Edasi jätkasin teavitamist oma töökohas, kohvifirmas, kust mul oli tegelikult kahju lahkuda, sest kahtlemata olid Mari ja Nigul kogu mu palgalise põlve kõige normaalsemad bossid ja mõnusamad inimesed ning mulle tõesti meeldis seal töötada. Seejärel rääkisin ma oma plaanist paarile sõbrale ja see oligi kõik. Ka nende puhul, kellele ma üldse pidasin vajalikuks rääkida, vältisin ma kõikvõimalikke lõplikkuse ja fundamentaalsuse noote. Lihtsalt lähen ja proovin! Sest noh, tont teab, kas seal midagi välja tulebki, aga ehk pean aasta ikka vastu, või vaatame, äkki isegi rohkem.
Kokkuvõttes läksin ma minema nii vaikselt, et enamik tutvusringkonnast ei saanud arugi. Igasugused elektroonilised nabanöörid võimaldasid mul igapäevaelu küll avalikult elada, aga ei eeldanud selle täielikku avalikustamist. Eks see ole ka kümme aastat hiljem, Facebooki ja Instagrami ajastul vaba valik, mida sa endast teistele näitad, aga toona, MSN Messengeri ajastul oli võimalik olla ühekorraga pildil ja samas kõigiga ühenduses, tegemata sellest suurt numbrit, et ma olen vahepeal keset ookeani kolinud. Näiteks küsis umbes pool aastat peale kolimist üks tuttav, kellega oli meil regulaarselt midagi pooltöist ajada, kas ma olen kodus – ta hüppaks poole tunni pärast läbi, tahaks ühte asja näidata. Ma vastasin, et olen kohal küll, hakka aga tulema, aga sul läheb kauem kui pool tundi. Ja saatsin terrassilt tehtud pildi palmidest.
Põhjus, miks hoiduda silma paistmast, oli lihtne – ma teadsin, et ma olen küllalt paljuks valmis, et Tenerifel kanda kinnitada, aga ma ei saanud olla kindel, et sellest piisab. Sest mul polnud tegelikult uduaimugi, mida ma oma paradiisisaarel tegelikult tegema hakkan. Ma pean silmas selliseid tegevusi, mille eest on keegi nõus mulle maksma, labaselt öeldes: tööd.
Loomulikult olin ma kaalunud variante. Kõige selgepiirilisem oli variant c. Nii paarikümne aasta (ja kilo) tagusest minevikust oli mul võtta lühiajaline lennukas kelnerikarjäär ühes Berliini bierstube’s, nii et vähemalt teoreetiliselt ja poolpraktiliselt julgesin ma sellele panustada küll. Oma Tenerife puhkusenädala ainsaks jäänud hamburgerit ootasin ma ühe tänavakohviku ainsa kliendina kolmveerand tundi ja absoluutselt jahtununa toodi see mulle lõpuks kolksuga lauale. Hamburgeri kasuks olin ma muide otsustanud sellepärast, et mul oli kiire. Niisiis oli selge, et teenindussektor vajas sellel saarel minu isiklikku kaasalöömist ja nakkavat eeskuju teemal „ära raisk roni kuskile prügitünnide taha suitsetama ja telefoniga lobisema, kui su ainuke, näljane ja ajahädas klient ootab oma hamburgerit, mis on ammu köögis valmis!“.
Aga et ma pidasin seda siiski varuvariandiks, tähistasin selle tulevikuks tähega c.
Varuvariant tähisega b oli kandideerida mõne Eesti reisifirma kohapealseks esindajaks. Minna klientidele lennujaama vastu, tegeleda nende jooksvate probleemidega, teate küll. Mul ei olnud selle ameti suhtes illusioone, sest olin aastaid sama ametit pidanud tuttavate käest kuulnud lugusid reisiesindajate argipäevadest (ja -öödest), kõiki neid õudseid lugusid, mis ilmselt ühtegi raamatusse kunagi ei jõua.
Aga variant a oli tegelikult mul ähmasena ka juba kuju võtmas.
Kus on kaart? Ehk plaan a
Mida mul terve meie puhkusenädala jooksul leida ei õnnestunud, oli korralik Tenerife kaart.
Umbkeelne turismiinfoproua laiutas käsi ja toppis mulle mapa asemel lohutuseks kõikvõimalikke voldikuid ja flaiereid, kus Tenerife skeem oli peopesasuurune ning ära oli näidatud üks maantee, mis viib ümber saare. Aga lõunaosa hotellirägastikus orienteerumiseks ei olnud tal mulle midagi anda. Lõpuks sain ma midagi suuremat ühest ekskursioone müüvast putkast, kus lõunaosa oli küll olemas, aga saar kui selline oli ikkagi markeeritud vaid ühe maantee ja kümne suurema asulaga. See oli ühe erahaigla välja antud ja reklaami eesmärgil trükitud kaart, mille abil nad turistidele oma asukoha kätte näitasid.
Olin selleks ajaks oma elus küllaga reisinud, ja põrkasin sellise olukorraga kokku esimest korda – turismist elatuvas piirkonnas ei ole võimalik leida maakaarti.
Ja see oligi minu variant a. Üle maailma levinud formaat, et turistidele jagatakse tasuta kaarte ja linnaplaane, mille on reklaamiandjad kinni maksnud. Kui selline formaat ka oli Tenerifele jõudnud (milles minu kogemus lubas kahelda), siis kindlasti polnud neid kaarte piisavalt.
Just sellele variandile ma otsustasingi panuse teha. Kelneriks jõuan ma ju alati minna. Kui ma veel natuke alla ka võtan. Ja hispaania keelt natuke juurde õpin. Aga seniks sukeldun maakaardimaailma!
Aga esialgu – need kolm kuud, mis jäid mu otsuse langetamise ja äralennu vahele – sukeldusin ma internetti.
Oma puhkusenädala jooksul olin ma aimu saanud, kui suur lünk on minu teadmistes mitte ainult Tenerife, vaid kogu Hispaania kohta. Mul on lihtsam üles lugeda, mida ma teadsin. Teadsin corrida’t ehk härjavõitlust. Olin kunagi hakanud lugema raamatut Isabel I-st, aga see jäi pooleli. Teadsin, et on olemas ETA ehk baskide terroriorganisatsioon, ja võisin oletada, et nad tahavad baskidele iseseisvust. Teadsin, et pealinn on Madrid ja et katalaanide Barcelona on äge, seda ka. Mis veel? Ma mäletasin koolitundidest Võitmatut Armaadat, aga mitte seda, kuidas ta täpselt ikkagi võidetavaks osutus. Ja mul oli mingi ettekujutus kodusõjast ja Franco rollist Hispaania uuemas ajaloos. Teadsin, et Picasso ja Dalí olid hispaanlased. Nagu ka Don Quiote. Külge oli hakanud info, et hispaanlastel on mingi eriti kirglik värk selle jalgpalliga. Ja Maradonat teadsin. Et Maradona polegi hispaanlane, sain hiljem teada.
Aga nüüd hakkas lisanduma uut infot. Et hispaania keel on castellano ja et Kataloonias ei räägita mitte dialekti, vaid ikka omaette keelt, ja baskide keelel puuduvad teadaolevalt sugulaskeeled, ning kokku on Hispaanias räägitavaid keeli viis, millele lisanduvad dialektid, sealhulgas kanaari oma. Ja et kanaarlased peavad ka end omaette rahvuseks, olles küll geneetiliselt segu peaaegu kogu Lõuna- ja Kesk-Euroopa rahvastest, ning viimastel sajanditel on remigratsiooni käigus lisandunud tähelepanuväärsel määral Kesk- ja Lõuna-Ameerika põlisrahvaste verd. Samas kannavad kanaarlased endas siiski ka geene guantši põlisrahvalt, kellest jätsid Kastiiliast pärit vallutajad XV sajandil kodusaartele elama vaid 5%, ülejäänud kas tapeti või veeti orjusesse, sest impeerium vajas töökäsi.
Koloniaalimpeeriumi kuulsusrikas ajalugu mu prioriteetide hulka esialgu ei kuulunud. Isabelid ja Fernandod võisid oodata, sest nad olid ammu surnud, aga mina olin elus ja ma tahtsin mõistmise tasemel aru saada, kuhu ma teel olen. Leida vastuseid küsimustele, mis algavad sõnadega „kuidas“ ja „kas“, ja võimalust mööda küsida sinna juurde „miks?“. Etteruttavalt pean ütlema, et mul (nagu ka paljudel teistel saatusekaaslastel) arenes paari aasta jooksul välja kognitiivne võime selekteerida välja need olukorrad, mil on peale küsimusele „kuidas“ vastuse saamist mõistlikum jätta küsimata küsimus „miks?“ ja ohata sisimas „miks mitte?“. Sest vaimsele tervisele on nii kasulikum. Lepi sellega, et siin on nii, ja kõik.
Suvilakorterite suhtevõrk
Kuidas leida korterit? Kas pean ennast kuskile arvele võtma? Kuidas alustada firmat? Neile küsimustele oli juba aastal 2008 võimalik internetist vastuseid leida, lausa massiliselt.
Kõikvõimalike ametlike lehekülgede kõrval oli toona ammendamatuks infoallikaks internetifoorumid. Foorumid on olemas ka praegu, aga kuna enamiku foorumite funktsioonid ja inimeste põhivajadused (egotrippide ja ekshibitsionismiga esirinnas) on uut moodi sotsiaalmeedia üle võtnud, siis pole nad enam nii esil. (Online-jututoadki olla veel kuuldavasti kusagil olemas,