Metsavaimu heategu. Risto Järv

Rebasel oli väga hea meel, viis kukekest mõne korra ruttu ümber tare ja hakkas ära metsa poole jooksma.

      Kukeke ehmatas väga ära ja hakkas haledasti itkedes laulma:

      „Kassikene, kaimukene,

      nelja jalga neitsikene,

      rebane viib mind ära

      üle Mereste mäe.”

      Kassike kuulis ja jooksis nii ruttu, kui ta jalakesed võtsid, metsast sinnapoole, kust tuli kukekese hale laulmine. Ta võttis rebase käest kukekese ära, viis kuke jällegi oma tarekesse, pani õrre peale istuma, andis talle küllalt marju ette ning keelas teda: „Ära usu kunagi seda kavalat rebast, ta on väga kaval, petab su ära ja röövib ära. Seekord on veel hea, et ma juhtusin lähedal olema, muidu oleksid sa kadunud.”

      Kassike läks jälle metsa marju korjama oma kukekesele, kes jäi kodu hoidma. Natukese aja pärast tuli jällegi rebane nende tarekese juurde, ilus kuldne reekene käe otsas, ja hakkas libedate sõnadega kukekest tarest välja petma:

      „Kukekene, kikkakene,

      kuldaharja kanakene!

      Tule, ma viin sind selle kuldse reekesega mõne korra ümber tarekese ja lasen siis jällegi ära magama.”

      Kukeke ei uskunud ja ütles: „Sa kord mind juba petsid, enam ei lähe nii, et viid jällegi ära metsa oma tarekesse.”

      „Ei vii enam, ma ainult kaks-kolm korda viin ümber teie tarekese ja lasen siis jällegi lahti.”

      Kukeke laskis jälle ennast rebase libedal keelel petta ning tuli jälle oma tarekesest välja, istus ree peale ja rebane hakkas teda jällegi ümber tarekese vedama. Sai ta kaks-kolm korda ümber tare ära joosta, siis läks jälle kukekesega metsa poole pakku. Kukeke ehmatas väga ära ja hakkas jällegi nuttes haleda häälega laulma:

      „Kassikene, kaimukene,

      nelja jalga neitsikene,

      rebane viib mind ära

      üle Mereste mäe.”

      Kassike oli küll väga sügaval metsa sees, aga siiski kuulis oma terava kõrvaga kukekese kaebamise ära ja muudkui jooksis. Võttis jälle ära kukekese rebase käest, viis oma tarekesse ja pani kukekese õrre peale istuma ning pani talle küllaga marju ette. „Ära sa enam kunagi rebast usu ja välja mine, ta oma libeda keelega petab su ära ja viib ära oma koju!”

      Kukeke lubaski, et tema end enam kunagi sel rebaserojul petta ei lase.

      Heakene küll, läks siis kassike jällegi ära metsa marju korjama ja jättis kukekese üksinda koju. Natukese aja pärast tuli jälle rebane nende akna alla ja hakkas kukekest petma:

      „Kukekene, kikkakene,

      kuldaharja kanakene!

      Ma tahan väga, et sa ka minuga siin päikesepaistel mängid. Tule välja, ma viin sind mõne korra ümber tare, siis lasen jällegi lahti.”

      „Sa petad, sa viid mind jällegi ära oma koju!” vastas kukeke.

      „Ei vii, ma ainult kaks korrakest viin ümber tarekese ära ja lasen jällegi tagasi.”

      Kukeke uskus jällegi seda rebast ja läks jälle tarest välja ja istus selle kuldse ree peale. Rebane viis ta esmalt ikka mõne korra ümber tare ja siis läks temaga jälle metsa poole pakku.

      Kukeke ehmus jälle ära ja hakkas appi hüüdma:

      „Kassikene, kaimukene,

      nelja jalga neitsikene,

      ära viiakse

      mind üle Mereste mäe.”

      Kassike oli ära kaugele metsa sisse läinud ja ei kuulnud enam kukekese appihüüdu.

      Rebane viis kukekese oma koju suure paksu metsa sisse ja pani kukekese oma majja perenaise ameti peale.

      Tuli õhtu ja kassike tuleb metsast koju. Vaatas tare ümber ringi, aga kukekest ei ole kuskil näha. Mõtles ta siis, et rebane on kukekese ära petnud ja koju omale naiseks viinud, ja mõtles, et kuis saaks rebasele kätte maksta ja kukekese ära koju tuua.

      Järgmisel hommikul vara võttis ta ühe suure koti ja toppis selle tuhka täis, ja võttis ühe suure puunuia ja läks rebase poole teele. Jõudis ta rebase maja juurde, pani tuha ja puunuia käepärast ning hakkas hüüdma: „Tulge soola ostma, tulge soola ostma!”

      Rebane kuulis ja ütles oma pojale, mine vaata, millist soola neil ka on. Rebasepoeg tuli ka välja vaatama ja kassike võttis peoga tuhka ning viskas selle rebasepojale vastu silmi ning andis talle puunuiaga pähe, ja tappis tolle ära.

      Kassike pani puunuia käest ja hakkas jälle hüüdma:

      „Tulge soola võtma,

      tulge soola ostma!”

      Rebane kuulis seda ja ütles oma tütrele, et mine õige vaata, kes seal hüüab, ja vaata, mis sool tal on.

      Rebase tütar jooksis välja, ja kassike haaras peoga tuhka ja viskas tal silmad täis, haaras siis puunuia ja lõi sellega vastu rebase tütart, nii et see kukkus surnult maha. Kassike viskas surnu kõrvale ja hakkas jällegi hüüdma:

      „Pererahvas,

      tulge soola ostma,

      tulge soola ostma!”

      Rebane kuulis seda ja mõtles, et ei tea õige, kus ta tütar ja lapsed on jäänud, ja mõtles, et ma ise lähen vaatama, kes see soolamüüja selline on.

      Läks siis välja. Kassikene viskas ka talle peoga tuhka suhu ja lõi ruttu puunuiaga pähe, nii et ka rebane ise selili maha kukkus. Läks siis kassike tarre ja otsis kõik kohad läbi, kuni leidis kukekese nöörisahtlist. Mõlemal oli väga hea meel. Kassike viis kukekese koju ning pani ta õrrele istuma ja andis talle küllalt marju ja ei läinud sel päeval enam ise kuhugi välja.