Kord läks mees kosja. Suurest metsast läbi minnes tuli talle metsavaim vastu ja küsis: „Kuhu sa lähed?”
Mees jutustas asjaloo ära. Vanapõrglane hakkas siis seda tüdrukut laitma, oma tütart aga lõpmata kiitma. Mees pole end aga eksitada lasknud. Võttis ikka oma soovitud naise ära ja elas päris õnnelikult: käis ikka teol ja tegi tööd. Muud pole viga, kui üks viga olnud – ja see oli see, et metsakurat pole neid rahule jätnud.
Viimaks said nad ka lapse. Mees pidi ära teole minema ja haige naine üksi koju jääma. Metsavaim aga muutis mehe naise soendiks ja pani oma tütre asemele. Laupäeva õhtul tuli mees teolt koju ega teadnud midagi, mis naisega oli sündinud. Laps nuttis ilmast ilma ega pannud suud sugugi kinni. Mees mõtles, et ei tea, mis tal nüüd ometi peaks olema, nüüd olen ma püsti hädas. Siis võttis ta lapsele hoidja, kes last küll kõige hellemini hoidis, aga midagi pole aidanud.
Hoidja pani sagedasti tähele üht hunti koplis laia kivi kõrval. Ühekorra läks lapsehoidja hundi poole, kui see kivi peal istus ja kohe tuli hundil nahk maha ning alasti inimene tuli seest välja. Lapsehoidja tundis ära, et see on lapse ema ja läks tema juurde.
Ema võttis lapse sülle, imetas teda ja rääkis lapsehoidjale, kuidas ta soendiks sai, aga pole mitte kellelegi muule lubanud sellest rääkida kui mehele. Siis võivat ta ainult lahti saada, kui see lai kivi kuumaks köetakse, nii et nahk kössi kisub ega ta end enam sisse ei saa mähkida.
Lapsehoidja nii ka tegi, rääkis loo mehele kõik ära. Järgmisel päeval läks mees ja küttis kivi kuumaks. Kohe ilmus soend sinna ja kükitas kivile. Kivi oli palav ja põletas naha kärssu.
Nii saigi mees oma naise kätte, kuid pole teda kuidagi hoida saanud, sest ehk mõni saab vast teada, ja ei tea, mis siis metsavaim jälle teha võtab. Hoidis siis naisukest aidas.
Aga ega mees siis veel ka metsavaimuga pole valmis olnud, sest metsavaimu tütar oli alles tema käes. Ei aidanud muu nõu midagi, kui mees läks arsti juurde abi otsima. Arst oli nii kaval ja tark, et teadis kõik vana metsapagana vigurid ära. Ta ütles: „Ega sa muidu neist lahti saa, kutsu nad sauna vihtlema. Kui nad saunas on, siis pane saunauksele pihlakane tugi ette ja süüta saun põlema. Siis oled neist lahti.”
Mees läks koju ja küsis metsavaimu tütre käest: „Kas haige juba terveks ei saa? Vaja sauna kütta, haige tahab ehk vihelda?”
Tütar oli sellega nõus.
Saun köeti soojaks ja metsavaim läks ise oma tütart vihtuma; pole teisi usaldanud. Kui nad parajasti kuuma leili käes ähelnud ja puhelnud, toetas mees uksele pihlakase toe ette ja päästis punase rebase sauna katusel lahti.
Küll põles saun kaua aega ja ajas sinist tuld välja mis hirmus. Nii sai mees metsavaimudest lahti.
Nüüd olid mees ja naine omad elupäevad hästi ära elanud – nii palju, kui Jumal neid neil oli kinkinud. Muud pole raskuseks olnud, kui ainult teoorjus, mis mõisas teha tuli.
Jutu on kirja pannud Jaan Hünerson 1897. aastal Karksi kihelkonnas.
Peninukid
Ükskord läksid kaks last, õde ja vend, metsa marjule. Õde oli noorem, vend vanem. Marju otsides jõudsid nad ühe sellise koha peale, kus päike väga lahkelt ja lammalt paistis, linnud imeilusasti laulsid ja lepik magusasti lõhnas. Lapsed jäid siia imepaika seisma ja looduse iluga rikastatud kohta vaatama. Kui nad tükk aega olid vaadanud, läksid nad südamest rõõmsana minema. Oma suuremaks rõõmuks leidsid nad veel hea tüki ilusat marjamaad. See koht oli marju täis, nagu oleks punase riidega kaetud. Lapsed korjasid ruttu anumad täis ja hakkasid kodu poole minema.
Aga nad ei teadnud enam õiget koduteed ja eksisid ära. Mida enam nad kodu poole arvasid minevat, seda paksemasse, pimedamasse metsa nad jõudsid. Viimaks jäid nad ühte paika keset paksu kuusemetsa peatuma. Õde ega vend ei teadnud, kus pool kodu on, ehk kust sinnapoole minna. Kui nad tükk aega ringi vaatasid, nägid nad kuuselatva ronides oma suureks rõõmuks ees oleva mäe peal üht suurt maja. Nüüd hakkasid nad sinna maja poole minema. See oli inimesesööjate elumaja.
Kui lapsed majja sisse astusid, tuli neile üks vanamoor rõõmsa näoga vastu. See oli inimesesööjate ema ja ka koduste asjade talitaja. Ta oli väga lahke laste vastu, sest ta rõõmustas, et kaks head suupala ilma vaevata ja kellegi tahtmata tema juurde koju olid tulnud.
Kui peaperemees koju tuli ja lapsi nägi, ütles ta: „Hea, et nad tulid, seda parem, kui nad ei oleks tulnudki. Söögiks nad ei kõlba – on ülearu kõhnad. Aga siiski, vanamoor, kui sul lusti on neid sööta, siis sööda. Või laseme parem neil minna, kus tahavad – suurt suppi neist saada ei ole.”
Vanamoor pahandas: „No nüüd vend valge väljas! Kogemata suhu kukkunud tükk sülitatakse maha ja vaevaga püütud süüakse ära. Ei, see ei lähe. Ma olen ka palju kõhnemaid ja vanu inimesi nuumanud, mis mul siis viga veel neid noori lapsi rammusaks sööta. Kui vast veel muuga ei mõika, küll siis rõõsa piim ja pähkliterad tera abistavad.”
Selle nõuga oldi kõigiti rahul. Õde panti nüüd ühte, vend teise puuri. Neile anti igal päeval nii palju head sööki, kui nad veel vähegi süüa jõudsid.
Kahe nädala pärast tuli vanamoor poisi puuri juurde ja käskis tal sõrm välja ajada. Poiss kuulas küll sõna, aga sõrme asemel pistis ühe sõrmepikkuse pulga vanamoori pihku. Poiss oli rahvasuust kuulnud, et inimesesööjad kõige enne sõrme maitsmiseks ära lõikavat, ja selle arvamisega oli ta terve taskutäie pulki korjanud, et sedaviisi oma sõrmi terve hoida. Vanamoor, kui pulga pihku oli saanud, pistis ruttu suhu ja sõi ära – ei tundnud midagi, et pulk oli, mõtles, et ikka päris sõrm on. Pärast söömist ütles ta: „Ma ei uskukski, et tal niisugune kõva liha on, tarvis paremate söökidega sööta, küllap näis, kas läheb paremaks.”
Kuu aja pärast tuli vanamoor jällegi poissi kiusama: käskis uuesti sõrme välja pista. Aga poiss tegi nagu ennemgi, pistis sõrme asemel pulga välja. Jälle vanamoor pahane, et ta suur söötmine midagi rammu poisile ei ole toonud.
Nüüd hakati venda ja õdesid ainult pähkliterade ja rõõsa piimaga söötma. Nädala aja pärast tahtis vanamoor proovida, et kas söötmine on aidanud, ja sellepärast läks ta nüüd tüdrukuga puuri juurde ja käskis tal sõrme välja pista. Tüdruk ei tea midagi, et mis sõrmega tehakse, vaid kuulas sõna – pistis sõrme välja.
Nipsti! lõikas vanamoor tüdrukul sõrme otsast ära – ja enne kui tüdrukukene veel karjatada oleks saanud, oli see juba ära neelatud.
Vanamoor väga rõõmus: söötmine on aidanud. Nüüd seletas ta ka teistele peninukkidele, et söötmine aidanud. Teistel oli heameel vanamoori juttu kuuldes, sest nüüd nad lootsid jällegi mõne hea suutäie magusat saavat.
Peninukid valmistasid end nüüd välja minema. Enne minekut käskis peaperemees vanamooril lapsed õhtuks neile ära praadida, et neil siis hea oleks võtta. Vanamoor lubas käsku täita.
Peninukid läksid ära, vanamoor jäi üksinda koju. Ta küttis ahju kuumaks, seadis ühe raudvankri ahju suu juurde ja läks siis laste juurde. Ta viis lapsed selle tulise ahju juurde ja käskis seal poisikesel vankri peale astuda, et siis teda ahju tõugata. Aga poiss kaval, lamas risti ja rästi, sugugi ei sünni ilusasti peale. Viimaks lasi vanamooril endal näidata, kuidas lamada tuleb. Moorike arvas, et sedaviisi saab lapsed ära petta, ja heitis ilusti vankri peale. Aga nagu välk oli poisikene vankri küljes – ja suure mürinaga jooksis see ahju. Küll röökis veel moorike appi, aga keegi enam ei aita – kuum võttis võimust ja lõpetas ta ära.
Lapsed panid nüüd endale tagurpidi pastlad jalga ja pagesid lähedal oleva järve juurde, kus ühe kuuse otsa ronisid.
Varsti peale nende äraminekut jõudsid ka peninukid tagasi. Nood arutasid: „Ei ole vist vanamoor midagi oma tööga valmis saanud, muud ei ole tunda, kui:
Vanamoori