Tal oli õigus. Jõudnud koju, märkas ta esikus paari reisikohvrit ja köögis istusid kohvitasside taga ämm ja imelikult vara koju jõudnud abikaasa. Tüdrukuke paistis oma toas mängivat.
„Siin sa oledki!“ sõnas Kertu kuivalt. „Asi on nüüd nii, et ema kolib mõneks ajaks siia. Kui see sulle kuidagi …“
„Muidugi on see talle vastukarva!“ pistis ämm vahele. „Ta ei saa nüüd nii palju lapsega miilustada, kui tahaks!“
„Ma ei saa üldse aru, mis toimub.“
„Küll sa aru saad, lapseahistaja! Igatahes meie seda enam välja ei kannata, võta oma seitse asja ja tee minekut, enne kui asi kurjaks läheb. Arvesta sellega, et kohus …“
„Oodake nüüd, mis ahistamine, mida te mulle üldse süüks panete, mis kohus? Mida ma valesti olen teinud, ah? Kas oma last ei tohigi armastada? Kertu, ütle ometi, millega ma olen selle ära teeninud?“
Kertu justkui tardus korraks, kuid viskas siis pilgu ema poole ja sõnas:
„Me leiame, et sinu tähelepanu meie tütre suhtes on ebaadekvaatne. Me ei saa seda enam lubada, mõtlemata tagajärgedele. On ainult üks võimalus, et sa lõpuks taipad, et …“
Naine jäi vait ja Markus ei lootnud sealt enam midagi head. Ta ainult pööras vaikselt ringi ja lahkus korterist, mõtlemata üldse, kuhu ta läheb ja mida edasi teeb. Segadus hinges oli nii suur, et ta ei osanud isegi mõelda, millise mulje tema lahkumine köögis istuvatele naistele jättis. Ülekohtune süüdistus kriipis südames ja tumestas mõistust. Jalad kandsid teda aina edasi ja kusagil tema sees kasvas rahulolematus iseendaga: miks ma ei käitunud nagu mees, ei löönud rusikat lauale, ei käskinud naistel loll jutt lõpetada, ei seisnud oma õiguste eest tegeleda oma kodus lapsega nii, nagu õigeks pean? Selle asemel vantsis ta praegu linna vahel, kuni peatus ühe baari ees ja kobis pärast mõningat järelemõtlemist sisse.
2
Liisa pani ohates arvuti kinni ja jäi mõttesse. Viimasel ajal polnud kojuminek enam kuigi meeldiv. Nii mõnegi õhtu veetis ta lihtsalt baaris või jorutas mõne sõbranna pool maha, et siis vastu ööd vaikselt uksest sisse hiilida ja diivani peale kerra tõmmata. Magamistuba nende kahetoalises korteris oli juba mõnda aega tütre käsutuses, kes sellise elukorralduse üle väga rõõmustas. Liisal polnud tütre jaoks millestki kahju, ilma isata kasvanud laps vajas ju ometi kõige paremat. Seda oli ema talle ka pakkunud. Ega ta kurtnud: osakonnajuhataja asetäitja palk polnud just väiksemate killast ja võimaldas normaalset äraelamist, mis siis, et elatisraha polnud juhusuhtest sündinud lapsele kelleltki küsida. Äsja täisealiseks saanud Mariliis kasutas oma privilegeeritud olekut igati ära.
„Tööl võid sa ju ülemus olla, aga kodus on vastupidi!“ teatas ta nipsakalt, kui Liisa püüdis teda milleski korrale kutsuda. Ometi oli ema teinud kõik endast oleneva, et tütre soosingut võita. Juba varakult oli ta teinud tütre nimele konto, kuhu kandis iga kuu märkimisväärse summa, ja pool aastat tagasi, kui Mariliis sai kaheksateistkümneseks, kirjutas ka korteri tema nimele. Kuid tolle halvustav suhtumine näis hoopis seda enam kasvavat, mida rohkem ema tegi. Tööl muidu nii sõnakas ja enesekindel, oli Liisa kodus täielikult tütre võimu all. Ja nii oli see kestnud juba ammusest ajast.
„Ma tahan täna õhtul pidžaamapeo teha, äkki sa saad kusagil mujal ööbida,“ sõnas tollal kolmeteistkümnene tüdruk käskivalt ja Liisal ei jäänud muud üle, kui sõbranna Stella juurde ööbima minna. Hiljem pidi ta kodus likvideerima segadust, mis andis tunnistust sellest, et peol polnud üksnes tüdrukud, pealegi oli vedelema jäetud nii mõnigi siidripurk. Emalik korralekutsumine ei tulnud kõne allagi, tüdruk lihtsalt ignoreeris teda, ja Liisa lootis mõistva ja leebe suhtumisega olukorda muuta – ehk läheb paljukirutud pubeka-aeg ükskord mööda ja tütar muutub täiskasvanuks saades iseenesest. See tundus aga mõttetu lootus olevat, sest paranemist polnud kuskilt otsast näha.
Nii nagu eilegi. Pärast gümnaasiumi lõpetamist klienditeenindajana tööle läinud tüdruk sadas õhtul koju teatega, et tuli töölt ära.
„Ah, seal on kõik nii nõmedad kujud koos! Ja veel nõmedamad kliendid!“ viskas ta mokaotsast. „Pealegi, sinu kohus on mind toetada, ega ilma isata elamine kerge pole olnud. Sa peadki kahe eest rabama, kui kord juba nii otsustasid!“
Liisa surus lõuapärad kokku ega vastanud midagi. Justkui ta veel vähe oleks teinud! Aga tõtt lapse päritolu kohta ta siiski rääkida ei saanud. Tollal, ise vaevu täisealiseks saanuna, oli ta ühel peol üsna purjakile jäänud ja ühe tuttava noormehega madratsile maandunud, kusjuures polnud päris selge, kas tema seda vahekorda ikka nii väga soovis. Ta uduses mõistuses keerles küll mälupilt jõuetust võitlusest veel rohkem purjus noormehega, kuid tema enese olukord polnud just kõige õigem alus mingi vägistamissüüdistusega lagedale tulla. Nõnda siis otsustas ta pärast raseduse ilmsikstulekut kõik enda teada jätta ja lapse üksi üles kasvatada. Koju vanemate juurde ta jääda ei tahtnud, ja õige ka – ta oli selleks liiga isepäine, et üksi mitte hakkama saada. Ja ega ta tegelikult üksi olnudki, tal oli piisavalt palju sõpru, kes teda aitasid. Vähemalt ei pidanud emaga vägikaigast vedama.
Ükski ta suhe polnud siiani armastuseni jõudnud ning veendunud iseenda võimetuses tõelisteks tunneteks, pühendus Liisa ainult tütrele. Suutmata unustada noorpõlvearmastust, mis siiani aeg-ajalt pinnavirvendusena hingesopist üles kerkis, jäigi ta üksikuks, kui mitte arvestada mõningaid lühikesi suhteid, mis aga lapse vastuseisu tõttu kiirelt lõpu said.
Liisa oli väga palju arutlenud, millal ja mida ta tütre kasvatamisel valesti oli teinud, et too nii kõveriti kasvas, kuid õiget vastust ta ei leidnud. Ehk oli ta last liialt hellitanud, kõiki tema soove pisarais silmist ja mossis huultelt lugenud ja neid täitnud? Ehk polnud ta piisavalt vanemlikku rangust üles näidanud ja distsipliini nõudnud? Võib-olla oli ta langenud paljuräägitud vabakasvatuse lõksu ja lootnud, et piisab vaid lapse armastamisest ning too kasvab ise tubliks inimeseks, kes teab, mis on õige, mis vale. Paraku nii ei läinud ja nüüd oli vist juba hilja. Talle meenus aeg, mil tütar oli esimesse klassi läinud. Ta pidi üsna tihti koolis käima, sest tüdruk oli laste omavahelistes arveteõiendamistes küüned ja hambad käiku lasknud. Ta lubas õpetajale, et räägib lapsega, kuid samas oli ometi tundnud uhkust, et too suudab enda eest seista; küllap kasvab temast inimene, kes endale pähe istuda ei lase. Kodused noomimised aga polnud seega eriti veenvad, Mariliis ei õppinud neist midagi ning nüüd pidi Liisa tõdema, et kasvatuslikus mõttes oli ta äpardunud. Ta küll armastas tütart kõigele vaatamata, kuid tundis üha selgemini, et õigem oleks ta hinges lahti lasta. Kuidas see täpselt toimuma peaks, seda ta veel ei teadnud.
Liisa sõitis linna vahel sihitult ringi, keeras siis ühe kaubanduskeskuse ette ja lonkis mõttelageda näoga lettide vahel ringi. Ostnud lõpuks natuke süüa ja isegi šampuse, otsustas ta koju sõites, et võtab tütrega avameelse jutuajamise ette. Ehk suudab ta tollele selgeks teha, et säärast käitumist pole ta küll ära teeninud. Et kahe täiskasvanud inimese vahel peaks valitsema teineteisemõistmine ja rahulik kooseksisteerimine, kus aktsepteeritakse mõlema vajadusi. Varustanud end lootusega asjad lõpuks korda saada, sisenes ta korterisse ja jäi seisma kui soolasammas: elutoa diivanil ameles Mariliis mingi keskealise mehe embuses. Märganud ema, rabeles tüdruk end lahti ja tõusis:
„Aa, muti, tõid midagi süüa või? Tubli, meil ongi juba kõht päris tühi!“
Jätnud ilma särgita mehe diivanile karvast rinda kratsima, haaras ta ema käest koti, suundus kööki ja tõstis selle sisu köögilauale.
„Oo, šampa, see just meil puudus!“ kiitis ta ja haaranud köögikapist kaks pokaali, tahtis tuppa tagasi minna, kuid Liisa peatas teda:
„Mariliis, mis sul arus on?“ imestas ta vaiksel häälel. „See mees kõlbaks vanuse poolest sulle ju isaks, kuidas sa