„Õhtust, härra Goldman!“ ütles patrullija. „Vabandust, et ma teid segan, tahtsin lihtsalt kindel olla, et need inimesed on teie juurde oodatud.“
„Aitäh, Matt! [Või mõni muu rinnasildil olev nimi, kuna onu kutsus inimesi alati nende rinnasildil oleva nimega, olgu siis restoranis, kinos või kiirtee maksuputkas.] Jah, kõik on kombes, aitäh, kõik on hästi.“
Ta ütles: „Kõik on kombes.“ Ta ei öelnud: „Matt, igavene mühakas, kuidas sa võisid suhtuda kahtlevalt minu veresse, minu ihusse, minu kallisse vennakesse?“ Tsaar oleks vardasse ajanud valvuri, kes mõnda tema pereliiget selliselt kohelnud oleks. Aga Oak Parkis kiitis onu Saul Matti nagu tublit valvekoera, tahtes olla kindel, et ta haugub ka edaspidi. Ja kui patrullija minema läks, ütles mu ema: „Jah, just, laske jalga, näete isegi, et me ei ole mingid bandiidid!“, samal ajal kui isa palus tal vait olla ja endale mitte tähelepanu tõmmata. Me olime kõigest külalised.
Baltimore’ide pärandist pääses Montclairi tõvest üksainus paik – Hamptonsis asuv suvemaja, kuhu mu vanematel jätkus viisakust mitte kunagi ilmuda, vähemalt mitte minuga koos. Neile, kes ei tea, kuidas Hamptons on alates 1980ndatest muutunud, olgu öeldud, et kunagi oli see rahulik ja tagasihoidlik paigake ookeani ääres, New Yorgi linna külje all, kuid nüüd oli sellest saanud üks idaranniku kõige luksuslikumaid suvituskohti. Hamptonsi maja oli seega näinud mitut järjestikust elu ja onu Saul ei väsinud jutustamast, kuidas kõik olid teda pilganud, kui ta endale Ida-Hamptonsisse võileivahinna eest puithurtsiku ostis, sest nad olid seda pidanud halvimaks investeeringuks, mille saanuks teha. Nad ei olnud ette näinud 1980ndate Wall Streeti buumi, mis kuulutas kaubitsejate põlvkonna kuldajastu algust: uusrikkad olid Hamptonsile tormi jooksnud, piirkond keskklassistus üle öö ja kinnisvara hinnad kümnekordistusid.
Olin selle mäletamiseks liiga väike, kuid kuulsin hiljem, et mida enam kohtuvaidlusi onu Saul võitis, seda rohkem maja putitati, kuni see ühel heal päeval maha lammutati, et teha ruumi uuele – uhkele, õdusale ja mugavale majale. Ruumikas, valgusküllane, meisterlikult luuderohuga kaetud, taga sinistest ja valgetest hortensiatest ümbritsetud terrass, bassein ja tobiväädiga kaetud lehtla, kus me einestasime.
Pärast Baltimore’i ja Miamit pani Hamptons punkti Goldmanide gängi iga-aastasele geograafilisele triptühhonile. Igal aastal lubasid vanemad mul veeta seal juulikuu. Just seal, onu ja tädi suvemajas Woody ja Hilleli seltsis möödusid mu lapsepõlve kõige õnnelikumad suved. Just seal hakkasid idanema ka neid tabanud suure tragöödia seemned. Sellest hoolimata on mul neist aegadest kõige kaunim mälestus. Neist õndsatest suvedest on mul meeles päevad, mis olid kõik ühesugused, heljudes surematuse hõngus. Millega me seal tegelesime? Nautisime oma võidukat lapsepõlve. Kavatsesime taltsutada ookeani. Ajasime tüdrukuid taga, nagu oleksid nad liblikad. Käisime kalal. Otsisime kaljunukke, millelt eluga võidu ookeanisse sukelduda.
Eriti meeldis meile ühe armsa abielupaari, Seth ja Jane Clarki juures, kes olid üsna eakad, lastetud ja väga jõukad – minu arvates oli mehel New Yorgis investeerimisfond – ja kellega onu Saul ja tädi Anita olid aastate jooksul sõbrunenud. Nende valdus, mida kutsuti nimega Maapealne Paradiis, asus Baltimore’idest miili kaugusel. See oli imeline paik – mäletan rohetavat aeda, juudapuid, roosipeenraid ja purskkaevu. Maja taga valge liivaga eraranna kohal oli bassein. Clarkid lubasid meil oma valdusi nautida nii tihti, kui soovisime, ja me sadasime sageli nende poole sisse, et basseini sukelduda või ookeanis ujuda. Puidust ujuksilla küljes oli koguni pisike paat, millega me aeg-ajalt lahel seiklemas käisime. Et Clarke vastutulelikkuse eest tänada, osutasime neile tihti pisikesi teeneid, tehes peamiselt aiatöid – valdkond, milles olime osavad põhjusel, mida selgitan hiljem.
Hamptonsis ei tajunud me enam kuu- ega nädalapäevi. Vahest see mind alt vedaski – tunne, et kõik see kestab igavesti. Et meie kestame igavesti. Nagu võinuksid inimesed selles imetabases paigas, neil tänavatel ja majades pääseda aja ja sellega kaasnevate kahjude eest.
Mäletan terrassilauda, kuhu onu Saul sättis üles oma nii-öelda büroo. Kohe basseini kõrvale. Pärast hommikusööki tõstis ta sellele oma kaustad, vedas sinna telefoni ja tegi seal vähemalt keskpäevani tööd. Ametisaladusi paljastades rääkis ta meile kaasustest, mille kallal parasjagu töötas. Olin tema selgitustest lummatud. Pärisime, kuidas ta kavatseb võita, ja tema vastas: „Ma võidan, sest ma pean võitma. Goldmanid ei kaota kunagi.“ Ta uuris, mida me tema asemel teeksime. Kujutasime siis kõik kolmekesi ette, kuidas me oleme tähtsad advokaadid, ja tulistasime mõtteid, mis meile pähe kargasid. Ta naeratas, ütles, et meist saaksid väga head advokaadid ja kunagi võime kõik tema büroos tööle asuda. Ainuüksi see mõte pani mind unistama.
Kui ma mõned kuud hiljem Baltimore’is juhtusin olema, leidsin eest tädi Anita hoolega säilitatud ajaleheväljalõiked kohtuprotsessidest, mida onu oli Hamptonsis ette valmistanud. Onu Saul oli võitnud. Kogu ajakirjandus rääkis temast. Mäletan siiani mõningaid pealkirju:
„Võitmatu Goldman“
„Saul Goldman – advokaat, kes ei kaota kunagi“
„Goldman võitis taas“
Ta ei olnudki vist kunagi ühtegi protsessi kaotanud. Ja tema võitudest kuulmine üksnes suurendas minu vaimustust. Ta oli parim onu ja parim advokaat.
Kui päev hakkas õhtusse jõudma, äratasin Duke’i uinakust, et ta koju viia. Ta tundis end minu pool hästi ja andis mõista, et tal ei ole erilist isu end liigutada. Pidin ta maja ette pargitud autoni tirima ja pakiruumi tõstma. Leo jälgis oma terrassilt lõbustatult mu tegevust. „Õnn kaasa, Marcus! Olen kindel, et kui ta teid näha ei taha, siis üksnes sellepärast, et te meeldite talle.“ Sõitsin Kevin Legendre’i majani ja vajutasin fonoluku nupule.
3
Coconut Grove, Florida
2010. aasta juuni.
Kuus aastat pärast suurt tragöödiat
Väljas koitis. Istusin terrassil Coconut Grove’is, kus mu onu nüüdsest elas. Ta oli siia kolinud juba neli aastat varem.
Ta saabus hääletult ja ma võpatasin, kui ta küsis:
„Juba üleval?“
„Tere hommikust, onu Saul!“
Tal oli käes kaks kohvitassi ja ta asetas ühe minu ette. Ta silmas mu märkmelehti. Kirjutasin parasjagu.
„Millest su uus romaan räägib, Markie?“
„Ma ei saa öelda, onu Saul. Sa eile juba küsisid.“
Ta naeratas. Vaatas natuke aega, kuidas ma kirjutan. Enne lahkumist küsis ta pühalikult, toppides samal ajal särki püksi ja pingutades püksinööri:
„Kunagi figureerin ka mina mõnes su raamatus, eks ole?“
„Kindel see,“ vastasin talle.
Onu oli Baltimore’ist ära kolinud 2006. aastal, kaks aastat pärast suurt tragöödiat, et asuda elama selles pisikeses, kuid uhkes majas Lõuna-Miamis Coconut Grove’is. Maja ees oli väike terrass ja selle ümber mango- ja avokaadopuud, mis olid iga aastaga viljade all aina enam lookas ja pakkusid kuumaperioodil kosutavat varju.
Tänu edukale kirjanikukarjäärile võisin onul külas käia nii tihti, kui tahtsin. Tavaliselt läksin autoga. Lahkusin New Yorgist eksprompt, vahel otsustasin seda teha alles sama päeva hommikul. Toppisin mõned asjad kotti, mille viskasin tagaistmele, ja sõitsin minema. Kulgesin mööda kiirteed I-95 kuni Baltimore’ini ja suundusin edasi lõuna poole, Floridani välja. Teekond kestis kaks pikka päeva ja ma peatusin poolel teel Beauforti, Lõuna-Carolinas ühes hotellis, kus mul oli tekkinud harjumus öö veeta. Kui ma lahkusin New Yorgist talviti, puhus enamasti põhjatuul, auto oli lumine, minul oli aga seljas paks kampsun ja ühes käes kuum kohv, sellal kui teine käsi rooli hoidis. Sõitnud mööda rannikut alla,