Tim lõi kõhklema. Kerrile tundus, et autojuht meenutas ülemuse reetmist ja pärastlõunat, mille oli veetnud naise poja Codyga, kel oli vähem kui teistel lastel elada jäänud.
„Mõnikord on vabandust paluda lihtsam kui luba küsida.“
Kas ta pidi nii mõistatuslikult rääkima? „Ehk selgitaksid neilegi, kelle IQ ei küüni 160-ni, mida see tähendab?“
„Ütle, et sul on soovitu juba olemas. Siis võib-olla saadki selle.“
Enne kui Kerri jõudis autojuhi sõnu seedida, tormas restorani uksest välja Lance.
„Ma ei tohiks tegelikult siin olla,“ pomises mees ja andis naisele tema isiklikud asjad. „Pean kohe tööle naasma. Nathan King on tulivihane. Töötajate seas valitseb segadus ja osa kliente tahab teada, miks neile DVD-mängijaga eriroogasid ei tutvustatud. Muide...“ Lance ulatas seadme Kerrile. „Ära seda tagastades kviitungit unusta.“
Kerri kallistas teda põgusalt. „Olen sulle teene võlgu. Tõepoolest. Kui midagi vajad, siis ütle kohe. Küsi kas või neeru. Saaksid minu oma.“
„Ma tean.“ Lance naeratas Timile. „Kohtumiseni, mehemürakas!“
Tim muigas. „Loodetavasti.“
Lance tormas tagasi restorani. Kerri tõmbas mantli selga. Ta pöördus Timi poole, et mehe arusaamatut ettepanekut täpsustada, kui taas avanes uks ja restoranist väljus Nathan King.
Miljardäri pilk rändas kordamööda Kerrile ja autojuhile.
„Mis siin toimub?“ müristas ta.
„Üritasin teie autojuhti ära osta, et ta mind tagaistmele lubaks,“ luiskas Kerri kiiruga, sest ta ei tahtnud, et abivalmis mehel probleeme tekiks. „Ta keeldus. Teil on väga ustavad alluvad, härra King.“
„Ma maksan neile ustavuse eest.“
Kerri juurdles põgusalt, kas peaks alustama diskussiooni maksmise ja teenimise teemal, kuid jättis asja sinnapaika. Tal oli ainult üks tähtis eesmärk.
„Palun aidake mind,“ anus ta. „Olen kõigeks valmis, et oma poja elu päästa.“ Ta kõhkles veidi. „Küll ma leian viisi teie veenmiseks.“
Nathan King pani käed rinnale vaheliti. „Kuidas?“ Ta nookas DVD-mängija suunas. „Kui see on teie parim lahendus, siis olete juba kaotanud.“
Kerri tardus. „Ma alles alustasin lahingut.“
Miljardäri ilme oli mittemidagiütlev ja kehakeel ligipääsmatu.
„Ma ei mõista,“ lausus naine. „Vaevalt et asi on rahas. Te annetate miljoneid. Miks mitte selle eesmärgi heaks? Miks te ei hooli? Miks te ei taha olukorda parandada?“
Nathan King puuris Kerrit sünge pilguga, mis tungis hingesügavustesse. „Minu poeg on surnud. Miks peaks mind teie poeg huvitama?“
Kerri sõitis mööda I90. kiirteed itta ja keeras kolmekümne kahe kilomeetri kaugusel Songwoodi teele, väikelinna poole, kuhu oli koos Codyga kolm kuud tagasi kolinud.
Kunagist jõukat mägiasulat oli tabanud kolme aasta eest majanduslik ja emotsionaalne krahh, kui Abram Wallace’i juhitud suures biomeditsiiniliste uuringute keskuses toimus ühel pimedal, lumesajusel ööl plahvatus.
Õnnetuse oli põhjustanud vilets elektrijuhtmestik, mis tappis neljaliikmelise koristusmeeskonna, kaks turvameest ja kolm teadlast. Et kõik hukkunud olid kohalikud, siis jäi neid kakssada töökaaslast ja linnaelanikku taga leinama.
Doktor Wallace oli labori sulgenud ja erakuks hakanud. Songwood oli üritanud juhtunuga leppida, meelitades raha sissetoomiseks talvel turiste suusatama ja suvel inimesi värskes õhus matkama ning asulas ööbima.
Kohe, kui Kerri oli teada saanud, et doktor Wallace nokitseb Gilliari tõve ravimi kallal, oli ta Cody kaasa võtnud ja väikelinna kolinud. Seni polnud tal veel õnnestunud teadlasega isiklikult kohtuda, kuid ta oli sõbrunenud doktori assistendi Lindaga. Linda oligi talle rahastajate puudusest rääkinud.
Kerri võttis selle oma südameasjaks. Ta rentis kohalikus ilusalongis töönurgakese, kuid isegi parimatel nädalatel saadud jootraha ei viinud teda viieteistkümnele miljonile dollarile lähemale.
Ta sõitis linna, tuututas autopasunat, lehvitas bensiinijaama omanikule Frankile ja keeras raamatukogu juurest vasakule.
Songwood võis olla laostumas, kuid oli sarnaselt lõunaosariikide elegantsete naistega sellegipoolest kaunis. Poodide fassaadid olid värskelt värvitud, lilled ja põõsad pöetud ning korras. Sedasorti linnades korraldati kõrvitsalaatu ja heinakaarikusõite. Kerri oli elu jooksul paljudes kohtades elanud ja see oli tema lemmikpaik.
Ta parkis keemilise puhastuse tagahoovi ja tõttas maja ette.
„Olen hiljaks jäämas,“ teatas ta sisenedes ja ulatas Milliele viiedollarilise rahatähe.
Hallipäine endine õpetaja Millie andis talle kostüümi. „Kõik on olemas. Võid tagaruumis riided vahetada.“
„Aitäh.“
Kerri ronis leti alt läbi ja suundus maja tagaossa puhketuppa.
Mõne minutiga vahetas ta mustad püksid ja särgi valge uisutamisseeliku, valgete saabaste, siniste retuuside ja pikkade käistega tumesinise T-särgi vastu, mille rinnaesisele olid ülestikku tikitud litritest tähed V ja E. Kõige selle peale tõmbas ta erkpunase keebi. Hämmastav, mida ühest korralikust kaltsukast võib leida.
Ta harjas lakijäägid juustest välja, tegi hobusesabasoengu, haaras tänavariided ja sööstis auto poole, olles üdini ebamaiseks Võluemmeks kehastunud.
„Aitäh, Millie!“ hüüdis ta jooksu pealt.
„Kallista oma poissi minu poolt!“ hõikas Millie vastu.
Kerri lehvitas, hüppas autosse ja sõitis kolme kvartali kaugusele Michelle’i maja juurde. Cody mängis Michelle’i poja Brandoniga ja Kerri kavatses kasutada võimalust oma eriliste võimetega uhkeldada. Nojah, tegelikult oli ta lihtlabases kostüümis üksikema, ent õiges valguses jäi peaaegu mulje, nagu olnuks tal üleloomulikud võimed.
Täpselt õigel ajal avanes maja tagauks ja lävel seisis Michelle, kass süles.
„Õnn kaasa!“ sosistas Michelle ja ulatas pontsaka vöödilise kiisu Kerrile.
„Tänan.“
Kerri põrnitses maja kõrval kasvavat jässakat puud ja redelit, mille Michelle oli selle najale toetanud. Redelist üles ronimine tundus hirmuäratav. Ronimine koos vastupuikleva kassiga võis lausa keeruliseks osutuda. Aga ta pidi ilmuma välja nagu Võluemme ega suutnud lühikese ajaga midagi targemat välja nuputada.
Ta silitas Tiigrit nurrumiseni ja alustas ronimist. Nurrumine lakkas. Veel paar sammu ja kass hakkas rabelema.
„Jäta järele,“ sosistas Kerri poolihääli. „Kui alla kukume, maandud sina jalgadele ja teed mu narriks. Mina laman selili ja kõik näevad mu seeliku alla. Või hullemgi veel, murran mõne kondi.“
Kassile ei avaldanud argument vähimatki muljet ja ta üritas jätkuvalt vabaks rabelda.
Kerri hoidis kassi süles ja jälgis, et looma tagakäpa küüned tema kõhtu veriseks ei kriibiks. Tal jäi ronimiseks ainult üks käsi. See polnud hea.
Viimaks jõudis ta poolel teel latva jämeda oksani. End paika sättinud, ilma et kogu täiega alla sajaks, lõi ta redeli jalaga pikali.
„Nüüd pole meil pääsu,“ ütles ta surmtõsisele kassile ja võitles suure hirmuga. Mis tal ometi arus oli? Kass? Puu? Kas ta oli aru kaotanud?
Majast kostis õnnetu hüüatus.
„Tiiger on kadunud,“ kurtis Michelle valjuhäälselt, meeleheitlikult ja murelikult. „Kas ta pääses