Oli veel üks eripära: kõik vastuvõtul osalejad kandsid revolvrit. Smokingus või frakis meeste taskud olid brauningutest punnis. Naistel olid väikestes ridikülides laetud trumliga väikesed püstolid. Kardinate taga võis näha seismas kasutusvalmis püsse. Ja konservipurke, et piiramist üle elada.
Klaasid käes, püüdsid ohvitserid varjata oma kurbust tavapäraste seltskondlike kommete täitmisega.
Kõige suuremas meeleheites olid aga omaette hoidvad mehed, kes puhvetilaua ääres klaase kummutasid: kapten Francis Cromie ja kapten John Benckendorff.
Revali sadam oli langenud. Cromie oli pidanud oma laevad põhja laskma, et Inglise allveelaevad ei langeks sakslaste kätte. Meeskonnad olid koju saadetud. Ja nendest sammudest ei suutnud ta toibuda.
Pealegi oli ta väga vastumeelselt andnud järele Sir George’i palvetele. Cunard oli Petrogradist lahkumas, ka Garstin pidi varsti ära sõitma, temal kui mereväeatašeel tuli aga jääda saatkonda.
Johni rügement oli sarnaselt kõigi teiste põhjarindel olnud Vene armee üksustega laiali saadetud. Bolševike separaatrahu sakslastega tähendas üleüldist relvarahu.
Tol jõuluõhtul kandis John kaardiväe valget vormi. Ilmtingimata tahtis ta mööda linnatänavaid käia ohvitserimütsis ja hallis sõjaväemantlis, millele olid õmmeldud punakuldsed õlakud. Selle uhkeldamise pärast oleks talle võidud iga hetk kuul pähe lasta.
Kolm aastat sõdimist oli Johni vanaks teinud, ta hoiak oli kangem ja hääl rabedam.
Keisri perekonna tulevik oli saanud talle kinnismõtteks. Ta oli monarhiale üdini truu. John korrutas mõttes muudkui Mummy reaktsionääridest sõprade sõnu.
Kuuldes Johni kaeblemas Venemaa saatuse üle ning taga igatsemas endist maailma, ei saanud Mura hoiduda mõttest, et selline nostalgia on ebaterve.
Kogu nende lahusoleku ajal oli Mura talle kirjutanud kaks korda nädalas, nagu korralikule abielunaisele kohane. Kuigi ta ei kirjutanud kõikidest üksikasjadest oma elust saatkonnas ja Jänedal, hoidis ta meest ometi oma käikudega kursis ning saatis talle pühendunult teateid nende lastest, Johni emast, proua Benckendorffist, Johni kolmest vennast ning elust mõisavaldustes. John oli talle vastanud viisakate kirjadega, milles ta end sugugi ei avanud … Elust rindel ei kirjutanud ta mitte midagi isiklikku. Nende kirjavahetuse korrapärasus jättis mõlemale näiliku mulje tõelisest lähedusest. Johni kinnine olek ei olnud seda muljet kahandanud. Kaugelt ja kirja teel näisid Mura ja John tõepoolest hästi läbi saavat.
Saatuse tahtel aga muutusid nende erimeelsused alates taaskohtumisest teravamaks kui kunagi varem.
Mura mõtles sageli Berliinis krahvinna de Méricourtiga peetud vestlusele, kui too oli küsinud, kuidas ta baltisaksa päritolu abikaasa suudab taluda lõhestatust tsaari ja Saksa keisri vahel.
Nüüd oli John tõesti lõhestatud. Saksamaa oli peagi vallutamas Eestit, seesama Saksamaa, mida ta vihkas ja mille vastu ta oli sõdinud. Saksamaa, mille vastu ta tahtis edasi võidelda … Mis aga pidi tema sõnutsi võitma, et Venemaad bolševikest vabastada.
John vaevles vastandlike tunnete ja võimatute valikute võrgus.
Ühelt poolt oli ta truu Romanovitele ja halastamatule sõjale vallutaja vastu. Teiselt poolt vihkas ta punaseid ja tajus, kui väga on vaja loota sakslaste võitu.
Vastuvõtt, mida oli kujutletud kui viimast säravat ilutulestikku, kippus venima. Kuidas küll naerda? Kuidas isegi tantsida?
Mura näis oma pikas hallis satäänkleidis lausa hõljuvat. Pihikul kandis ta nõelaga kinnitatud orhideeprossi, mille oli saanud kingituseks Garstinolt. Mura sammus ühtede juurest teiste juurde, vaevu aimatav naeratus huulil. Nagu John, nagu Cromie ja Cunard, nii kummutas Muragi klaasi klaasi järel. Jänedal oli see komme talle külaliste seltsis külge jäänud. Ja alkoholi kandis ta hästi.
Vastupidi oma harjumustele ei võtnud ta aga osa vestlustest. Ta vaikis, kuulas vastastikuseid tõotusi, noogutas pealtnäha huvitatult kavatsustele, et küllap nähakse teineteist Inglismaal, saadakse pärast sõda Londonis kokku, minnakse Ritzi õhtust sööma. Miski ta melanhoolses olekus ja ainitises pilgus jättis aga mulje, et ta ei kuule neid sõnu … Et ta püüab lihtsalt mällu talletada oma vestluspartnerite näojooni ja hääli.
Keskööl istus Miriam Artsimovitši kasakast kihlatu Bobby Steinway taha ning tõi klahvidel kuuldavale esimesed noodid riigi endisest hümnist, mis oli saatnud paljusid suurhetki Venemaa ajaloos. „Jumal, keisrit kaitse Sa”.
Jutt katkes. Kohalolijad tardusid paigale. Kõik püüdsid ju unustada minevikku, mida muusika meenutas.
Valu Johni pilgus ning kannatav nägu näitasid aga meeleheidet, mis vaevas neid kõiki.
Meriel kirjutab: „Vähem kui kahe nädala pärast kohtusime esmaspäeva koidikul, 7. jaanuaril 1918, Soome vaksali perroonil.
Seekord ei olnud seal enam punast vaipa. Ei olnud enam ametlikku eskorti, ei olnud enam ühtegi lillekimpu! Oli vaid väike seltskond sõpru, kes olid tulnud meiega hüvasti jätma.
Nad olid kõik kohal, tammusid jalalt jalale, et mitte külmast kangeks jääda, nägudel valus ilme, palged gaasilaternate valguses kahvatud. Miriam ja Bobby … Mura, kelle silmis helkisid pisarad ja kes võitles tunnetega. Teda emmates tundsin, kuidas tal veerevad pisarad mööda põski alla.
Kurbus oli haaranud mindki lausa sedavõrd, et ma ei suutnud enam sõnagi suust saada. Läksin vagunisse. Kõlas vile, tundsime jõnksatust. Rong hakkas liikuma.
Akna äärde kummardudes nägin khakivärvi vormis Garstinit üha kaugemale jäävat, nägin Cromie teravaid näojooni … Ja Mura pikka siluetti ta viimases kasukas.
Petrogradi seljataha jättes ning sõpru silmist lastes oli mul tunne, nagu jätaksin nad kindlat surma ootama.”
13. peatükk
MU ELLU ASTUS MIDAGI …
Lugupeetud seltsimees Trotski Selle kirja tooja härra Robert Bruce Lockhart on suundumas Venemaale, kirjutas Londonist bolševike ajutine asjur Inglismaal. Härra Lockhart on saanud oma valitsuselt ülesande, mille täpne eesmärk on mulle teadmata.
Ma tunnen teda isiklikult ja minu hinnangul on ta aus. Ta mõistab meie olukorda ning on meie poolehoidja. Seetõttu pean tema tulekut Venemaale meie huvidele kasulikuks ning ma soovitan teda Teile.
Ülesande, millest selle kirja autor Maksim Litvinov väitis end mitte teadlik olevat, võis kokku võtta kahe lausega. Takistada Venemaad kirjutamast alla rahulepingut Saksamaaga. Takistada seda iga hinna eest.
Jah, aga kuidas?
Kuna Inglismaa oli tagasi kutsunud Sir George Buchanani ning keeldunud tunnustamast Lenini valitsust, ei olnud inglastel enam punastega diplomaatilisi suhteid.
Ainus lahendus oli saata Petrogradi mitteametlik agent, kes suhtleks kommunistidega. Kaalul oli väga palju. Kui Lenin allkirjastab vaherahu, tõmbab Saksamaa oma väed Vene rindelt tagasi ning saadab need appi läänerindele. Ja sel juhul ei suudaks neid enam tagasi hoida mitte ükski armee.
Veenda bolševikke sõda jätkama, kuigi nad olid populaarsed just selle pärast, et olid lubanud rahu? Käsk oli selge.
Aga ikkagi, kuidas?
Lockhartile anti carte blanche.
Erisaadiku väljavalimine oli Foreign Office’is tekitanud lõputuid arutelusid. See oli väljakutse, kaarditrikk, mis ei olnud poliitikutele sugugi meeltmööda. Aga mida oli neil lõppude lõpuks oma olukorras enam kaotada?
Kõiki asjaolusid arvestades oli Robert Bruce Lockhartil vaatamata noorusele ja seikleja mainele palju häid omadusi. Esiteks oskas ta vene keelt. Ta olevat olnud kirjanduse asjatundja, kes suhtles vasakpoolsete haritlastega. Ta