Armastus Jumala vastu vabastab inimese loomuomasest enesearmastusest ja juhib ta kõikides eluvahekordades loodupärasele kooselule teiste inimestega. Sellisena on ligimesearmastus alandlik, abivalmis, isetu, teeniv, halastaja ning andeksandev, dünaamiline suurus, kvalitatiivselt erinev igasugusest humaansusest, milleni ei ulatu kunagi kui tahes hästi korraldatud sotsiaalne hoolekanne. Olles abistav tegu vastavalt igakordse situatsiooni konkreetsele vajadusele, ei saagi kristliku armastuse jaoks olla mingeid eeskirju, vaid ta teostub spontaanselt. Alles säärasest tingimusteta armastusest kvalifitseeritud inimlik tegu on tõeliselt „hea” tegu, olles sellisena ühtlasi Jumala tahte täitmine, tunnistuse andmine Jumala armastusest. Sellele pole suletud ükski eluvaldkond. Kõikides eluvahekordades on armastusele avatud tegevusväli: abielus, perekonnas, koguduses, töökaasluses, rahvuskaasluses ja viimaks kogu inimkondlikus olemiskaasluses, kus armastus realiseerub tõeliselt pühitseva jõuna. Seda suudab kristlik armastus ent üksnes seetõttu, et tema kaudu tegutseb viimselt mitte inimene ise, vaid ikkagi Jumal oma Püha Vaimu läbi. Seetõttu on ehtsal kristlikul armastusel alati karismaatiline iseloom, oma täiuslikemal kujul tõeline harisma. (Vt ka HARISMA, JUMALA OMADUSED, PÜHITSUS, UUS ELU.)
ARMULAUD ehk Püha õhtusöömaaeg (Coena Domini) on üks kristlikus kirikus toimetatavaid põhisakramente, mida Pauluse järgi sisuliselt asjakohasemalt nimetatakse „Issanda söömaajaks”, luterlikus keelepruugis ka „altari sakramendiks”. UT tunnistust mööda on see Jeesuse Kristuse enese seatud tema surmaeelsel ööl toimunud viimsel söömaajal koos jüngritega.
1. Piibellik alus
Armulaua seadmisest annavad tunnistust neli pärimust: Mk 14:23–25; Mt 26:26–29; Lk 22:15–20 ja 1Kr 11:23–25, kusjuures neis kõigis esineb kolm olulist teoloogilist motiivi: (1) Jeesuse surma kuulutamine otsekui tagasi vaadates sellele, mis on juba sündinud („kuulutate Issanda surma”) (1Kr 11:26), tegemist pole aga mälestamisega. Jeesuse surma kuulutatakse kõigis neljas pärimuses kui söömaajast osalejate eest toimunut, st osalejad tohivad osa saada selle surma õndsakstegevast viljast. Veel tähendas see söömaaeg (2) Jumala ja tema koguduse lepingu uut kinnitamist: kogudus viibib siin oma Issanda söömalauaosaduses, milles Jumala andeksandev arm puutub kokku inimestega ja ühendab neid taas enesega. Sellisena viitab see söömaaeg ühtlasi (3) tulevasele Messia söömaajale, seda pühitsetakse eshatoloogilise rõõmuga, mis ilmneb selgesti ka algkoguduses toimunud „leivamurdmise” puhul (Ap 2:46), kus valitseb juubeldav rõõm, mitte leinaline matusemeeleolu.
Sünoptiliste evangeeliumide pärimusist erineb aga mõnevõrra Pauluse pärimus oma uue motiiviga: sellel söömaajal konstitueerub kogudus ikka ning uuesti üheks Issanda ihuks. Viimane asjaolu on Paulusele nii oluline, et Issanda söömaaeg, mis pole ühtlasi reaalne lauaosadus, paistab talle sakramendi kuritarvitamisena. Algselt toimuski leivamurdmise ja karika õnnistamise vahel tõeline ühine söömaaeg – ja selle söömaaja alahindamist heidabki Paulus ette korintlasile. See vastab juudi kombele ja Lk 22:20 ning 1Kr 11:25 märgivadki, et karikat õnnistati „pärast õhtusöömaaega”. Hiljem püsis säärane osaduslik söömaaeg veel pikemat aega lahus armulauast nn agaape näol. Täiesti erinev on aga Johannese pärimus armulaua kohta: Jh 13:1–30 kirjeldatakse Jeesuse viimast söömaaega, ilma et mainitaks armulaua seadmist, kusjuures söömaaeg ei leia aset mitte Jeesuse surmaeelsel päeval, vaid sellele eelnenud ööl. Ilmselt on ümberasetus toimunud teoloogilistel kaalutlustel: Jh järgi toimub ristilöömine paasapüha ettevalmistuspäeval, seega ajal, mil templis toimetati paasatallede rituaalset tapmist, nii sureb ka Jeesus Kolgatal tõelise paasatallena. Peale selle leidub Jh juures viiteid armulauale veel Jh 6:51–58, kus leidub ka „leivasõna” („leib, mille mina annan, on minu liha, mille ma annan maailma elu eest”). Neid viiteid ei saa tõlgendada hilisemate kiriklike lisanditena (Rudolf Bultmann), neid tuleb vaadelda Johannese teoloogia kui terviku raames. Jh 6:51–58 ei õpeta mingit „massiivset sakramentalismi”, vaid rõhutab Jeesuse täit reaalsust armulauas – vastandina mis tahes võimalikule doketismile ja spiritualiseerivale „Kristuse-ideele”.
Kriitilis-eksegeetilise uurimistöö põhjal kerkib aga ülaltoodud armulauapärimuste suhtes terve rida probleeme, mille lahendamisel ei puudu ka õpetuslik tähendus. Kuigi põhilises pärimused ühtivad (välja arvatud Johannese evangeelium), esineb nende sõnastuses ikkagi küllalt silmapaistvaid lahkuminekuid. Kas tuleb seda seletada teatud arengujoonena? Üldiselt asutakse seisukohal, et Pauluse pärimus on vanim ja tõenäoliselt ehtsaim. Ent see ei vähenda ülejäänud sünoptiliste pärimuste sisulist väärtust. Laskumata üksikasjusse, märgitagu siin vaid olulisemaid küsimusi. Kas Jeesuse viimane söömaaeg oli paasasöömaaeg? Milles seisneb selle söömaaja eshatoloogiline perspektiiv? Milles seisnes armulaua and algselt? Mida tähendab tekstis sõna „on”, mis hiljem nii palju vaidlusi põhjustas? Kas algselt oli armulaua tõlgendamine ohvrimõttega seotud?
a) Jeesus toimib oma viimsel söömaajal täiesti juudi kombe kohaselt, söömaaeg algas palve, leiva õnnistamise, murdmise ja jagamisega lauasolijaile, lõppes samuti tänupalve ja veinikarika õnnistamise ning jagamisega. Jeesus aga kasutab seda kommet, et jüngreile selgitada oma eelseisva surma tähendust, lisades nii leiva kui ka veini jagamisel tavalisele palvesõnale nn selgitussõnad. Need ei ole otseselt seotud ei veini ega leivaga, vaid kogu toimingu kui säärasega, st et selgitussõnad ei taha öelda, mis leib ja vein on, vaid osutavad õndsusannile, millest jüngrid leiva ja veini jagamise, söömise ja joomisega peavad osa saama. Nende sõnade mõte seisneb järgnevas: leiva puhul – „see leib olen mina ise, selle leivaga annan ennast teile”, karika puhul – „selle karikaga annan ma teile osa oma surmast paljude eest” (hbr keelepruugi järgi tähendab „paljude eest” mitte paljusid äravalituid, vaid kõiki, kogu inimsugu). Ainult Matteus lisab karikasõnade puhul seletuse, et Jeesuse sõnades sisalduv õndsusand seisneb pattude andeksandmises, teistes pärimustes on see endastmõistetavaks eelduseks. Sõnadega „paljude eest” viitab Jeesus aga oma surma lepitavale tähendusele, mis sisuliselt seostub nii ohvrimõtte kui ka pattude andeksandmisega, kuigi pärimused neid momente otseselt esile ei tõsta. Kui algkoguduses tõlgendati Jeesuse seadmissõnu selliselt, siis oli see sisulise loogikaga täiel määral õigustatud.
b) Kõigis pärimustes esineb armulaua tõlgendamises kesksel kohal lepingumõte, kusjuures Matteus, Luukas ja Paulus nimetavad seda „uueks” lepinguks. Et sellega on armulaua seadmine ühendusse viidud juba VT-s keskset tähendust omava lepingumõttega, on pikemata selge; Jumala ja tema äravalitud rahva vahekorra määras Jumala esitatud ning Iisraeli poolt tunnustatud lepinguvahekord, mis sisuliselt tähendas ühtlasi liitu, st Jumal tunnistas oma rahva enese partneriks õndsuskava teostamisel.
Leping, mis anti Siinail, oli käsuleping, täitmine pidi seisnema käsu pidamises, millest Iisrael oli aga teinud karikatuuri, nagu ilmneb rabinistlikust käsutõlgendusest, mille vastu Jeesus radikaalselt omapoolse käsutõlgendusega üles astus.
Mida tähendab sõna „uus”? Igatahes mitte „vana” lepingu kordamist või taaskinnitamist. Pigem „vana” lepingu tühistamist selles mõttes, et Jeesus annab oma surmaga inimestele uue võimaluse vahekorra taastamiseks Jumalaga, käsutegu asendub usuteoga, käsukuulekus vaba kuuletumisega Isa tahtele usus, milles siis teostub ka käsunõude pidamine. Nii nagu vana leping Siinail kinnitati verega (Ex 24:8), rajatakse ka uus leping Jeesuse verele, st tema surmale vastavalt Jr 51:51jj leiduvale tõotusele uue lepingu kohta.
c) Selles, kas Jeesuse viimane söömaaeg oli paasasöömaaeg või lihtsalt viimne koosviibimine kõige lähemate jüngritega, lähevad andmed lahku: sünoptilise traditsiooni järgi oli tegemist paasasöömaajaga, Johannese järgi seevastu mitte, kuna söömaaeg toimus päev enne juutide paasat. Teoloogiliselt pole sellel asjaolul küll kuigi olulist tähendust. Kindel on aga, et peagi hakati koguduses Jeesuse surma seostama paasatalle tapmise ja ohvrisurmaga, millele viitab ka Paulus 1Kr 5:7.
d) Märksa suurema teoloogilise kaaluga on armulaua mõistmisel aga seadmissõnades ilmnev eshatoloogiline perspektiiv, mis asetab selle söömaaja saabuva Jumala riigi horisondile (Mt 26:29; Mk 14:25; Lk 22:16,18). Jeesuse sõnade põhjal näib, et ta ise mõistab seda söömaaega õndsusaja söömaaja ettekuulutusena, otsekui eelmänguna