„Täiesti tõsi, vend Perseus,” ütles pikk naine.
„Vend?”
„Mina olen Athena, Zeusi ja Metise tütar.”
„Hermes, Zeusi ja Maia poeg,” lausus noormees ja kummardas.
Nooruki jaoks, kes oli üles kasvanud kaitstuna, oli seda palju. Nüüd rääkisid kaks olümplast talle, et Zeus oli tal sünnist saadik silma peal hoidnud. Tema juhtiski puust kasti Diktyse kalavõrku. Ta oli vaadanud, kuidas Perseusest kasvas noormees. Ta oli näinud, kuidas ta võttis vastu Polydektese väljakutse. Ta imetles nooruki vaprust ning saatis kaks oma lemmiklast nende poolvenda Medusa pea äratoomisel abistama.
„Te aitate mind?” küsis Perseus. See oli palju enamat, kui ta oli lootnud.
„Gorgot tappa me sinu eest ei saa,” vastas Hermes, „aga me võime aidata väljavaateid pisut sinu kasuks kallutada. Neist võib sulle abi olla.” Ta vaatas alla ja kõnetas sandaale oma jalas. „Minu venna Perseuse jalga!” käsutas ta. Sandaalirihmad keerasid end jumala pahkluude ümbert lahti ja sandaalid lendasid Perseuse juurde. „Võta kõigepealt enda omad ära.”
Perseus tegigi nii ja otsekohe seadsid Hermese sandaalid end talle jalga.
„Sul on enam kui küllalt aega nendega harjuda,” lausus Athena, vaadates kerge lõbususega, kuidas Perseus hüppas õhku nagu tantsija.
„Sa ajad nad segadusse,” ütles Hermes. „Sa ei pea lendamiseks jalgadega vehkima. Lihtsalt mõtle.”
Perseus pani silmad kinni ja pingutas.
„Ära punnita, nagu hakkaksid pasale. Lihtsalt kujuta ette, et oled õhus. Täpselt nii! Saidki käppa.”
Perseus tegi silmad lahti ja avastas, et oli õhku tõusnud. Ta kukkus mürtsatusega maa peale tagasi.
„Harjutamine! See on kõige alus. See aga on peakott meie onult HADESELT. Kui sa seda kannad, ei näe sind keegi.”
Perseus võttis peakoti vastu.
„Minul on sulle samuti midagi,” ütles Athena.
„Aa,” tegi Perseus, pani peakoti ära ja võttis Athena pakutud eseme. „Paun?”
„Sellest võib sulle kasu olla.”
Pärast lendavaid sandaale ja nähtamatuks tegevat mütsi tundus lihtne pruunist nahast paun pisut pettumusttekitav, kuid Perseus üritas seda mitte välja näidata. „Väga lahke, kindlasti kulub marjaks ära.”
„Kulub tõesti,” ütles Athena, „kuid mul on sulle veel midagi. Võta…”
Ta ulatas Perseusele relva, mille lühike tera oli vikatitaoliselt kaarjas.
„Ole väga ettevaatlik, selle tera on väga terav!”
„Tõsijutt!” kinnitas Perseus pöidlalt verd imedes.
„Selle nimi on harpe ja see lõikab kõigest läbi.”
„See on sepistatud adamantiumist,” lisas Hermes. „See on täiuslik koopia suurest sirbist, mille Gaia Kronosele valmistas.”
„Ja selle kilbi taolist teist ei ole,” lausus Athena. „Seda nimetatakse AIGISEKS. Hoolitse, et selle pind oleks alati peeglina läikiv nagu praegu.”
Perseus varjas silmi tõusva päikese valguse eest, mis läikimalöödud pronksilt vastu helkis.
„Kas selle lõikava valgusega tuleks Medusat pimestada?”
„Sa pead ise välja mõtlema, kuidas seda oleks kõige parem kasutada, aga usu mind, ilma selle kilbita sa sihile ei jõua.”
„Ja sured,” lisas Hermes. „Aga sellest oleks kahju.”
Perseus suutis vaevu elevust vaos hoida. Tiivad tema kandade juures võbisesid ja ta avastas, et kerkib õhku. Ta vihistas harpe’ga paar korda läbi õhu.
„See on lihtsalt hämmastav! Mida ma siis edasi teen?”
„Kõiges ei saa me sind aidata. Kui sinust peab saama kangelane, pead sa ise otsustama ja ise…”
„Ma olen kangelane?”
„Võid olla.”
Hermes ja Athena olid nii ilusad! Nad särasid. Kõike, mida nad tegid, tegid nad ilma mingi nähtava pingutuseta. Nende kõrval tundis Perseus end piinlikult kohmakana.
Justkui oleks tema mõtteid lugenud, sõnas Athena: „Küll sa harjud aigise, sirbi, sandaalide, peakoti ja paunaga. Need on ainult välised asjad. Kui sinu mõte ja hing on eesmärgile suunatud, tuleb kõik muu järele. Ära ole pinges.”
„Aga keskendu,” ütles Hermes. „Lõdvestumine ilma keskendumiseta viib läbikukkumisele.”
„Keskendumine pinges olles viib täpselt sama kindlalt läbikukkumisele,” märkis Athena.
„Nii et ma pean keskenduma…” lausus Perseus.
„Täpselt.”
„… aga rahulikult?”
„Keskendu rahulikult. Täpipealt.”
Perseus seisis natuke aega ning hingas sisse ja välja enda lootust mööda lõdvestunult, kuid keskendunult, keskendunult, kuid rahulikult.
Hermes noogutas. „Mina arvan, et sellel noormehel on suurepärane võimalus eduks.”
„Aga üks asi, mille juures need – imelised – kingitused mind aidata ei saa, on gorgode leidmine. Ma olen igalt poolt küsinud, aga paistab, et keegi pole teisega selles osas ühte meelt, kus nad elavad. Kusagil saarel, kaugel mere peal, ainult niipalju on selge. Aga millisel saarel? Millisel merel?”
„Seda ei saa me sulle öelda,” lausus Hermes, „aga kas sa oled kuulnud PHORKIIDIDEST?”
„Mitte ealeski.”
„Mõnikord nimetatakse neid ka GRAIADEKS ehk Hallideks,” ütles Athena. „Nagu nende õed, gorgod Stheno ja Euryale, on ka nemad Phorkyse ja Keto tütred.”
„Nad on vanad,” jätkas Hermes. „Nii vanad, et neil on kolme peale ainult üks silm ja üks hammas.”
„Otsi nad üles,” ütles Athena. „Nad teavad kõike, aga ei räägi midagi.”
„Kui nad midagi ei ütle,” tähendas Perseus, „mis kasu neist siis on? Kas ma pean neid sirbiga ähvardama?”
„Ei-ei, sa pead midagi peenemat välja mõtlema.”
„Midagi palju kavalamat,” lisas Hermes.
„Aga mida?”
„Kindlasti tuleb sul midagi pähe. Graiad elavad koopas Kisthene metsikutel kallastel, niipalju teavad kõik.”
„Me soovime sulle edu, vend Perseus,” lausus Athena.
„Rahulik, kuid keskendunud, see on kõige olulisem,” lõpetas Hermes.
„Hüvasti…”
„Õnn kaasa…”
„Oodake, oodake!” karjatas Perseus, kuid jumalate kogud ja kujud olid juba hakanud eredasse hommikuvalgusse sulama ja varsti kadusid nad täielikult. Perseus seisis üksinda pühade tammede salus.
„Vähemalt sirp on päris,” pomises Perseus, vaadates haava oma pöidlal. „Paun on päris, sandaalid on päris. Aigis on päris…”
„Kas sa üritad mind pimestada?”
Perseus pöördus välgukiirusel.
„Vaata ka, kuhu sa selle kilbiga välgutad,” kostis pahane hääl.
Tundus, et hääl tuleb talle kõige lähema tammepuu südamest.
„Nii et te oskate ikkagi rääkida, puud,” tähendas Perseus.
„Muidugi