Viimane piisk. Tuule Lind

klaasi ja hüüdis siis kööki:

      „Muide, me tahaksime täna omaette olla, nii et vaata, kuhu sa end sisse sead, sest … Eks see ole su enda viga, et suuremat korterit pole muretsenud.“

      Liisa seisis ikka veel köögis, hingepõhjani solvunud, ja tundis kibestunult, et nüüd on küll vaja asja üle sügavalt järele mõelda. Ta võttis koti, läpaka ja autovõtmed ning lahkus vaikselt korterist.

      Istunud mõnda aega autos, vajus ta justkui tardumusse ja vahtis tühja pilguga rooli, kuid siis sõitis ikkagi minema ja peatus ühe baari ees. Kas minna sisse või mitte?

      Tegelikult oli ta ükskord olnud ka lähedal olukorrale, kus oleks leidnud endale kaasa ja tütrele isa aseaine. See juhtus umbes kümme aastat tagasi. Pärast Mainori kooli lõpuaktust toimus neil oma pundiga tähistamine linnalähedases saunas. Kuna selles koolis oli tegemist tavaliselt juba täiskasvanud inimestega, oli ka seltskond väga kirju. Liisat pani imestama üks mees, kes isegi saunapeole tuli ülikonnas ja lipsustatult. Mart oli temast kuus aastat vanem, lesk, hästi reserveeritud käitumisega ja väga vaoshoitud. Kui kõik oma senikehtinud reeglid lõdvemale lasksid, oli tema ikka väga ontlik ja kontrolli all, nii et Liisas tekkis vallatu soov see mees üles sulatada. Istunud ta kõrvale, endal juba nii mõnigi promill sees, püüdis ta vestlust arendada. Vastu ootusi laskis Mart end kaasa haarata ja aja möödudes kadus ka lips kaelast. Sauna Mart siiski ei läinud, põhjendades seda sellega, et oli hommikul duši all käinud, kuid nii mõnigi õlu kadus ta lipsuvabast kurgust alla. Tantsimine polnud küll tema pärisosa, kuid Liisa pealekäimisel mindi siiski end liigutama. Liisa pani sisemise muigega tähele, et rütmi Mart eriti ei tabanud, kõik kiiremad lood vehkles ühes ja samas rütmis, laskmata end erinevatest taktimõõtudest segada, kuid kui mängu tulid ballaadid, püüdsid Mardi käed oma partnerit vägagi enda läheduses hoida. Vastu hommikut Liisa koduukse ette jõudnud, kusjuures neid kohale toimetanud kaine kaaslane kiirelt minekut tegi, jõudsid nad isegi suudluseni, mispeale Mart väga elevile läks ja uut kohtumist nõudis. Liisa oli nõus ja nad kohtusid veelgi. Tavaliselt küll linna peal, Mardi koduga Liisa tutvuda ei saanudki. Tuli välja, et Mart elas koos emaga, oli seda teinud ka abielus olles ega tihanud uut tuttavat koju kutsuda. Pikkamööda sigines nende suhtlusesse ka kiindumus ning Liisa tundis, et sellise mehe kõrval võiks küll elupäevi veeta. Kui tutvus oli juba sellisesse järku jõudnud, et mees koju kutsuda, tegi Liisa seda üsna ettevaatlikul moel, sest kartis tütre reageeringut. Ja ega see reageering tulemata jäänud. Juba Mardi juuresolekul sai too üsna hävitava hinnangu osaliseks.

      „Ma ei taha seda onu siia!“ turtsus Mariliis. „Ta ei meeldi mulle üldse!“

      Liisa tundis tütre käitumise pärast piinlikkust, kuid lootis, et küll aeg annab arutust ja laps harjub, kuid häda tuli hoopis teisest suunast. Nimelt kaldus Mart liigselt oma nõudmisi peale suruma ja tegi seda sellisel moel, et Liisa tundis end kui viimane äpu. Küll ei osanud ta süüa teha, küll riidesse panna ja lapse kasvatamisel oli ta iseäranis äpardunud. Sellise diktaatorliku käitumise tõttu kippus Liisa pähe isegi mõte, et Mardi naine oli surnud mitte raske haiguse, vaid igavuse, mahategemise ja tundevaesuse kätte. Kui siis ühel korral Mart teatas, et temale ei sobi olukord, kus naine teenib rohkem kui tema, otsustas Liisa suhte lõpetada, sest oodatavat pereidülli siit loota polnud. Ja see otsus tõi talle rahu.

      Liisa vaatas baari helendavat nimesilti ja otsustas siiski sisse minna, praegu kuluks üks naps ära.