Kutse tuli minu brigaadile Kalamaja piirkonda 36aastase mehe juurde, kel oli hommikust saadik vasakul pool rinnus valu. Eelmisel õhtul oli ta sõpradega pidu pannud ja alkoholi tarvitanud.
Kui kohale jõudsime, oli mees voodis ja oigas. Iga sissehingamise liigutus tegi talle hirmsat valu. Vererõhk oli kõrge – 180/110 mmHg –, sest valu oli tugev, pulss tagus üle saja korra minutis. Ragistasin ajusid, mis võis sellise seisundi põhjustada. Tegime EKG, sest omaksed kahtlustasid südameatakki. Kahjuks ei osanud ma paberil vonklevatest südame elektrilistest võngetest midagi olulist välja lugeda. Vaatasin kardiogrammi juhmi näoga. Peas vasardas, mida küll teha, kuidas teada saada, kas süda on korras.
EKG tegemise ajal oli mulle silma jäänud verevalum vasakus kaenlaaluses. Uurisin seda lähemalt ja kergel komplemisel prõksatas roie mu sõrmede all. Küllap oli mees purjus peaga kukkunud, sest ka küünarnukil olid värsked kriimustused. Eelmise õhtu kohta oli mehel täielik mäluauk. Viisime ta traumapunkti, kus tuvastati kahe roide murd. Hingasin kergendatult.
Kirjeldan kohe ka teist analoogset juhtumit, kus juba kolmkümmend aastat praktiseerinud arsti ja kardioloogina jätsin Jüri tervisekeskuses ühel patsiendil olulise asja kahe silma vahele. Vastuvõtule tuli 41aastane mees, kes oli eelmisel õhtul purjus peaga kukkunud. Ta oli käinud traumapunktis, kus leiti kahe roide murd vasakul pool rindkeres, kopsu vigastust ei tuvastatud. Patsiendil oli endiselt tugev valu ja ta tuli vastuvõtule, et saada retsept valuvaigistitele. Kuulasin tal kopsud üle, arutasime, kuidas toimida, et enesetunne parem oleks, ja kutsusin mehe nädala pärast tagasi.
Seitsme päeva pärast nägin uksel kahvatut ja kehvas tervislikus seisukorras meest, kes kaebas aina süvenevat nõrkust. Midagi oli väga valesti. Kontrollisin kopse, kuulatlusleid oli korras, vereanalüüsides oli kiirenenud settereaktsioon, verekaotuse tunnuseid ei olnud, tegime uue röntgenipildi, et välistada kopsupõletik. Kõik oli korras.
Ootasime veel viis päeva ja alustasime antibakteriaalset ravi, sest settereaktsiooni kiirenemise põhjus polnud selge. Ravi antibiootikumidega tegi haige veelgi nõrgemaks ja viie päeva pärast ilmus ta meie vastuvõtule väga vaevaliselt, kahvatu ja kõhnununa. Uurisin taas patsiendi pealaest jalatallani läbi, tegime uued analüüsid, kus settekiirus oli veelgi suurem, ligi 70 mm tunnis. Helistasin dr Andrus Arrole, kes on väga hea spetsialist ja kel on suur kogemus just kopsuhaigete operatiivses ravis.
Dr Arro võttis haige kohe vastu ja kuuldes valust rinnus, tegi muudele analüüsidele lisaks ka kardiogrammi. Patsiendil oli ees-vaheseina ulatuslik südamelihase infarkt!!! Minul, kardioloogi diplomiga arstil, ei tekkinud mitte korrakski mõtet, et traumaga koos võib ka südamelihase infarkti saada. Ilmselt oli tegemist traumaatilise infarktiga, kus vigastatud roide ots kahjustas südame veresoont. See on ainus traumaatilise infarktiga haiguse juhtum minu arstipraksise jooksul.
Oli kohutav tunda, et ka nüüd, kus ma tunnen südamehaigusi ja oskan lugeda kardiogrammi, võib ikkagi juhtuda, et ma ei oska kõiki nüansse läbi näha. Ravi osas poleks mehel muutusi olnud, sest südameveresoontes aterosklerootilisi kahjustusi ei leitud, infarktikolle armistus ajaga ja kahjustuse ulatus ei jäänud nii laialdaseks, nagu algul kartsime, isegi medikamentoosset ravi polnud vaja. Õnneks lõppes kõik hästi, kuid mu enesetunne sai kõva löögi.
Eriti soojalt meid Tallinna kolleegide poolt vastu ei võetud ning ka dr Sullingu plaani kolida osakond pealinna suhtuti siin üsna tõrjuvalt.
Tallinna arstide tugevast vastuseisust meie suhtes sain aimu, kui sattusin kodukutsele ühe kõrge riigiametniku juurde. Tal olid teist kuud valud südames, mille tõttu kasutas nitraatpreparaate (veresooni laiendavad ravimid) iga 3–5 tunni järel. Tõenäoliselt oleks ta olnud ideaalne patsient operatiivseks raviks ja südame sondeerimine andnuks selleks vajaliku kinnituse. Minu jutu uuest võimalusest peatas ta poolelt sõnalt ja väga resoluutselt: „Mis teil arus on! Minu raviarst IV haiglast3 keelas selle kategooriliselt ära. Tütarlaps, sellest võib ju veremürgitus tulla!”.
Paar aastat hiljem opereeriti meest edukalt, kuid selleks ajaks oli tal üks infarkt juba läbi põetud ning südameveresooned vajasid viivitamatut korrigeerimist. Kuus aastat hiljem tehti ka tema raviarstile aortokoronaarne šunteerimine – temagi oli mõistnud, et operatiivse raviga on võimalik patsientide elu pikendada ning neile paremat elukvaliteeti pakkuda.
1979. aasta märtsis asusid kesklinna teenindavad kiirabibrigaadid Pärnu maanteel, majas, kus praegu on Õnnepalee. Maja oli räämas ja seest õudne, tõeline tondiloss. Seintelt värv maas, uksed ära vajunud, aknad kõrgel, lisaks määrdunud, mistõttu tundusid ruumid eriti kõledad. Nagu ka eespool kirjas, olime spetsialiseeritud süvaväljaõppega brigaad, keda saadeti raskematele kutsetele.
Valve hakkas lõppema, kui hommikul kell seitse saime kutse ühe tehase territooriumile. Kohale jõudes otsisime õiget kohta üle poole tunni, raadio teel tuli muudkui uusi ja uusi juhtnööre, kuhu peame minema, kuid lõpuks selgus, et tegemist oli vaid kellegi halva naljaga.
Istusime autosse, et sõita Mustamäele vahetust üle andma, kui meiega võttis ühendust peadispetšer. Ta küsis ääri-veeri, kas Heino Raudsik on minu sugulane. Jah, minu isa. Siis ta teatas, et mu isa on surnud ja et me sõidaksime Tehnika tänavale, kust teine brigaad hakkab lahkuma.
Isa elas uue perega, naise ja kolme lapsega, kesklinnas, piirkonnas, mida meie brigaad sel hommikul oleks pidanud teenindama. Ta oli kaks nädalat tagasi saanud 50aastaseks.
Selgus, et väljakutse minu isa juurde saabus paar minutit pärast meie brigaadi väljasõitu ja nii saadeti isa juurde Mustamäelt tavaline kiirabibrigaad. Sõit Mustamäelt kesklinna võttis aga liiga kaua aega.
Minu isa surmakuupäevaks sai 06.03.1979. Tol ajal kehtis seadus, et kui alla 60aastane inimene suri ja tal polnud kroonilist haigust, mis oleks võinud surma põhjustada, tuli alati kohale kutsuda miilits, kes fikseeris olukorra ja andis käsu lahanguks. Eelmine brigaad seda ei teinud, mõeldes, et teen seda ise. Mina aga polnud enam võimeline mingile seadusele mõtlema… Kutsusin surnutranspordi. Isa viidi tollase Keskhaigla kõrval olevasse surnukuuri, kus pidi tehtama patoanatoomiline lahang. Järgmisel hommikul helistasin prosektuuri, et teada saada, millal saan lahangupaberid. Mulle vastati, et enne ei saa ju lahata, kui miilitsast tuleb telefonogramm selle kohta, et ON vaja lahata.
Isa vanemad polnud lahangust huvitatud ning tahtsid hakata matust korraldama. Seadust järgivad ametnikud aga keeldusid meile surnukeha ilma paberita kätte andmast – kartsid pahandusi. „Millised pahandused need oleksid võinud olla?“ mõtlen ma veel tänagi.
Sõitsin miilitsasse, et raportit saada, kuid sealt öeldi, et kuna väljakutset pole olnud, siis ei saa nad raportit väljastada. Kõik tundsid kaasa, kuid teha ei saanud midagi, laiutasid vaid käsi.
Oli neljapäev, 7. märts, järgmine päev rahvusvaheline naistepäev, püha, mil kõik asutused olid suletud, ning tulemas laupäev ja pühapäev. Olime olukorras, kus miilits raportit ei väljastanud, raportita lahata ei saanud ja ilma lahanguta surnukeha kätte ei antud.
Lõpuks aitas mind kursusekaaslane dr Ester Levin, kes töötas Keskhaiglas anestesioloogina. Ta läks hoovis asuvasse prosektuuri, selgitas olukorda ning lõpuks lahati isa tutvuse kaudu ilma miilitsa raportita! Olen dr Levinile siiani väga-väga tänulik. Sama päeva õhtul tulid mu vanavanemad isa surnukehale järele.
Lahangul selgus, et tegemist oli unerohu üledoosiga, mis pärssis hingamiskeskuse tegevuse. Küll on valus mõelda, et kui meie brigaad oleks esimesena saanud kutse minu isa juurde, oleksime meie saanud ta elu päästa…
Enne kirstu väljastamist juhtus veel üks seik, mis oli nagu märk sellest, et inimesel oli liiga vara minna – isa ei mahtunud kirstu, st kaant ei õnnestunud sulgeda. Vanemad ei olnud kirstu tellimisel arvestanud, et surnu veidi venib. Olime täiesti löödud ja küsisime surnukuuri töötajalt nõu, mida teha. Ta ütles, et vaevatasu eest võib ta meid aidata. Vanaema pistis talle vaikides taskusse 100 rubla (minu kuupalk oli 116 rubla ja 50 kopikat). Mees võttis isal kingad jalast, asetas need kirstus jalgade