ta tahtis meest samamoodi. Kes poleks tahtnud? Julien oli toona nägus, on seda praegugi. Ehk nüüd, mil elu on pisut ta täiusest maha lihvinud, ta libekeelsust vähendanud, endisest enamgi. Küsin endalt, kas bioloogiliselt oleks üldse võimalik Julieni-sugust meest mitte tahta, vähemalt füüsilises mõttes.
Mäletan, kuidas Miranda meid suveballil tutvustas, kui nad viimaks paar olid. Loomulikult teadsin ma täpselt, kellega tegemist. Olin ju kogu saaga tunnistaja olnud: see, kuidas mees Mirandat jahtis, naine teda tõrjus, mees ikka ja jälle üritas, kuni Miranda viimaks paratamatusega leppis. Ma teadsin Julieni kohta igasuguseid asju: millises kolledžis ta õppis; seda, et ta oli ragbis kõva tegija. Teadsin nii palju, et olin peaaegu unustanud: temal pole aimugi, kes mina selline olen. Ja kui ta mind siis põsele suudles ja tõsiselt ütles: „Meeldiv sinuga tutvuda, Katie,“ väga viisakalt, kuigi ta oli purjus, kõlas see kõik üksjagu naljakalt.
Kui Julien esimest korda meie majas ööbis – me elasime Miranda ja Samiraga teisel ülikooliaastal koos – põrkasin temaga kokku, kui ta vannitoast väljus, käterätik ümber vöö. Keskendusin nii teravalt oma püüdele normaalselt käituda, mitte jõllitada ta paljast ülakeha, laiu veest sillerdavaid õlgu, et ütlesin: „Tere, Julien.“
Ta näis käterätikut tihedamini endale ümber sikutavat. „Tere.“ Mees kortsutas kulmu. „Oeh, see on nüüd natuke piinlik. Kahjuks ma ei mäleta su nime.“
Taipasin oma viga. Mees oli täielikult unustanud, kes ma olen, ilmselt sellegi, et me olime kohtunud. „Oih,“ ütlesin kätt välja sirutades. „Mina olen Katie.“
Ta ei võtnud mu pakutud kätt vastu ja ma mõistsin, et see oli mu teine viga – žest oli liiga ametlik, liiga kentsakas. Siis sain aru, et oma rolli mängis seegi, et tema üks käsi hoidis üleval käterätikut ja teise pihku oli pigistatud hambahari.
„Vabandust.“ Siis läkitas mees mulle oma võluva naeratuse ja halastas viimaks mu peale. „Niisiis. Mida sa tegid, Katie?“
Vahtisin talle otsa. „Mis mõttes?“
Julien naeratas. „Nagu selles raamatus,“ vastas ta siis. „„Mida Katie tegi“. Mulle on see raamat alati meeldinud. Kuigi ma pole kindel, kas see peaks poistele meeldima.“ Ta naeratas teist korda ja ma avastasin korraga, et saan lõpuks aru, mida Miranda temas nägi.
Julieni-suguste inimestega on üks häda. Ameerika romantilistes komöödiates on nii hea välimusega mehed kaabakad, kes kasvavad ehk ümber ja hiljem oma seatempe kahetsevad. Miranda oleks pirtsakas kooli iluduskuninganna, kes varjab sünget saladust. Ilmetu hall hiireke – mina – oleks heatahtliku, nutika, kahetsusväärselt vääritimõistetud tegelaskuju rollis, kes lõpuks olukorra päästab. Aga päris elu on midagi muud. Sellised inimesed ei pea ilmtingimata ebameeldivad olema. Miks nad peaksid ise oma elu keeruliseks elama? Nad saavad endale erakordselt võluvaks iseendaks olemist lubada. Ja mis puutub minusugustesse hallidesse hiirekestesse, siis ei osutu me tihtipeale sugugi kangelasteks. Mõnikord on meil endil sünged saladused.
Ennegi lahjavõitu olnud päevavalgus on nüüd lõplikult hääbunud. Silm seletab kahel pool üksnes puude tumedat massi. Pimedus muudab need tihedamaks, toob lähemale: tekitab tunde, otsekui vajuksid need meile peale. Land Roveri mootori mürin on ainus heli meie ümber, õrnalt on kuulda ka puude summutatud müha.
Miranda uurib esiistmel metsavahi käest ligipääsu kohta. See paik on kõigest ikka väga kaugel. „Teele sõitmiseks kulub tund aega,“ ütleb metsavaht. „Ilusa ilmaga ...“
„Tund aega?“ küsib Samira. Ta heidab närvilise pilgu videvikuga kaetud maastikku silmitsevale Priyale, kuuvalguse hubin peegeldub lapse suurtest tumedatest silmadest vastu.
Kiikan läbi tagumise akna. Näen vaid puudest moodustunud ja kauguses mustaks täpiks kahanevat tunnelit.
„Halva nähtavuse või ilma korral rohkem kui tund aega,“ ütleb metsavaht. Kas see pakub talle lõbu?
Mul kulub tund aega ema juurde Surreysse sõitmiseks. See asub Londonist umbes kuuekümne miili kaugusel. Tundub uskumatu, et see koht siin üleüldse Ühendkuningriigis asub. Olen alati arvanud, et see tilluke saar, mida me koduks nimetame, on mõnevõrra ülerahvastatud. Kuulates, kuidas mu kasuisa immigrantidest räägib, jääb mulje, otsekui ähvardaks meid iga hetk vägagi reaalne oht kõigi siia kokku pigistatud kehade raskuse all merre vajada.
„Mõnikord,“ ütleb metsavaht, „ei ole sel aastaajal võimalik üldse teed kasutada. Näiteks siis, kui kõvasti lund sadama peaks – Heather