APOKATASTASIS – see mõiste esineb UT-s vaid üksainus kord, nimelt Ap 3:21, kus kõneldakse „kõikide asjade taastamisest” (apokatastasis pantwn) ja mida on teoloogiliselt püütud tõlgendada universaalsuse tähenduses, mille kohaselt kord kõige lõpul ka hukkamõistetuile halastatakse ja nad igavesse õndsusse vastu võetakse. Kuid konteksti arvestades on seda märksa tõenäosem tõlgendada seoses Kristusega, keda ülestõusmisjärgselt peetakse taevas nii kaua, kuni „korda seatakse” või „täide viiakse” kõik, mida Jumal on tõotanud oma prohvetite kaudu. Universaalse õndsakssaamise mõttes tõlgendas seda Origenes, kelle õpetus ei leidnud tunnustust, kuid kelle mõte on püsinud osaliselt tänaseni: reformatsiooniajal esindasid seda spiritualistlikud ringkonnad ja taasristijad, hiljem ka mõni biblitsist, nagu Johann Albrecht Bengel, Friedrich Christoph von Oetinger, samuti Friedrich Schleiermacher, kelle jälgedes mitmed teisedki dogmaatikud varieeruvalt on viljelnud apokatastasise mõtet.
Seoses õpetusega Jumala kõikehõlmavast armust, äravalimisest ja Kristuse lepitusteo universaalsusest kerkib see probleem ikka ja uuesti esile. Ometi ei saa siin kirjatõestuse varal argumenteerida, kuna need vähesed kohad, mis võiksid apokatastasisele viidata, on asjakohasemas eksegeetikas teisiti tõlgendatavad. Karl Barth märgib, et „kirik ei pea kuulutama apokatastasist, kuid samal ajal ei tohi ta kuulutada ka Kristuse võimetut armu, mille kõrval inimese kurjus osutuks ülivõimsaks”. Vaatamata mõningaile katsetele lülitada apokatastasise õpetust kristlikku eshatoloogiasse selle harmoonilise „lõppakordina”, kuulub apokatastasise probleem ikkagi dogmaatika perifeeriasse ega oma normatiivset tähendust. (Vt ka ESHATOLOOGIA, LEPITUS.)
APOLOGEETIKA on teaduslik-teoloogiline distsipliin, milles astutakse välja kristliku usu ja elu põhiliste tõdede ning hoiakute kaitseks neid ründavate mittekristlike maailmavaadete ja ideoloogiate vastu.
1. Ajaloolist
Apologeetilisi tendentse esineb juba UT-s; 1Pt 3:15 peab kristlik kogudus alati valmis olema oma usku kaitsma, see tähendab ühtlasi aruandlust iseenesele oma usu sisu kohta. Just apologeetilised vajadused ja püüdlused on suurel määral mõjutanud kristliku teoloogia teket ja väljakujunemist. Juba Jeesuse enese sõnades võime tihti täheldada apologeetilise hoiaku olemasolu, veelgi selgemini ilmneb see Pauluse juures: Rm 1–2 ja 1Kr 1–2 sisaldavad apologeetilisi seisukohavõtte paganate, juutide ja kreeklaste suhtes; apostli misjonikõned (nt Ap 17:22jj) on samuti apologeetilise suunaga. Pärastapostellikul ajal kerkib esile rida teolooge, keda õigustatult nimetati „apologeetideks” ja kes endi kirjutisis tõrjuvad tagasi kaasajal esitatud süüdistusi kristliku usu aadressil, püüdes ühtlasi põhilisi kristlikke tõekspidamisi tollase kultuurimiljööga sobitada. Pärast kristliku kiriku riigikirikuna tunnustamist vaibus apologeetiline mõju tunduvalt, ei kadunud aga millalgi täiesti, elustudes taas keskaja skolastikas vajadusena selgitada antiikaja filosoofiapärandi ja kristliku usu ning teoloogia vahekorda.
Thomas Aquinost (tuginedes peamiselt Aristotelesele) püüab kujundada vastuolude hajutamiseks võimalikult ühtset teoloogilis-filosoofiliste teadmiste süsteemi. Reformatsiooniajal asenduvad apologeetilised tendentsid enam poleemiliste suundadega kirikusiseste vastuolude taustal. Uus vajadus apologeetika järele tekib uusajal, mil kerkib esile kristlusevaenulikke maailmavaateid (deism Inglismaal, vabamõtlejad-materialistid Prantsusmaal, ratsionalism Saksamaal). Peamine huvi koondus kristlike usuantuste mõistuspärasele tõlgendamisele, kusjuures paljusid ilmutustõdesid püüti kas ratsionalistlikult seletada või kalduti metafüüsilisse supranaturalismi, saavutamata seejuures mingeid erilisi tulemusi. Alles Blaise Pascal juhib tähelepanu usulise tunnetuse spetsiifikale: „Ilmalikke asju tuleb tunda, et neid armastada, jumalikke asju tuleb armastada, et neid tunda.” Uue tee apologeetikale avavad Friedrich Schleiermacheri „Kõned religiooni üle tema vihkajaile” (1799): siin õigustatakse religiooni ja selle vajalikkust üldinimlikust religioossest soodumusest või tundest („absoluutne sõltuvustunne”) lähtuvalt. See mõte püsis peamise apologeetilise tugipunktina kuni XX saj esimeste aastakümneteni: tolle ajani üllitatud evangeelsed dogmaatikad sisaldavad peaaegu eranditult apologeetiliselt fundeeritud ja argumenteeritud alusteõpetusi, kus käsitleti religiooni kui niisuguse olemust, eripära ja vajalikkust. Ühelt poolt tuli selgitada vastuolusid järjest täieneva loodusteaduslik-materialistliku maailmapildiga, teiselt poolt aga võidelda ajalookriitilise piibliteaduse uurimistulemustega.
Pärast Esimest maailmasõda alanud ümberorienteerumine teoloogilises mõtlemises toob kaasa kriitilise suhtumise apologeetikasse kui katsesse usutõdesid ratsionaalselt põhjendada. Karl Barth kahtlustab, et igasugune apologeetika kallutab usu tema õigelt aluselt, nimelt ilmutuselt, kõrvale, seetõttu välistab ta apologeetika teoloogiast: kristlik usk on küllalt võimas, et ise oma olemasolu õigustada, Jumal ei vaja inimeste kaitset! Seda Barthi seisukohta ei jaga tema mõttekaaslased (Emil Brunner, Rudolf Bultmann), kes toonitavad sõnavälise, st inimesepoolse „puutepunkti” vajalikkust, et kristlik kuulutus võiks tõepoolest tabada. Nii esineb apologeetilisi tendentse evangeelses teoloogias tänini, kahtlemata mõjub see teoloogilist mõtlemist avardavalt ning viljastavalt, eriti kui silmas pidada loodusteadusliku ja filosoofilis-religioosse elutunnetuse teatud lähenemist (või vähemalt vastastikuste rünnakute vaibumist). Säärast positiivselt mõjuvat apologeetilist hoiakut võib täheldada Karl Heimi ja Helmut Thielicke juures.
Uusimalt toonitavad apologeetika vajalikkust ka Paul Tillich ja Wolfhart Pannenberg, katoliiklasist Hans Küng. Siin ei mõisteta apologeetikat ent enam defensiivse funktsioonina, vaid pigem positiivse dialoogina teisiti mõtlevate suundade ja ideoloogiatega. Dialoog kuulub inimese kui põhiliselt sotsiaalse olevuse olemusse, „koosolemine teistega on inimliku olemise põhiolemine, põhiolemisviis” (Martin Heidegger), mida teoloogiliselt väljendab ka kaasinimlikkuse mõiste (Karl Barth). Paaril viimasel aastakümnel on see mõiste kandunud teoloogiasse ja kirikute ellu ning muutunud peaaegu lööksõnaks, omandades seejuures uue sisu ning tähenduse: on tõdetud, et tõde ei saavutata inimese üksinda peetud monoloogis, vaid üksnes inimestevahelises kahekõnes. Dialoog etendab põhilist osa tänapäeva oikumeenilisis taotlusis: isegi katoliikluses tajutakse dialoogiprintsiipi vabastavana (dialoogi mõiste esineb lakkamatult Vatikani II kirikukogu tekstides!). Kirikute kokkupuutumine dialoogis on eemale tõrjunud senise konfessionaalse poleemika.
2. Süstemaatilist
Kartus, nagu viitaks juba apologeetika mõiste teatud defensiivsele hoiakule, ei ole paikapidav: õigem on seda mõistet tõlgendada mitte niivõrd kaitse, kuivõrd selgituse, vastuse andmisena ja ka aruandmisena. Just sellisena on apologeetikal nii teoreetiline kui ka – võib-olla enamalgi määral – praktiline väärtus. Mis tahes veenvate argumentidega ei saa ju ühtki uskmatut usule tuua: seda suudab Kristus ise oma tunnistusega Püha Vaimu läbi. Ka ei saa apologeetika ülesandeks olla kristluseväliste, sekulaarsete ideoloogiate kummutamine, sest äärmisel juhul saab siin võimalikuks ainult teatud eelarvamuste paljastamine. Positiivselt saab apologeetika ülesanne olla sekulaarseist vaateist johtuvate kiusatuste ja katsumuste tõrje, st evangeeliumi sõnumi sisulise puhtuse hoidmine. See tähendab konkreetselt, et (1) usklik ise oleks teadlik oma usu sisust ja selle katsumuslikkusest ega toetuks vaid mingile