Tõtt-öelda võisid Lockharti päritolu (ta põlvnes mitmest kõige sõjakamast šotlaste klannist, kelle hulka kuulusid ka McGregorid), vanus (30 aastat), tervis (suurepärane ragbimängija ja jalgpallur iseäranis tugeva füüsisega), riskijanu ning sarm osutuda kaalukateks trumpideks.
Ta oli abielus, kuid räägiti, et abikaasad on raskustes ning et naisele on elu Moskvas olnud väga raske. Suurepärane! Jumal üksi teab, kuidas asjalood edenevad … Lockhart sõitis Venemaale üksinda.
Esmaspäeval, 14. jaanuaril 1918, nädal aega pärast Buchananite ärasaatmist tammusid Garstin ja Cromie taas vaksaliperroonil külma peletamiseks jalalt jalale. Nad tulid tervitama konsulit, vana sõpra Moskvast, ja tähistama tema tagasitulekut. Kolm meest surusid tervituseks kätt.
Nad olid sama kasvu, sama tugevad. Kõik kolm olid pikad, sportlikud, tumedate juustega, mis olid külje peal seitlisse kammitud. Lockharti juures ei olnud kõige silmatorkavam ta erakordne nägusus nagu Cromiel ega leebus ja väljapeetus nagu Garstinil, vaid ülim nooruslikkus. Lockhart oli nagu poisike, kelle kõrvad hoiavad peast natuke eemale. Sellel poisil olid aga sportlase õlad ja näis, nagu oleks ta harjunud pigem jooksma kui kõndima. Ta kõnnakus oli midagi võbelevat ja rõõmsat.
Ja ta hääl, kõlav šoti tämber, oli eksimatult äratuntav. Ta rääkis ühtaegu kiiresti ja täpselt, ta sõnades võistles ülbus enese pisendamisega, enesekindlus tagasihoidlikkusega. Temas oli korraga uhkust, naljasoont, julgust ja piiritut kujutlusvõimet.
„Garstin reserveeris sulle täna õhtuks oma kõrvaltoa Astoria hotellis. Aga pühapäevast on sinu ja su meeste käsutuses terve korter Dvortsovaja kaldapealsel suursaatkonna lähedal.”
„Selle leidis meile Mura. Kauples hinna üle omanikuga, kellel on ellujäämiseks üüriraha tarvis.”
„Proua Benckendorff,” täpsustas Cromie. „Kas sa tunned teda?”
„Ei.”
„Muidugi tunned! Sa nägid teda saatkonnas.”
„Võib-olla.”
„Tema igatahes tunneb sind küll! Mura tunneb kõiki, isegi bolševikest ministreid, kellega sa kohtuma tulid … Vaata, et sa Garstinile ei ütle, et sa seda naist märganud ei ole, ta läheks selle peale näost kollaseks. Mura on ta suurim kirg,” selgitas Cromie. „Ta ei ütle seda välja, aga orhideesid ostab ta nii palju, et see lausa laostab ta, ja armastus piinab teda meeletult. Mura hoiab vastutasuks tema koera.”
„Kohe näed, et linn on muutunud,” segas Garstin vahele ning viskas kohvri sõjaväeauto istmele.
Cromie istus rooli: „Parimatest hetkedest jäid sa nüüd ilma … Oktoobrirevolutsioonist. Ja suurest joomingust Talvepalees.”
Mõlemad ohvitserid teadsid, miks oli Lockhart pidanud septembris Moskvast ära sõitma. Buchanan oli ta manu militari Londonisse tagasi saatnud, tehes sellega lõpu Lockharti armusuhtele ühe teatrimaailmas tegutseva prantslannaga, keda suursaadik ei pidanud sobivaks. Lockhart oli saadetud tagasi kodumaale sundpuhkusele, et afääri summutada.
Lockhart oli sedasorti skandaalidega harjunud. Kui ta oli töötanud Malaisias kautšukiistanduses, oli ta võtnud vabaduse röövida ühe malailasest pealiku tütar. Ta oli oma printsessiga elanud ligi aasta, kuni malaaria ja diplomaatiline teenistus olid sundinud ta lahkuma.
Petrograd ei olnud tõesti enam endine. Möödas oli aeg, mil läkiläkides valgete mantlitega mehed labidatega lund lükkasid. Nüüd oli lumi must ja jäätunud ning kuhjus siia-sinna. Lumi kattis hobuste korjuseid, mis lebasid laiadel tänavatel. Auto siksakitas kuhjade vahel ning libises Nevski prospektil. Sõit oli seda keerulisem, et jalakäijad kõndisid keset teed, kuna püüdsid vältida jääkamakaid, mis suurte lahmakatena katustelt alla langesid.
„Kõik need inimesed on nälga suremas,” märkis Garstin.
„Ja kõik need inimesed on hirmul,” jätkas Cromie. „Bolševikud on linnas kehtestanud jõhkra korra.”
„Anarhistid,” parandas Garstin.
„Bolševikud! Valitsus, mis koosneb kõrilõikajatest, kes külvavad gangsterite kombel terrorit … Ja sina, Lockhart, kui ma õigesti aru sain, tulid neile abiks?”
„Konsul” põikas vastusest kõrvale: „Kui liitlased ei tunnusta Nõukogude valitsust, kui liitlased ei aita Leninit, kirjutab ta sellele kuradi vaherahule alla. Meie ainus võimalus sõda võita on nõustuda revolutsiooni legitiimsusega.”
Seda kuuldes ei suutnud Cromie hoiduda rooliga jõnksatust tegemast: „Lollus, Lockhart! Sa ei tea, mida sa räägid … Sa ei ole näinud, mida need lurjused teevad.”
Samal päeval, 14. jaanuaril 1918, seisis Soome vaksali perroonil ka John Benckendorff, lootes minna viimasele Eesti rongile. Temast jäid maha naine ja lapsed koos ema ja ämmaga. Rahutused, mille ohvriks ta naispere oleks möödunud suvel peaaegu langenud, olid hoogu võtnud ning saavutanud Jäneda piirkonnas enneolematu jõu. Mitu naabermõisa oli rüüstatud ja põletatud, nende omanikke piinatud. John kavatses talumeeste seas korra maksma panna ja kutsuda perekonna kohale ülestõusmispühadeks, kui mässajad on maha surutud.
Ta asus teele raske südamega, meel kibe. Lahkhelid Muraga, keda ta ei kutsunud enam Marieks, näisid talle nüüdseks juba ületamatult tõsised. Jah, muidugi oli naine tema vastu endiselt lahke, Mura oli alati osanud lahke olla. Ei mingeid perekonnatülisid, ei mingit karjumist. Kumbki Benckendorffidest ei laskunud nii madalale, et oleks teist solvama hakanud. Tülide puudumine aga tähendas sedagi, et ei olnud tarvis midagi selgitada.
Mura vältis igal juhul vastasseisu. Tema juhtlause oli „wait and see”, „elame, näeme”.
Just nagu ei oleks ta veel piisavalt näinud, milleks need pätid suutelised on! Teda ei saanud panna väljendama antipaatiat, teda ei saanud panna kritiseerima nende käitumist.
Oma hoiakuga, mis ei mõistnud bolševikke hukka ning paistis austavat nende ideid, võitlust õiglasema ühiskonna nimel, viis naine ta viimse piirini.
Kuidas võis Mura omasid nii palju reeta?
John nõudis, et naine jagaks tema pahameelt, ühineks tema vihaga. Aga ei, mitte midagi sellist. Või kui, siis ainult pooleldi. Mura oli nõus, et kaos ei rääkinud sugugi bolševike kasuks, küll aga keeldus ta tunnistamast autust ja häbi, millesse nad olid Venemaa tõuganud.
Jah, mõnikord oli Mura Johni meelest olnud kergemeelne. Liiga noor. Seniajani ei olnud ta aga kaotanud lugupidamist oma naise vastu. Sellest hoolimata, et juba ammu oli Mura Johni meelest kehv ema.
Oli kummaline, et sellest ajast saati, kui Johni austus Mura vastu oli kahanenud, suutis ta naist ihaldada nii tugevasti, isegi jõhkralt, et oli endalegi võõraks muutumas. Kui nad Petrogradis demobilisatsiooni alguses taas kohtusid, oli ta armastus naise vastu olnud puhanguline. Ja Mura oli läinud temaga sama teed, kirepuhangute teed.
Korraks leidsid nad teineteist uuesti … Või õieti kohtusid uuesti. Põgusaks koosolemiseks.
Kui John soovis aga nüüd oma naist võtta, pidi ta Murat anuma või lausa sundima. Vägistamine ei olnud Johni silmis aga sugugi sobilik: anumine ja alandus ei olnud talle meeltmööda. Aga mida võõramaks naine talle jäi, seda enam ta Mura järele janunes.
Mura tüdinud ilme, kannatlik suhtumine mehe vähimatessegi torgetesse punaste aadressil ja ohked, mida John kuulis, kui läks hoogu käimasolevatest õudustest rääkides, ärritasid teda.
Kummas leeris Mura siis ikkagi on? Nõukogude poolel? Tunnistagu siis seda! Mida ta mõtleb? On ta kommunist? Jah? Ei?
Mural oli kombeks küsimusi mitte kuulda, pöörata vastamise asemel pea kõrvale ja see ajas Johni hulluks. Nagu oleks jah ja ei olnud Mura jaoks nii tühised sõnad, et kumbagi polnud mõtet välja öelda.
Tabamatu.
John ei saanud temast enam aru.
„Sa pead rulli tugevasti