Holly George-Warren
Janis. Tema elu ja muusika
Originaali tiitel:
Holly George-Warren
Janis: Her Life and Music
Simon and Schuster, 2019
Toimetanud Siiri Soidro
Kujundanud Tõnis Kipper
Copyright © 2019 by Holly George-Warren
Kõik õigused kaitstud.
Tõlge eesti keelde © Lauri Liiders ja Tänapäev, 2020
ISBN 978-9949-85-695-4
www.tnp.ee
Trükitud AS Printon trükikojas
Mu hingekaaslasele Robert Burke-Warrenile ja mu inspiratsiooniallikale Jake Warrenile
SISSEJUHATUS
Ära müü end maha. Muud sul ju pole.
JANIS JOPLIN
Nashville’is on leitsakuline septembriõhtu ja Ruby Boots on Basement Easti laval ja annab valu oma elektrikitarrile, lastes tulla Janis Joplini lool „Piece of My Heart“. Käes on 2018. aasta „Americanafest“ – too kuuepäevane muusikakonverents ja festival toimub igal aastal ja seekord avaldatakse austust 1968. aasta albumitele ning valituks on osutunud ka Big Brother & the Holding Company läbilöögialbum „Cheap Thrills“. Boots, kes on sündinud Bex Chilcottina Perthis Austraalias, armus Janis Joplini muusikasse lapsepõlves, kui maakera kuklapoolel üles kasvas, ja pole ka ime, sest Janise häälest kostvat vastupandamatut hingevalu pole vähendanud ei aeg, kaugus ega isegi surelikkus. Publik pressib end lavale üha lähemale, olles võlutud loo toorest, kuid kartmatust inimlikkusest – nagu juhtus ka siis, kui Janis seda viiekümne aasta eest esimest korda ette kandis.
„Americana“ muusikaauhindade tseremoonia toimub Rymani auditooriumis (kunagi oli see koduks Grand Ole Opryle1) ja seal astuvad lavale paljud Janise järgijad: laulja, laulukirjutaja ja muusikaaktivist Rosanne Cash, kes on Janise fänn teismeliseeast peale, võidab auhinna „Sõnavabadus muusikas“; k.d. lang, pärit Albertast Kanadas, kes tuli oma lesbilisusega avalikkuse ette 1980-ndatel, saab teerajaja auhinna. Tuntud lauljad Brandi Carlile, Margo Price ja Courtney Marie Andrews on kõik mitme auhinna nominendid ning nendegi sütitavates esinemistes võib märgata Janise mõju.
Enne Janis Joplini liiga lühikeseks jäänud rambivalguses viibimist poleks sellistel muusikutel olnud lihtne leida naissoost eeskuju, kes oleks olnud samaväärne tolle biitnikuga Port Arthurist Texases. Segu enesekindlast muusikuandest, julgest seksuaalsusest ja loomulikust joviaalsusest, mis andis tulemuseks Ameerika esimese naisrokistaari, muutis kõike. Nii mõjutab Janis endiselt uusi põlvkondi ja eri žanrite muusikuid nende soost hoolimata. Kuigi tema raamatuarmastus, terav mõistus ja südamesoov rajada endale tavaline eeslinnakodu ei tulnud fännide jaoks loodud identiteedis kuigi selgelt esile, tasub silmas pidada, et ka need asjad olid tema valikutes olulisel kohal.
Sama võib öelda ka tema kui teerajaja kohta. Kuigi Janise ajastut peetakse üldiselt 1950-ndate rangetest ettekirjutustest vabanemise perioodiks, oli rokkmuusika peaaegu täielikult meeste ala ning Janis pidi silmitsi seisma räige šovinismiga nii peavoolu kui ka kontrakultuuri ajakirjanduses, nagu ka muusikatööstuse proffide jaheda ja ajuti isegi julmalt mahategeva suhtumisega. Kuid ta jätkas oma teed. Tänu tahtejõule ja andekusele õnnestus tal tõestada, et rokkmuusikas leidub koht ka naissoost muusikutele, laulukirjutajatele ja fännidele. Feminist Ellen Willis, kes töötas 1960-ndatel muusikakriitikuna ajakirjas New Yorker, nimetas Janist ainsaks kuuekümnendate kultuuriheeroseks, kes muutis nähtavaks ja avalikuks naiskogemuse isikliku vabanemiseni püüdlemisel. Patti Smith, Debby Harry bändist Blondie, Cyndi Lauper, Chrissie Hynde, B-52-si liige Kate Pierson ning Hearti liikmed Ann ja Nancy Wilson kuuluvad nende muusikute sekka, kes nägid Janist oma silmaga. Temas võisid nad tajuda oma tuleviku võimalusi. Kui Stevie Nicks pääses 2019. aasta märtsis Rock & Rolli kuulsuste halli, ütles ta, et 1960-ndatel Janisega samal kontserdil esinemine muutis ta suhtumist: „Tema side publikuga oli nõnda imeline, et tahtsin teha seda, mida temagi.“
Oma mõju ja kestma jäänud pärandi kaudu püsib Janis Joplin meie muusika ja kultuuri keskmes. Kui vaatame 1960-ndate rokiajaloo olulisi pöördepunkte, on ta üldjuhul neis alati kohal: Monterey popfestival, võimalusterohke Haight-Ashbury skeene San Franciscos, New York City karmid tänavad, klubid ja stuudiod, Woodstock. Tema elust on tehtud näitusi, teatrietendusi ja filme. Tema esimene sooloalbum, eklektiline ja julgelt uuendusmeelne „I Got Dem Ol’ Kozmic Blues Again Mama!“ kõlab praegu sama värskelt kui ilmumisajal 1969. aastal. Tema esinemine Monterey popfestivalil, mille filmitegija D. A. Pennebaker salvestas, saab linastustel ka nüüd uue põlvkonna publiku metsiku aplausi osaliseks ning YouTube’is on seda vaadatud miljoneid kordi.
Kui Janis 1967. aasta juunis Montereys lavale tuli, teadsid vähesed väljaspool San Franciscot tema nime. „Mida see tüdruk endast kujutab?“ imestas Monterey kaasprodutsent Lou Adler. „Kust tema küll välja kargas, säärase välimusega, ja meestest koosneva bändi solist?“ Haight-Ashbury impressaario Chet Helms pakkus selle kohta vihje, kui ta lavale tulevat Janist publikule tutvustas: „Kolm või neli aastat tagasi, kui ma maad mööda ringi hääletasin, kohtasin Texases tibi nimega Janis Joplin,“ teatas ta mitte midagi kahtlustada oskavale publikule. „Kuulsin teda laulmas, ja me hääletasime koos läänerannikule. Sellest ajast peale on paljugi muutunud, aga täna võin teile uhkusega esitleda lõpp-produkti: Big Brother & the Holding Company!“
Janise hämmastav esinemine tol päeval muutis tema elu, nagu ka levimuusika tulevikku. Selleks ajaks, kui nende viieloolise esinemise lõpetuseks oli kõlanud tema teatraalne tõlgendus rütmibluusi- ja bluusilaulja Willie Mae Thorntoni palast „Ball and Chain“, teadsid tema nime tuhandeid võlutud fännid – nagu ka sajad tummaks löödud ajakirjanikud, kes asusid kärmelt uudist levitama. Tema ülitundeline vokaalstiil mõjutas teisi algajaid lauljaid, sealhulgas Led Zeppelini Robert Planti. Noored naised, kes nägid teda Avaloni ballisaali laval või Bill Grahami korraldatud Fillmore’i kontsertidel, meenutavad seda kogemust senini. Tundus, nagu ta laulaks just neile, jutustades nende lugusid, tundes nende valu, muutes neid vapramaks ja vabastades nad häbist. Janis oli kui kõndiv kimp närvilõpmeid, suutes esile paisata tundeid, mida teised ei osanud või ei tahtnud väljendada, ja tal tuli selle eest lõivu maksta, kuid ta oli selleks valmis.
Janis ei läinud karjääri osas kompromissidele. Ta ei peljanud piire ületada – ei muusikalisi, kultuurilisi ega seksuaalseid. Olles avalikult biseksuaalne ajastul, kui see oli veel seadusvastane, ei kartnud ta vanglat ega hukkamõistu. Sama vaprust oli näha siis, kui kriitikud ja fännid avaldasid nördimust tema jultumuse üle loobuda tibilaulja rollist bändis, mida ta pidas end piiravaks – ent ta tegi seda ikkagi. Vaid neli päeva enne surma 4. oktoobril 1970 ütles ta ajakirjanik Howard Smithile: „Oled see, millega lepid.“
Janis Joplin ei leppinud kunagi vähesega. Vanim laps kokkuhoidvas peres, jumaldas ta oma isa, Bachi armastavat salaintellektuaali ja -ateisti konservatiivses naftalinnas. Enne teismeliseiga oli Janis ohjeldamatu poisilik laps, kuid ka arukas, uudishimulik ja andekas kujutav kunstnik ning vanemad julgustasid tema andeid. Keskkooli läks ta siis, kui 1950-ndad olid juba huvitavaks muutunud, ning biitnike põlvkonna ja progressiivsete rassivaadete omaksvõtt võõrandas teda ümbritsevast kogukonnast. Janise esimeseks piire ületavaks sammuks oli valgenahalise tüdrukuna huvituda bluusimuusikast, kuulates seda Mehhiko lahe rannikuala kõrtsides ja vähetuntud plaatidelt. Eakaaslaste põlastusest, mis muutus eriti ilmseks siis, kui ta hakkas riietuma ajakirjast Life nähtud biitnikutüdrukute stiilis, ei saanud ta kunagi lõplikult üle.
Seth ja Dorothy Joplin poputasid oma vanimat last mitmeski mõttes, kuid nemadki hakkasid viimaks võõristama tema mässumeelsust – neidsamu tunge, mis ta lõpuks kuulsuseni juhtisid. Tähelepanuihas mässajana läks Janis murdeeas veel kaugemale, seda nii tärkava seksuaalsuse, roki avastamise kui ka alkoholi ja spiidi tõttu. Haavad,