Vabadusekunstnik. Ben Okri

       „Mine sina koju. Ma pean teda aitama.”

       „Aga sa ju ei tunnegi teda.”

       „Nüüd tunnen,” ütles Amalantis ja läks vanaproua juurde tagasi.

       Karnak vaatas pealt, kuidas Amalantis vanaprouaga tükk aega rääkis. Ta ootas hoone varjus. Mõne aja pärast läksid vanaproua ja Amalantis majja. Karnak istus ja toetas selja vastu seina ja ootas. Ta jäi magama. Ärgates leidis ta Amalantise enda kõrval istumas ning teda vaatamas, hell pilk silmis.

       „Miks sa mind üles ei ajanud?”

       „Aitäh, et mind ootasid,” ütles Amalantis.

       „Aga ikkagi, miks sa mind üles ei ajanud?”

       „Sest ma muudkui mõtlesin, kui ilus sa välja näed. Ma tahtsin sulle näidata, mis on ilu, aga ma nagu ei osanud.”

       „Mis sellest vanast naisest sai?”

       „Ta tahab lihtsalt surra.”

       „Aga miks?” küsis Karnak Amalantisele otsa vaadates.

       Amalantis ei vastanud. Ta üksnes vaatas noormeest, just nagu peaks too vastust juba teadma.

       Tookord Karnak ei teadnud ja see ajas teda segadusse.

      6

      Vanamees leiti täiskuuööl surnuna; ta istus sirge seljaga oma toolil, avatud raamat süles. Tema näol valitses rahu. Lähemalt vaatajad nägid tema huulil kerget naeratust.

      Oma maise vara oli ta pärandanud perele, ärgitades neid unustuse hõlma vajuvaid vanu müüte elus hoidma. Poisile, kelle seltsis ta oli viimased kuud lugenud, pärandas ta ühe konkreetse käsikirja. Seda tohtis lugeda ainult poiss, siis, kui ta valmis on.

      Käsikiri oli vanas kirjas, mida vähesed lugeda mõistsid. Pealkiri oli „Legend vanglast”.

      7

      Poiss ei nutnud vanamehe matustel. Ega ka keegi teine. Ta oli üks selle maa salakangelasi. Tema surm andis põhjuse tähistamiseks, vaikuseks ja luuleks. Nende hulka ilmusid vanad laulikud. Sellal kui surnukeha tema viimse seisundi kullapõrmuks muundus, deklameerisid nood sügaval meloodilisel häälel iidseid müüte. Koos lüürast ja trummist välja manatud muusikaga saatsid nende hääled vanamehe hinge lendu Elüüsiumisse.

      Kokkulepitud ajal tulid vanad laulikud Mirababa juurde ning juhatasid ta metsa. See oli kooskõlas iidse tavaga, mis nägi ette, et vana müüdilooja surmaga pühitsetakse sisse uus. Vanamehe surm tähendas poisi elu algust.

      Tol ööl märkasid sel maal paljud valge kotka lendu. Lind paistis lendavat otse täiskuu ebaloomulikku valendusse.

      8

      Karnak oli selle maaõie äraviimist abituna ukselt vaadanud. Amalantis oli läinud nagu ohvritall, vähimagi vastuvaidlemiseta. Kaubiku uksel oli ta Karnakile otsa vaatamiseks pead pööranud. Tema huulil väreles salapärane naeratus. Seletamatu pealiigutuse saatel vaatas ta üles ja ronis kaubiku tagauksest sisse ning sõidutati minema.

      Noor armastaja oli just nagu mingis lummuses paigale naelutatud. Ta põrnitses tühja kohta, kus ta oli viimati näinud veidrat naeratust Amalantise näol. Ta vahtis ega näinud midagi. Ta ei mõelnud midagi.

      Karnakki valdas tuimus. Ta lihtsalt põrnitses. Ta ei märganud õhus ringlevaid linde. Ta ei märganud möödujaid, kes teda ainiti vaatasid. Naabrid läksid temast mööda, ütlesid tere, kuid ta ei kuulnud neid. Nad märkasid tema tühja pilku.

      Ta seisis seal pikka aega. Ta ei näinud, kuidas valgus taevas muutus. Ta ei näinud, kuidas pimedus üle maa võimust võttis. Ta ei kuulnud, kuidas hääbuv valgus maailma hääli muutis.

      Siis äratas karjatus tänaval teda tardumusest. Karnak nägi enda ümber ringi vaadates oma hämmastuseks, et juba on pime. Kondid liiga pikast paigalseismisest kanged, sulges ta enda järel ukse ning asus läbi pimenevate tänavate pikale üksildasele jalutuskäigule kodu poole.

      Kõndides kuulis ta majadest möödumisel neist kostmas karjatusi ja ulge. Ta kuulis neid ükshaaval, siis kahekaupa, siis sõgedate kooridena. Siis karjed vakatasid. Siis purustasid nad äkki uuesti vaikuse ning Karnak kuulas ulgumisi ja kriiskeid, mis kostsid arvukatest majadest, üksildastest tubadest, inimesi täis tuubitud magamistubadest.

      Karnak ei käinud komandanditunni tõttu tavaliselt nii hilja väljas. Ta kuulis neid karjatusi ja röögatusi esimest korda. Hirm südames, arutas ta neid kuulatades endamisi, mis õudus küll inimestele magamise ajal osaks langeb.

      Ulud olid valjud ja hirmuäratavad. Need puhkesid äkki pööraste crescendo’dena või venisid pikkadeks üksildasteks ulgudeks ja itkudeks. Vahel kostis mõni pikk habras naisehäälne nuuksatus. Mõne aja pärast kiirendas Karnak sammu. Ta ei suutnud neid hääli enam taluda. Ta kattis kõrvad kätega, kuid kuulis neid karjeid ikkagi.

      Varsti ta juba pooleldi jooksis pimeduses. Ristteel paiskus ulg ja kisa tema pihta mitme kandi pealt. Kaotanud pea, keeras ta vales suunas ning leidis end pargist. Kuu paistis sumedalt puudele. Puudevahelistes tühikutes oli midagi võlumaist.

      Karjed olid kaugenenud. Karnak tõmbas ühe puu najal hinge ja üritas mõelda. Mõelda ta ei suutnud. Talle turgatas pähe hakata kodutee leidmiseks uuesti liikuma.

      Siis nägi ta kuu paistel puude vahel jooksvaid kujusid. Nad jooksid üllatavalt kiiresti. Enne kui ta arugi sai, olid nad kadunud. Nad läksid tänavate suunas, karjete poole, ning ta otsustas neile järgneda.

      Kuid neile järgnedes hakkas ta tajuma mingit õrna hõngu. See oli roosihõng.

      9

      Teisel pool parki, ristteel, kus ta oli vales suunas pööranud, nägi ta üht kuju üle tara ronimas. Teist nägi ta reklaamplakatit mööda üles turnimas. Siis oli veel kolmas, kes tänaval kükitas ja seal midagi kentsakat asjatas. Siis nad haihtusid.

      Karnak jooksis mööda mitut tänavat, otsides neid pimedas, peaaegu märkamata keldritest, tornmajadest ja häärberitest voogavat karjete tulva. Ta ei leidnud neid kuskilt. Nad oleksid otsekui kuupaistesse sulandunud. Tagasi ristteel, oli ühe hoone lagedale seinale maalitud pealiskiri:

      KES ON SEE VANG?

      Nähes sõnu, millele ta ei tohtinud mõeldagi, sattus Karnak paanikasse. Talle turgatas pähe, et kui ta peaks sel hetkel kinni võetama, võidaks oletada, et ta on nende sõnadega kuidagi seotud. Ta hakkas ummisjalu nende juurest minema tõttama. Kuid joostes nägi ta sama küsimust kõikjal, see oli punase ja valgega värskelt maalitud. Ta vaatas maha ja nägi, et sammub küsimuse peal, mis oli tänavale tema jalge alla šabloonitud. Talle sähvatas pähe, et kui värv on värske, on seda inkrimineerivat värvi ka tema jalataldadel.

      Ta kuulis vilet ning kartis, et sündmuspaigale koguneb politsei. Hirm pani ta mõistuse tööle. Ta plagas nagu jänes esimeses pähe tulnud suunas. Ta jooksis kuupaistese pargi poole tagasi.