Kogemata sinu. Susan Mallery

nurka suruda.“

      „Sa muudad olukorra veelgi hullemaks. Sul on väga pädevad alluvad, kes tahavad oma tööd teha. Las me tegeleme temaga ise. Sa ei vaja rohkem halba reklaami.“

      „Ma tahan ta trellide taha lohistada,“ pomises Nathan.

      „Seda ei juhtu. Kujutle ajalehe pealkirju. Tema olukord äratab kaastunnet. Minulegi ei meeldi tema käitumine, aga mõelgem loogiliselt.“

      Loogiliselt? Nathan polnud sellest huvitatud. Ükskõik kas tegemist oli hästi läbimõeldud plaani või juhusliku vedamisega, oli Sullivan oma võltsteadaandega korraliku kaose tekitanud. Songwoodi teaduskeskusest oli keegi Nathaniga ühendust võtnud ja annetuse vastu huvi tundnud. Helistaja oli teatanud, et keskus on valmis uut tööjõudu palkama. Samuti oli veel kaks lapsevanemat, kelle võsukesed põdesid Gilliari tõbe, üritanud temaga kontakti saada. Lihtsalt selleks, et teda tänada, nagu jäetud teadetest võis järeldada.

      „Kuidas võib üks juuksur nii suure tembuga hakkama saada?“ kurjustas Nathan.

      „Temas on jultumust,“ vastas Jason imetleva tooniga.

      „Ära unusta, kelle poolt sa oled,“ hoiatas Nathan.

      „Sa ei pea mulle seda meelde tuletama. Just sellepärast, et olen sinu poolt, palun sul kohe ümber pöörata ja tagasi sõita. Tegelen temaga ise.“

      Nathan krimpsutas nägu. „Siin on halb levi,“ luiskas ta üliselgesse telefoniühendusse. „Helistan sulle mäest alla sõites tagasi.“

      „Pagana pihta, Nathan! Ära mõtlegi kõnet katkestada. Ja ära tee midagi sellist, mida hiljem kahetseme.“

      Nathan lõpetas kõne.

      Kolmekümne minuti pärast oli ta Songwoodi keskuses ja lasi GPS-süsteemil end Soenguaida juurde juhatada. Otsitava leidnud, parkis ta auto ja marssis salongi.

      See kubises naistest. Kohe, kui Nathani järel oli teine klaasuks sulgunud, võttis salongis maad vaikus. Tulijat takseeris tosin silmapaari, kuid too keskendus vaid blondiinile, kellega oli varem restoranis kohtunud.

      Eelmisel nädalal oli Nathan olnud liiga vihane, et naise välimust lähemalt silmitseda. Nüüd võrdles ta ehtsat Kerri Sullivani kaustas oleva pildiga.

      Naine oli keskpärase välimusega. Blondid juuksed, sinised silmad, keskmist kasvu. Maatüdruku kohta kenake. Temasuguseid oli Kesk-Läänes palju ja see oli halb. Kui Nathan laseb ta vahistada ja naine vallandab meediatormi, milleks on täiesti võimeline, siis suudavad miljonid naised temaga samastuda. Temast maalitaks süütu Lumivalgeke ja Nathanile jääks kurja võõrasema roll.

      Ta ei teinud teistest salongis viibijatest välja, vaid marssis otse Kerri juurde.

      „Me peame rääkima.“

      Naine jättis põrandalt juuste pühkimise pooleli ja heitis Nathanile põgusa pilgu. „Vaevalt küll.“

      „Võib-olla tulin teile rõõmusõnumit teatama.“

      „Ma ei usu, teie näoilme on selleks liiga vihane. Arvatavasti tahate mind ähvardada. Ma ei võta tööajal ähvardusi vastu ja mu tööpäev kestab veel tund aega.“

      Nathan vandus endamisi. Jasonil oli õigus – see naine on jultunud. Tõeline nahaal.

      „Preili Sullivan,“ alustas ta, märgates, et terve salongitäis rahvast üritab jutuajamist pealt kuulata.

      „Ma ütlesin juba ei,“ kohmas naine. Ta ajas selja sirgu ja põrnitses miljardäri pealaest jalatallani. „Ma saan miinimumpalka pluss jootraha. Kui teate, kes ma olen ja kus töötan, siis olete järelikult minu tausta uurinud. Kindlasti on teil koopia minu viimastest tulumaksutagastustest. Te teate, kui palju ma teenin. Olen üksikema. Ma ei või lihtsalt sellepärast vaba aega näpistada, et teil on jututuju.“

      Nathan tahtnuks selle naise ära lömastada nagu tähtsusetu putuka, kes too ju oligi. Ent samas imetles ta Kerri oskust suhelda nagu professionaal. Teistsugustel asjaoludel võinuks Nathan temast koguni lugu pidada.

      „Hästi,“ mühatas mees ja õngitses välja rahakoti. „Kui palju te tahate?“

      „Umbes viisteist miljonit. Arvasin, et see on kõigile selge.“

      „Pidasin silmas meie jutuajamist.“

      „Ma ei võta selle eest raha.“

      Nathan piilus ringi, pöördus taas Kerri poole ja tasandas häält. „Mis saab siis, kui ma neile tõtt räägin? Et mõtlesite kogu loo välja.“

      Kerri sinised silmad ei väratanud kordagi. „Siis puhken nutma ja küsin valjuhäälselt, kuidas te võite nii julm olla ja terve linna lootused purustada.“

      Nathan vandus tulist kurja. „Me peame rääkima.“

      Kerri noogutas aeglaselt. „Olgu pealegi. Võtke istet. Lõikan teie juukseid.“

      „Tahate mind skalpeerida? Tänan, ei soovi.“

      Naine toetas põrandaharja seina najale ja pani käed puusa. Oli näha, et ta üritab karmi muljet jätta, kuid ebaõnnestunult.

      „No kuulge,“ ütles Kerri. „Ma teen oma tööd hästi. Olen linnas uus ja alles kogun klientuuri. Peale selle olen huvitatud, et te minu poja elu päästmiseks viisteist miljonit dollarit annetaksite. Miks ma peaksin sellega riskima ja teid skalpeerima?“

      „Te teate, et ma ei taha teile raha anda ja olen valmis kõigeks, et teie aktsiooni peatada. Seega pole me just sõbrad.“

      „Võib-olla mitte, kuid teie senine juuksur pole kuigi hea.“ Kerri patsutas tooli. „Tulge siia, teen teist naistemagneti.“

      „Ma olen juba naistemagnet.“ Nathan istus vastumeelselt juuksuritoolile.

      Tema selja taga jätkus jutuvada. Mitu naist õngitsesid välja mobiiltelefonid. Tore lugu küll. Varsti on tal publik.

      Kerri kattis mehe õlad musta kilekeebiga, haaras pihusti ja niisutas tema juukseid.

      „Kust te mu kontaktandmed saite?“ küsis Nathan.

      „Internetist. Ma suudan trükkida kõigest kakskümmend sõna minutis, kuid see-eest olen järjekindel.“