„Ta vist roomas teiste juurest eemale,” ütles Jon.
„Või peletati eemale,” sõnas tema isa, kuuendat kutsikat silmitsedes. Selle karv oli valge, kuigi kogu ülejäänud pesakond oli hall. Kutsika silmad olid sama punased nagu sel hommikul surnud räbalais mehe veri. Brani meelest oli veider, et ainult sellel kutsikal olid silmad juba lahti, kõik teised aga olid veel pimedad.
„Albiino,” sõnas Theon Greyjoy kõvera muigega. „See kärvab veel rutem maha kui teised.”
Jon Snow heitis oma isa eestkostealusele pika jäise pilgu. „Vaevalt küll, Greyjoy,” ütles ta. „Tema kuulub mulle.”
CATELYN
See hiis ei olnud Catelynile kunagi meeldinud.
Ta oli sündinud Tullyna, kaugel lõunas Vetevool, Kolmjõe Punase haru ääres. Sealne hiis oli valge ja õhuline aed, kus kõrged punapuud heitsid laigulisi varje üle vulisevate ojade, linnud laulsid varjatud pesades ja õhk oli tulvil magusat lillelõhna.
Talitundru jumalate mets oli teistsugune. See oli pime ürglaas, kolmeaakrine vana mets, mis oli püsinud puutumatuna kümme tuhat aastat, mille jooksul selle ümber kerkis sünge loss. Seda täitis niiske mulla ja kõdu lõhn. Siin ei kasvanud punapuid. See mets koosnes visadest vahipuudest, mis kandsid hallikasrohelistest okastest soomusrüüd, võimsatest tammedest ja raudpuudest, mis olid sama vanad nagu kuningriik ise. Jämedad mustad tüved kasvasid siin tihedalt ligistikku, jändrikud oksad aga koondusid ülal tihedaks katuseks ja mullapinna all väänlesid inetud juured. Siin valitsesid sügav vaikus ja endassesüüvinud varjud ja siin elutsevatel jumalatel puudusid nimed.
Kuid Catelyn teadis, et täna õhtul leiab ta oma mehe siit. Iga kord, kui Ned kelleltki elu võttis, otsis ta pärast seda hiiest rahu.
Catelyn oli seitsme õliga võitud ja saanud omale nime vikerkaarevärvi valguses, mis täitis Vetevoo seitsmekoda. Ta kuulus Usku, nagu ka tema isa ja vanaisa ja vaarisa. Tema jumalatel olid nimed ja nende näod olid sama tuttavad nagu tema vanemate näod. Palvus tähendas viirukipanniga seitsmikku, viiruki lõhna, valgusest lõõmavat seitsmetahulist kristalli, lauluks kerkinud hääli. Tullydel oli oma hiis nagu kõigil valitsejasugudel, kuid see oli vaid koht, kus jalutada või lugeda või päikest võtta. Palvuste jaoks oli seitsmekoda.
Ned oli tema jaoks ehitanud väikese seitsmekoja, kus Catelyn võis jumala seitsme palge poole laulda, kuid Starkide soontes voolas endiselt Esimese Rahva veri ja Nedi enda jumalad olid rohelaane vanad nimedeta ja nägudeta jumalad, kes jagasid seda laant kadunud metsalastega.
Hiie keskel, tumeda ja külma veega tiigi kohal, tukkus üks vana paispuu. Ned nimetas seda „südamepuuks”. Paispuu koor oli lumivalge, lehed tumepunased nagu tuhat verega määrdunud kätt. Suure puu tüve sisse oli lõigatud piklik ja kurvameelne nägu, sügavale uuristatud silmad kuivanud mahlast punased ja kummaliselt ärksad. Need silmad olid vanad; vanemad kui Talitundur ise. Kui pajatusi uskuda, siis olid need silmad näinud, kuidas Brandon Ehitaja esimese kivi paika asetas; olid jälginud, kuidas nende ümber tõusid kantsi graniitmüürid. Räägiti, et metsa lapsed olevat lõiganud need näod puudele aosajanditel, enne seda, kui Esimene Rahvas üle kitsa mere tuli.
Lõunas olid viimased paispuumetsad juba tuhande aasta eest maha raiutud või maha põletatud, välja arvatud Nägude Saarel, kus rohelised mehed ikka veel oma tumma vahti pidasid. Siin põhjas oli kõik teisiti. Siin oli igal kantsil oma hiis ja igal hiiel oli oma südamepuu ja igal südamepuul oma nägu.
Catelyn leidis oma mehe paispuu alt, samblasse kasvanud kivil istumas. Kahekäemõõk Jää oli tal risti üle põlvede ja ta puhastas selle tera tiigi öömustas vees. Hiiealust kattev tuhandeaastane paks huumusekiht summutas Catelyni sammude kõla, kuid paispuu punased silmad tundusid tema liginemist jälgivat. „Ned,” hõikas ta vaikselt.
Mees tõstis pea ja vaatas talle otsa. „Catelyn,” sõnas ta. Tema hääl oli äraolev ja ametlik. „Kus lapsed on?”
See oli tema alatine küsimus. „Arutavad köögis, mis hundikutsikatele nimeks panna.” Catelyn laotas oma mantli maha ja istus tiigi äärde, seljaga paispuu poole. Ta tundis, kuidas selle silmad teda jälgivad, kuid püüdis kõigest jõust neist mitte välja teha. „Arya on juba enda omasse armunud ja Sansa enda omast sisse võetud, aga Rickon on pisut ebalev.”
„Kas ta kardab?” küsis Ned.
„Pisut,” tunnistas Catelyn. „Ta on vaid kolme aastane.”
Ned kortsutas kulmu. „Ta peab õppima oma hirmudest jagu saama. Ta ei jää igavesti kolmeaastaseks. Ja talv on tulekul.”
„Jah,” nõustus Catelyn. Need sõnad ajasid talle külmavärinad peale nagu alati. Starkide tunnuslause. Igal valitsejasool oli oma tunnuslause. Need perekonnamotod, kriteeriumid, omamoodi palved ülistasid au ja kuulsust, vandusid truudust ja tõtt, tõotasid usku ja vaprust. Välja arvatud Starkide oma. Nende tunnuslauseks oli: Talv on tulekul. Catelyn mõtles juba ei tea mitmendat korda, et need põhjalased on üks kummaline rahvas.
„Selle mehe auks peab ütlema, et ta suri hästi,” ütles Ned. Tal oli ühes käes õliga immutatud nahklapp ja rääkimise ajal häilis ta sellega kergelt kahekäemõõka, nii et metall tuhmilt läikima lõi. „Mul oli Brani pärast hea meel. Sa oleksid tema üle uhkust tundnud.”
„Ma tunnen Brani üle kogu aeg uhkust,” vastas Catelyn, pilk mõõgal, mida mees häilis. Ta nägi sügaval terase sees, kus metall oli sepistamise käigus sadu kordi läbi taotud, virdavaid triipe. Catelyn ei armastanud mõõku, kuid ta pidi tunnistama, et Jää oli omamoodi kaunis. See oli sepistatud Valüürias enne seda, kui muistset Priivalda tabas Hukk ja kui sepad töötlesid metalli veel nii haamrite kui loitsudega. See oli nelisada aastat vana ja sama terav nagu päeval, mil see sepistatud sai. Nimi, mida see kandis, oli veelgi vanem ja pärines kangelaste ajastust, mil Starkid olid Põhja Kuningad.
„Ta oli tänavu juba neljas,” sõnas Ned süngelt. „Vaene mees oli pooleldi meelest ära. Miski oli teda nii sügavalt hirmutanud, et minu sõnad ei jõudnud temani.” Ta ohkas. „Ben kirjutab, et Öise Vahtkonna jõud on kahanenud alla tuhande mehe. Mitte ainult jooksikute pärast. Nad kaotavad mehi ka maakuulamisretkedel.”
„Kas metslased?” küsis Catelyn.
„Kes muu?” Ned tõstis Jää üles ja mõõtis pilguga selle pikka jahedat tera. „Ja asi läheb ainult hullemaks. Võib tulla päev, mil mul ei jää muud üle, kui vasallid relvile kutsuda ja põhja ratsutada, et sellele Müüritagusele Kuningale jäädavalt lõpp teha.”
„Müüri taha?” See mõte pani Catelyni judisema.
Ned märkas õudust tema näol. „Mance Rayderit ei pea me sugugi kartma.”
„Müüri taga leidub ka tumedamaid jõude.” Naine heitis pilgu üle õla, valeva koore ja punaste silmadega südamepuu poole, mis jälgis, kuulas, mõtles oma pikki aeglasi mõtteid.
Ned naeratas leebelt. „Sa kuulad liiga palju Vanamemme jutte. Eba-lased on surnud nagu metsa lapsedki, juba kaheksa tuhat aastat. Meister Luwini jutu järgi pole neid olemas olnudki. Keegi ei ole neid kunagi oma ihusilmaga näinud.”
„Kuni täna hommikuni ei olnud keegi ka ürghunti oma ihusilmaga näinud,” tuletas Catelyn talle meelde.
„Tark mees ei hakkaks kunagi ühe Tullyga vaidlema,” sõnas Ned nukra naeratusega. Ta lükkas Jää tagasi tuppe. „Sa ei tulnud siia mulle muinasjutte rääkima. Ma tean, kui vähe see koht sulle meeldib. Mis on, mu emand?”
Catelyn võttis oma mehel käest kinni. „Täna saabus kurb uudis, mu isand. Ma ei tahtnud sind enne häirida, kui sa oled ennast puhastanud.” Hoopi polnud võimalik kuidagi leevendada ja seepärast ütles ta selle otse välja. „Mul on kahju, mu arm. Jon Arryn on surnud.”
Nende pilgud kohtusid ja naine nägi, kui ränk hoop see mehele oli, nagu ta oligi ette arvanud. Oma noorpõlves oli Ned olnud