Karleen, kes oli sage külaline Joplinite kodus, kahtlustas, et „Missis Joplinil oli raske painduda või erineda sellest, kuidas tema üles kasvas“, ja seega ta ei mõistnud ega kiitnud heaks Janise uusi huvisid. Samal ajal põgenes Seth perepingete või ajutise meelesünguse eest garaaži või tagaõue üksinda jooma. Täiskarsklaste poeg Roger Pryor pani naabri joomist tähele, sealhulgas üht korda, kui Seth üritas – edutult – kõndida tagaaeda ülesriputatud köiel. Aga tavaliselt „ta hakkas lihtsalt vanu lugusid jutustama, kui oli keelt kastnud“, meenutas Pryor. „Kui ta lõdvestus, siis ta naeratas palju.“ Seth Joplini (nagu hiljem ka Janise) jaoks näis alkoholis peituvat lubadus paremateks aegadeks ja paremateks tundmusteks, vähemalt lühemas perspektiivis.
Nalja pärast käis Janis koos Karleeni ja Arlene’iga tiirutamas Port Arturi punaste laternate kvartalis, mis kubises bordellidest ja mängupõrgutest – need asutused töötasid tänu altkäemaksule, mida anti korravalvuritele ja konservatiivsetele linnaisadele, kes olid valmis pilku kõrvale pöörama. Karleeni vend Herman rääkis: „Sisuliselt iga poiss kogu linnas kaotas süütuse Gracie’s [bordellis]. Vanusepiiri seal polnud, sest kui sul oli raha litsimaja jaoks, siis neid ei huvitanud, kui vana sa oled.“
Selline seksuaalne vabadus ei laienenud mõistagi Port Arturi teismelistele tütarlastele. Kui hakkasid liikuma jutud, et mõni tüdruk kaotas süütuse, siis see hävitas tema maine. Karleen ja Janis ei kiitnud sellist silmakirjalikkust heaks. „Me imestasime alati, et miks poistele oli selline asi lubatud, aga tüdrukutele mitte,“ mõtiskles Karleen.
Üks tuntud patupesa nimega Keyhole Klub oli kuulus mitte ainult hasartmängude ja seksitöötajate, vaid ka linna parimate hot dog’ide poolest. Ühel laupäeval õnnestus Karleenil ja Arlene’il Janisele auk pähe rääkida, et ta läheks kurikuulsasse baari ja ostaks neile hot dog’e, kuni nemad autos ootavad. Kui Janis koos vägiteo tõendusega välja tuli, mängisid nad talle vingerpussi, pannes autouksed lukku, et ta sisse ei pääseks. „Tahtsime, et kõik teda seal näeksid,“ selgitas Karleen. „Ta oli esimene tüdruk, keda mina teadsin, kes Keyhole’is sees käis. Meil tulid pähe igasugu lollid mõtted ja siis veensime Janist neid ära tegema. Panin teda tegema asju, mida oleksin ise teha soovinud, kuid ei julgenud.“
Sai selgeks, et Janis „ihkab iga hinna eest meie heakskiitu ja kiindumust ära teenida“, tunnistas Karleen, seega ta leppis teiste tüdrukute õelate vimkadega. Näiteks sõitsid nad linnast välja, leiutasid mingi ettekäände, miks Janis peaks autost välja astuma, ning kihutasid siis temata minema. Karleen ja Arlene tulid küll alati talle järele, kuid Janis, kes teisi usaldas ja neid vajas, langes muudkui nende trikkide ohvriks. Janis oli nii suures tähelepanunäljas, et ta andestas säärase kohtlemise, isegi kui teda üha hullemini alandati.
Kord, kui ta veetis ööd Bennettite majas, „läksime Janisega vaidlema selle üle, kas ta suudaks majast välja ja tagasi sisse hiilida, ilma et mu vanemad seda märkaksid“, meenutas Karleen. Karleen teadis, et ta vanemad kuulevad Janise häält magamistoa seinas oleva õhuava kaudu, seega saavad nad plaanist teada juba siis, kui tüdrukud seda arutavad. Kartmatu Janis hüppas aknast välja ning maandus valusalt kivide ja kaktuste otsa. Kui ta esiukseni tagasi lonkas, oli missis Bennett juba seal ja tegi talle peapesu, mille üle Karleen õelat naudingut tundis.
Janis kehastas vahel sarnast rolli ka mässajatest poiste seas, saades „üheks meie lemmiksihtmärgiks“, meenutas Moriaty. „Vastik on mõelda, kuidas me teda mõnikord kohtlesime. Ta oli õuenarri rollis.“ Janise jaoks oli nende tähelepanu kahtlemata narrimist väärt.
***
Kuid 1957. aasta suvel oleks Janis kui välgust tabatud saanud, kui luges Jack Kerouaci raamatut „Teel“. Enne Kerouaci oli tal raskusi oma identiteedi leidmisega. Kas ta tahtis olla enda meelest populaarne jumalakartlik lokkis juustega tüdruk, kes teeb kõiki tobedusi, mida poistehullud sõbrannad tahavad? Või teravmeelitsev kiire taibuga sootu maskott lobisemishimuliste, temast vanemate isehakanud intellektuaalidest poiste klubile? Kuigi mõlemad äärmused pakkusid võimalusi enda väljendamiseks ja kuhugi kuulumiseks, ei pannud kumbki teda tundma sama vabana ja omaksvõetuna kui Kerouaci kinolik jutustamisstiil.
Igal nädalal luges Janis vanemate tellitud ajakirja Time, ühtegi numbrit vahele jätmata, ning sealt avastaski ta artikli äsja ilmunud raamatu „Teel“ kohta. Janis laenas selle kohe Jim Langdonilt. Ta neelas Kerouaci visuaalselt värvikat narratiivi Sal Paradise’i seiklustest koos Dean Moriartyga (kelle inspiratsiooniks oli Kerouaci reisiseltsiline ja muusa Neal Cassady), kelle väljanägemist kirjeldas autor kui nooremat versiooni Texases sündinud kauboilaulikust Gene Autryst. „Teel“ lehekülgedel sõitsid Paradise ja Moriarty läbi koguni Kuldsest Kolmnurgast: „Me keerasime hea õnne peal ühele pinnatud teele ja varsti sõitsime üle vana tigeda Sabine’i jõe, mis on kõigi nende soode allikaks. Hämmastusega nägime enda ees laia tulekuma. „Texas! See on Texas! Beaumonti naftalinn!“ Tohutud naftatsisternid ja utmistehased laiutasid nagu linnad naftahaisuses õhus.“ (P. Sauteri tõlge)
Koos poistega Kolmnurga läbimine ehk Port Arthurist Orange’isse ja sealt Beaumonti kihutamine tundus Janise jaoks nüüd veel mõttekama tegevusena. Sest nemadki võivad olla Kerouaci „Ameerika põlatud hipsterid, uus biitpõlvkond,“ koos oma „ausa ja ilustamata jutuga otse hinge sügavustest“. Seks ja narkootikumid, purjusolek ja sihitu ringiseiklemine – kõik need olid pahed, mille eest Janise vanemad üritasid teda kaitsta, kui talle raamatukogust sobivaid raamatuid otsisid, et talle ei langeks osaks sama saatus nagu paljudele nende esivanematele. Nende hoiatused ja noomimised polnud aga sama veenvad kui Kerouaci helisev ja selgelt võimuvastane proosa.
Janise jaoks oli „Teel“ nagu ilmutus, kui Karleeni uskuda. Kuigi möödus veel mitu aastat, enne kui ta Kerouaci eeskuju järgides esimest korda Texasest San Franciscosse rändas, avastas ta neljateistaastaselt kirjandusest esimese sugulashinge ja see jättis jälje kõigele eesootavale. Lõplik tavapärasusest loobumine seisis veel ees, kuid juba siis hakkas ta end nimetama biitnikuks – ega jätnud seda kommet kunagi.
Varsti pärast „Teel“ lugemist tutvus julgust juurde saanud Janis omaenda Sal Paradise’iga: vaesest perest pärit üheteistkümnenda klassi poisiga TJ keskkoolist, kelle nimi oli Rooney Paul ja kes meenutas välimuselt segu Elvisest ja James Deanist ning elas kesklinnas koos oma töötava üksikemaga. „Tema oli Janise esimene armastus,“ kõlas Karleeni hinnang. „Ta töötas kiirtoidurestoranis ja elas Procteril võõrastemajas.“ Karleen sõidutas mitu korda Janise sinna ja võttis ta tund aega hiljem peale, kuid see suhe ei läinud lõpuni välja ja katkes viimaks. Kui Paul üheteistkümnenda klassi pooleli jättis ja sõjaväkke läks, joonistas Janis temast portreid edasi. Ühel säilinud joonistusel kannab ta T-särki, James Deani stiilis jakki ja teksaseid. Kuuldavasti oli Paul see, kes suhte lõpetas. „Olin veel väga noor ja mul polnud palju kogemusi suhete loomisel,“ rääkis Janis hiljem. „Iga kord, kui mu lähenemiskatse tagasi lükati, sain ma haiget.“
Viieteistaastane Janis jätkas 1958. aastal tavapärase Eisenhoweri ajastu teismelise elu; kümnenda klassi lõpus albumisse kleebitud mälestusesemete hulka kuuluvad ergutusklubi flaierid ja õpilasnõukogu kandidaate tutvustavad lendlehed. Ei mingit märki tärkavast biitnikuidentiteedist. Ka tema esimene keskkooli aastaraamat on täis tervitusi, nõuandeid, aga eelkõige komplimente, mille kaasõpilased on talle sinna kirja pannud. Parima sõbranna kirjutis on teises toonis, olles vahest noore neiu irooniakatse, mis küll kirjasõnas üsna inetult välja kukub: „Ära usu kõiki kenasid asju, mida inimesed on sinu kohta kirjutanud,“ kritseldas Karleen aastaraamatu viimasele lehele. „Nad pole ausad … Tegelikult kardavad nad öelda,