Mingil hetkel avastas enamik inimesi end seaduse pahupoolelt. Vanglat tuli laiendada, kuni see võttis juba omaette riigi mõõtmed. Siis tehti ettepanek pühendada inimkonna-nimelise plahvatuslikult kuritegeliku kontingendi mahutamiseks terve manner. Varsti oli vanglas rohkem inimesi kui väljaspool vanglat.
Vanglast sai maailm.
7
Vahepeal aga toimusid üle maakera katastroofid. Merepinna tase oli tõusnud. Metsad olid hõredaks jäänud. Puud ja lilled olid kõikjal hääbumas. Troopilised maad olid külmaks muutunud ja külmad maad palavaks.
Rikkad olid maailmas võimu haaranud. Nad elasid tugevasti kindlustatud majades, vaesed seevastu kaklesid toidu pärast, rüüstasid tänavaid ja magasid lageda taeva all.
Raamatud olid haruldaseks muutunud. Kõik teadmised eksisteerisid ainetul kujul. Sajanditepikkune masinavärgi küljes olek oli maailma keeled närvutanud. Rassid naasid aegamööda algelise kõnekuju juurde. Mõtteid edastati mühatustega. Uueks sõnavaraks olid õlakehitused ja näoilmed.
Need vähesed, kellel oli keele vägi veel alles, hoidsid omaette. Juhuks, kui see võime peaks neid põlualuseks muutma, ei kõnelenud nad avalikkuse ees. Majandust juhtis käputäis superpankureid. Ajalehed lakkasid olemast. Kui olid, siis ainult riigi häälekandjana. Televisiooni juhtis rahvas. Telesaated koosnesid elanikkonna igapäevasest elust. Raadiojaamad olid langenud räuskajate kätte. Eetris domineerisid terve päeva pikkused sõnavalingud.
Üle maailma oli levinud anoomia.
ESIMENE RAAMAT
1
Ühes kollases majas luges poiss vanamehele ette. Nad lugesid teineteisele kordamööda ette ning nüüd oli poisi kord. Poisi nimi oli Mirababa. Ta luges parajasti lugu lapsest, kes ronis mööda redelit teise maailma, kus hiiglased andsid talle võluvõimed.
Poiss katkestas hetkeks lugemise.
„Kas on tõsi,” küsis ta, „et meie maailmast edasi on veel üks maailm?”
Vanamees oli tükk aega vait. Mirababa oli sääraste vaikushetkedega harjunud ning õppinud neist mitmesuguseid asju välja lugema. Poiss luges vanamehe vaikimisest välja järgmist: „Just küsimuste esitamine viiski meie esivanemad säärasesse seisu. Ja sina muudkui küsid edasi?”
Sedasama tunnetas poiss kogu elu iga kord, kui mõni tema esitatud küsimus vastuseta jäi. Ta jõudis arusaamisele, et küsimustele ei vasta vastused. Neile vastavad vaikuse nüansid.
Mirababa tahtis juba edasi lugeda, kui vanamees tema üllatuseks kõnelema hakkas. Ta kõneles karedal, kuid rahustaval häälel. Ehk sundis vanameest niivõrd ebaharilikule teole lähenev surm.
„Ühel päeval, mu poiss, pead sa hüppama pea ees tundmatusse ja avastama, mida meie eest varjatud on …”
Vanamees tegi pausi. Mirababa kuulis järgnenud vaikuses kotkatiiva pekslemist akna taga. Viivuks kuulis ta omaenda südametukseid. Vanamees polnud tema küsimusele vastanud, vaid oli üksnes pannud teda pinevamalt vaikust kuulatama.
Mirababa imas mõnda aega vaikust endasse ning hakkas siis uuesti lugema. Ta oli jõudnud lugeda vaid paar sõna, kui vanamees teda katkestas.
„Ainus moodus teisele poole minna on minna sisse.”
„Minna sisse?”
„Kuhu see laps siin loos, mida sa mulle ette loed, läks?”
„Ta ronis mööda redelit teise maailma.”
„Kuhu ta läks?”
„Üles.”
„Üles tähendabki sisse.”
Vanamees vaikis hetke.
„Kas sa mäletad seda lugu, mis ma sulle lugesin, kangelasest, kes üritas koju tagasi pääseda?”
„Seda, kus ta torkas ühesilmse hiiglase pimedaks ja kuulas sireenide laulu?”
„Sedasama jah. Kuhu ta teel oli?”
„Koju.”
„Kojuminek tähendab sisse minekut.”
„Kuhu sisse?”
Vanamees vaikis. Sedapuhku sulges ta otsekui rampväsinult silmad. Poiss asus vaikust kuulama, kuid vanamees ütles:
„Ära ole meie, ülejäänute moodi. Võta kuulda oma loomust. Võta kuulda oma küsimusi. Need, kes üritavad vanglast põgeneda, leiavad end lõpuks teisest vanglast. Põgenevad sellest ja leiavad end kolmandast. See maailm koosneb vanglatest ning maailmavanglast pole mingit pääsu. Me oleme oma suguvõsas murdnud välja vanglatagusest vanglast ning neist vanglatest, mis edasi tulevad. Mina olen viimasena alles jäänud.”
Vanamees vaikis, silmad endiselt kinni. Kui ta uuesti kõnelema hakkas, oli tema hääl vaiksem.
„Ma tean, et seal väljas lahendust ei leidu. Sest seal on ainult vanglad, millele järgnevad uued vanglad sinnamaani, kuhu silm seletab. Isegi avakosmoses viibinud astronautidel pole õnnestunud universumi vanglast pääseda. Me oleme katsetanud kõiki mooduseid peale ühe.”
„Mis see üks siis on, vanaisa?”
„Ma olen vana mees, kes kuulab, mida kotkatiib ütleb.”
„Mida see kotkatiib siis ütleb?”
„Ütleb, et on aeg minna koju.”
„Aga sa ju oled kodus.”
„Ma olen vana mees, kes on veetnud terve elu vanglas ja unistab ainult vabadusest.”
„Mis on vabadus, vanaisa?”
„Ma unistan mere lättest. Sinu hääl meenutab mulle kodu.” Vanamehe hääl jäi järjest vaiksemaks. „Täiskuu palgeid mu silm enam ei näe. Kuula mind. Järgneva andsid mulle edasi iidsed kangelased. Kõik, mida meil on vaja teada, on peidus selles, mida me kõige enesestmõistetavamaks peame. Eliksiiri nimega vabadus on otsinud kõik inimesed. Seda on otsitud tuhandeid aastaid. On ringelnud jutud, et üks harukordne inimene leidis selle ning andis saladuse edasi iidsetesse müütidesse peidetud vihjetena. Väidetavalt on veel paar-kolm inimest selle leidnud, kuid kindlalt me seda ei tea. Alates iidsetest aegadest kuni praeguseni pole seda leidnud mitte keegi.”
Vanamees lasi vaikusel pikemalt oma sõnadesse imbuda.
„Ma olen kõik kaardil olevad marsruudid läbi rännanud. Ma olen võtnud vanast teest, mis võtta annab. Minu moodusest pole mingit kasu olnud ja me oleme endiselt siin, vanglas. Nüüd on sinu kord. Sinu aeg on käes. Leia vabaduse eliksiir ja too see inimeste kätte, et me kõik saaksime vabaks. Vastasel juhul me hukkume. Meid hukutab lootusetus.”
Vanamees vaikis. Ta avas silmad ning pidi juba edasi rääkima, kui avastas, et poiss on magama jäänud.
2
Ühes teises majas kuulas Amalantis õhtuhakul loiul pilgul oma kallimat.
Kallima nimi oli Karnak. Ta oli kena, leebete näojoonte ja hirvesilmadega noormees. Karnaki elus oli üleminekuperiood, ta ootas tööd. Ta kõneles parajasti Amalantise palgete võlust, tema silmade nõiduslikkusest, tema keha sitkest nõtkusest. Karnak oli Amalantisesse kirglikult armunud. Kuid Amalantis oli juba mõnda aega tundnud veidrat tühjust. Mida rohkem inimesed tema ilu ülistasid, seda tühjemana ta end tundis.
See oli alguse saanud ühel ammusel hommikul, kui ta peeglisse põrnitses.