„Rõivad! Tõld! Lossi!“
Teener seab lambi lauale ja aitab isandal rõivastuda. Ta soeb isanda habeme, vahatab vuntsid ja keerab need uljalt ülespoole. Siis ulatab ta isandale paruka ja, olles kuulnud väljast rataste mürinat munakividel, lausub kummardades: „Tõld ootab, isand.“
Kuni tõld läbi inimtühjade Põltsamaa tänavate nõukoja poole rapub, on Süümetil aega olukorda kaaluda. Järjekordne verevalamine Rannamaa ja Leedu vahel viib ka Maariigi kahtlemata sõtta, sest Leedu võidu korral ulatuks piir juba vastu siinseid maid. Seda tuleb aga iga hinna eest vältida, sest kui Leedu neid ründab, on kaotus kindel. Põhjus on lihtne – Maariigil pole sõdimiseks lihtsalt raha. Kuid sõda vältida on raske, sest lisaks Leedu valitseja poisikeselikule kehklemisele on veel üks probleem ja vähemalt sama suur ja see on Maavalla oma kuningas.
Tõld peatub nõukoja raskete maakivist seinte ees ja välisasjade nõunik kohmitseb sõidukist välja. Ta rühib ähkides trepist üles ja on mõne hetke pärast kabinetis, mille eesruumis ootab juba Rannamaa Vanemkonna saadik. Süümet kutsub ta sisse ja laseb teenijal tuua teed.
„Kas te kuulsite mida nad nõuavad?!“ alustab isand Turges niipea, kui ta jala üle läve saab. „Vägede vähendamist! Meie ohustame neid! Me ei saa mingil juhul oma vägesid vähendada. Neid on niigi napilt ja kui mõni malevkond veel laiali saata, siis jääme Gintarase ees päris kaitsetuks. Niiviisi võtab ta meil lisaks Kuramaale ka Viidumaa käest, ilma et peaks isegi moe pärast musketit paugutama.“
„Küllap see ta plaan ongi,“ lausub isand Süümet.
Mehed istuvad ja Süümet süütab rahulikult piibu, noogutab lubavalt ja teinegi teeb seda. Rannamaalane on aga nii ärevil, et ei saa piibuga korralikult hakkama.
„Mis me siis tegema peame?“
Süümet naaldub tooli ja näidates rahunemiseks eeskuju, rüüpab marjateed. Meie isand nõunik, nii ebakindel ja vihane, kui ta omaette olles ka on, jääb siin täiesti rahulikuks ja tasakaalukaks. Oma vahatatud vuntside ja uhke habemega, mida täiendab lokiline, uhke patsiga parukas ning ordenitest särav mundrikuub, on isand Süümet autoriteetsus ise. See mõjub tasapisi ka saadikule, kes vähehaaval oma meeleseisundi üle kontrolli tagasi saab.
„Ma panen ette, et tuleb moodustada tugev koalitsioon liitlasriikidest, et Gintaras ei julgeks oma avantüüri jätkata. Kindlasti Soome, aga ka Isuri ja Vepsa Ingeririik, Vadja, Karjala – me peame koondama enda taha kõik soome-ugri rahvad. Kohe peale meie nõupidamist lähen ma Tema Kuningliku Kõrguse juurde ja palun kutsuda Soome suuriruhtinas visiidile. See oleks selge märk suurvürst Gintarasele ning ka kõhklejamad soome-ugri riigid saaksid julgust meiega liituda. Senikaua aga külastab ehk isand Turges Soome saadikut ja veenab teda ka oma poolt sellise sammu vajalikkuses.“
Rannamaalane noogutab, nad lepivad üksikasjades kokku ja saadik lahkub. Süümet aga tellib tõlla ja tõttab samuti kabinetist välja, et kiirustada kuningalossi. Ta seisatab trepil, oodates, millal kutsar ette sõidab, ja vaatab ringi. Päike on tõusnud ja kullanud ärganud linna oma maheda, rõõmustava valgusega üle. Põltsamaa tänavad on nüüd juba täidetud turule kiirustavate kaubitsejatega, luuaga vehkivate kojameestega ja tänavanurkadel kambas piipu tossutavate habemike voorimeestega. Rahulik linn, kaunis linn, nendib ta, ent see kõik võib aga ühe hetke jooksul muutuda, kui Gintaras peaks tõesti Rannamaale sõja kuulutama. Tõld sõidab ette, sekretär aitab isand Süümeti sisse ja vana nõuniku tõld põristab mööda munakive minema.
 |
|
3. peatükk: Karjamalevast
––––––––
Maa Walla Kuulutaja
Nädalileht ülematele ja alamatele
––––––––
Et looduse seadustega katsetamise vaim on nüüd üpris laialt levinud, on Kolde mõisniku isand Raudsepa Meelennu eestvedamisel asutatud Jõgewahe Ökonoomiline ja Sotsiaalne Entiteet. Isand Meelend ütles selle Entiteedi mõtte olevat tule, vee, õhu, tähtede, taevavõlvi ja kõigi teiste meid ümbritsevate kehade jõu ja toime õppimise, et me neid igaks sobivaks otstarbeks pruukida võiks ja sel teel looduse isandaiks ja omanikeks saaks.
––––––––
Sootipu küla madalate uste kohal avanevad suitsuaugud. Hallide paeltena tõuseb suits vastu räästast ja vajub laiali. See on kodune, nõgine ja veidi kõrbelõhnaline, selline, millisega ollakse harjunud. Taamal algab mets, mille tagant, sealt, kus asub Kolde mõis, tõuseb hoopis teist laadi tossu. See on must masuudisuits ja kuigi mõisa tööstuslinnak asub kaugel, määrib ta tihtilugu vihma nõnda, et see Sootipu külaski poolhägusena maha sajab. Täna on aga tuul Kolde poole, nõgi siia ei jõua ja küla vahel keerleb vaid oma, asjalik ja kodune vine.
Sääred paljad, seljas takused särgid, sügavad Tökati talu karjalapsed Ustav ja Truuta oma kuplas sääri ja teevad teineteisele eilsete solvumiste tõttu juba nägusid. Kui vanaema loomad välja ajab, võtavad nemad töö üle. Üks härg, kes on täna lubatud rohumaale puhkama, mitte adra ees vagu vedama, möirgab ja kraabib mulda. Truuta, tüdrukuke, pelgab teda ja hoiab eemale, Ustav, kuigi samuti veidi hirmul, ei näita kartust aga välja ja sikutab härga kord ninarõngast, küll annab vitsaga takka ja saabki töölooma liikuma. Külatänav on loomi täis, igast õuest kogub siia aina juurde. Lambad, lehmad, härjad, kõik üheskoos, ümber nende lapsed ja karjakoerad.
Seda sarviliste ja sõraliste armeed juhatab külakarjane, vanataat Sepa Tumm. Too manitseb oma väikesi abilisi hoolsad olema. Mees on hall ja habemesse kasvanud. Habe on tal tihe ja ulatub rinnuni, olles sõduri kombel soetud, vuntsid habemesse punutud. Karjase kuub ja ihukarvad on ühte ja sama koltunud värvi, nii et neid on teineteisest raske eristadagi. Tema üks hall, narmendav püksisäär on alt mähisega kinni tõmmatud ja viisunööridega veel kinnitatud. Teine koib on aga hoopis teist laadi. Selle asemel on puust käigukark, jalg on hoopistükkis puudu. See annab talle põhjuse alalõpmata kiruda, eriti enne, kui ilm muutuma hakkab. Enne viimast suurt tormigi pistis ta puuduv jalg halvasti ja siis pidid karjalapsed eriti hoolsad olema, taadi meel kippus kergesti pahuraks. Puust ihuliikme, mis küll niiskete ilmadega kriuksuma kippus, voolis ta ise, sest käed olid karjasel osavad ja pea terane.
Oma jäsemest sai ätt lahti sõjas rootslastega, kui need üritasid maavalda tungida, ent löödi suure verevalamisega tagasi. Sepa Tummal on mitu medalit tolleaegsete teenete eest, kus ta on sõdurist tõusnud alampealikuks. Käsutada talle meeldib ja taat asus heal meelel külakarjaseks, et südamerahuga laste ja tõbraste üle karjamaal korda seada. Nii teda tihtipeale kutsutaksegi – Tõprapealik. Paljud peavad teda seepärast veidi põrunuks, eriti veel, et ta karjas käies mõõka vööl hoiab. See on tal nüüdki keha ligi tõmmatud, pikk ja hästi teritatud, pruunist päevinäinud nahast tupes. Teiseks lahutamatuks kaaslaseks on tal