Metsavaimu heategu
Sada muinasjuttu metsast ja meist
Välja valinud ja ümber pannud
Risto Järv
Raamat on välja antud koostöös Eesti Kirjandusmuuseumiga.
Väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.
Koostanud Risto Järv
Toimetanud Kalev Lattik
Korrektuuri lugenud Mairi Kaasik ja Kalev Lattik
Kujundanud Mari Kaljuste
Autoriõigus: Koostamine ja kommentaarid, Risto Järv, 2016
Avaldatud tekstid pärinevad Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi kogudest.
ISBN 978-9985-3-3538-3
Kirjastus Varrak
Tallinn, 2016
www.facebook.com/kirjastusvarrak
Trükikoda OÜ Greif
Juhatuseks
Igasugu arve koguva statistikaameti väljaandest võib lugeda, et aastal 2015 on Eesti territooriumist pisut üle poole kaetud metsaga. Igasugu arvamisi, uskumusi, laule ja lugusid koguva Eesti Rahvaluule Arhiivi varamute ainesest ei moodusta muinasjutud küll pooltki, isegi veerandit mitte, kuid siiski on neid meie väikese rahva kohta kogutud üle kümne tuhande.
Siinses raamatus on need kaks – muinasjutud ja metsad – koos. Siin on muinasjutud metsast ja seal liikuvatest inimestest, loomadest ja üleloomulikest tegelastest. Mõnes loos toimub metsas päris suur osa tegevusest, mõnes metsa vaid põigatakse, mõnes jutus kohatakse metsas imelist abistajat. On lugusid, kus metsa minemine on jutustaja juhuleid, paljudes aga mängib see loo seisukohalt kandvat rolli.
Mets – nagu muinasjuttki või laiemalt rahvaluulearhiiv – on hea allikas kõiksugu võrdlusteks. Mets on liigikirev, siin leidub igasuguseid hääli ja arva-musi. Jutud on erinevad ja iga jutustaja isemoodi. Nii on mõistetav, et iga lugu on räägitud natuke erineva häälega ja neis väljendatud tõekspidamised võivad isegi vastanduda, nii nagu see folklooris ikka on.
Muinasjutud räägivad sellest, mida inimesed peavad oma elus oluliseks, mida nad märkavad, mis on neil hingel. Muinasjutt jutustab alati ennekõike meist endist. Seepärast ka raamatu alapealkiri: metsast ja meist.
Kui lugu kõneldakse, siis võib see meid kõnetada. Aga ei pruugi. Muinasjutt ütleb meile seda, millele me oskame tähelepanu pöörata. Nii on mõeldamatu väita, et muinasjuttudel oleks üks ja ainus tähendus. Erineva tähenduse võib loole või mõnele selle üksikasjale anda igaüks, isegi igal rääkimisel või lugemisel.
Enamik siinse kogumiku tekste ilmub trükis esimest korda. Need on pärit Eesti Rahvaluule Arhiivi kogudest, kust juttude leidmist ja valimist on hõlbustanud Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli muinasjuttude töörühma loodud tekstikorpus. Lisaks käsikirjadest pärit muinasjuttudele on kogumikus ka lugusid, mida olen salvestanud Setomaal elavate muinasjutuvestjate käest. Tiitlis olev märge „ümber pannud” märgib seda, et olen need muinasjutud püüdnud teha suupäraseks, selliseks, et need oleks ladusad lugeda tänapäeva lugejale. Kümmekond aastat tagasi sain erilise kogemuse, kui seadsime kirjakeelde rahvajututekste, mille Piret Päär ja Anne Türnpu olid valinud kogumikku „Taevane pulm” (Päär, Türnpu 2006). Nimetasin seda kolmes mõttes tõlkimiseks: esmalt tuli tõlkida murre kirjakeelde, teiseks tuua juttude sisu kommentaaride abil tänapäevale lähemale ning kolmandaks mõnikord ka tõlkida suulise esituse järgi kirja pandud jutud lähemale kirjalikule väljenduslaadile. Ka siinses kogumikus on jutud samamoodi tänapäeva keelde ja meelde toodud. Olen püüdnud säilitada jutustaja stiili niivõrd, et lood jääks võimalust mööda ikka nendesamade jutustajate-kirjapanijate omaks, kelle nimed leiab iga jutu all. Mõni sõna või lausepool on lisatud või ära võetud selguse huvides. Arusaadavuse pärast on muudetud lõigujaotust ja korrigeeritud kirjavahemärke.
Ka mina ise „ümberpanijana” ei tarvitse kõige algselt öelduga rahul olla. Nõnda pole ma neid lugusid süžeeliselt ümber kirjutanud nii, nagu ise edasi vestes räägiksin. Tavaliselt olen püüdnud jääda ainult ühe jutustaja konkreetse variandi juurde, ma ei ole ära jätnud keeleregistrit, metafoore ega kujundeid, mis neis tekstides on, isegi kui ma mõnikord neidsamu ise sugugi ei kasutaks. Süvitsi minevate muinasjutuhuviliste tarvis on raamatu lõpus näidatud algsete juttude täpsed arhiiviviited ja muud kogumisandmed ning märgitud muinasjuttude tüübikuuluvus.
See siin on ennekõike muinasjuturaamat. Niisiis pole see raamat metsa kohta käivast pärimusest, mille headeks näideteks on Oskar Looritsa kogumik „Lugemispalu metsaelust ja jahindusest” sarjas „Endis-eesti elu-olu” (2004, esmatrükk 1941) ja Mall Hiiemäe raamat „Üks jahimees läks metsa” (1969). Sellega, mida leiab rahvausundis, tegelevad ennekõike teistsugused rahvajutud. Näpuotsaga on muistendlikke ja memoraatlikke, sekka naljandlikkegi lugusid temaatilise ühtsuse huvides siingi, kuid ka neil puhkudel on need lood millegi poolest muinasjutulikud.
Sada puud on juba mets, sada lugu sellised, millest kergelt läbi ei näe. Seda raamatut võib võtta ka kui rännakut muinasjuttude metsas. Mets on tegelikult muidugi lõputu, selle läbimist hõlbustab rada. Et siin muinasjutumetsas oleks veidi hõlpsam liikuda, jagasin jutud saludesse ja tegin teekonnale vahepeatused, kümmekond metsasihti. Nagu loodusrajal, nii saab siingi vahepeatuses lugeda väikselt teadetetahvlilt mõnd vahendatud infokildu, kuid mõistagi võib nagu looduseski need tahvlid vahele jätta – niikuinii nõuaks kõige seletamine juba põhjalikku ettevõtmist, mille tarvis on teistsugused väljaanded, näiteks kommenteeritud tekstiantoloogiad. Nagu edasi liikudes ruttu selgeks saab, ei tarvitse kogu teekond sobida kõigile iseseisvaks läbimiseks, või kui, siis ainult esimene, turvalisem kodulähedane kolmandik. Sügavamal metsas võib juhtuda hirmsamaid lugusid, kuivõrd varasematel aegadel pole muinasjutud olnud sugugi ainult või eeskätt laste kõrvadele kuulamiseks.
Muidugi võib igaüks luua just sellise teekonna, nagu ise tahab, ja rühmitada enda jaoks samad lood sootuks teisiti. Muinasjuttude metsa eeliseks on võimalus uidata kus tahes – ei pea minema mööda määratud matkarada.
Niisiis, asume metsateele.
I
Kodust metsa
Meie teekond läbi eesti muinasjuttude metsa saab alguse saunast, mille kangelane maha lõhub. Tavaliselt on rahvajuttudes saun talust eemal asuvas paigas, kodu ja metsa piirimaal, kus võivad kokku puutuda kaks maailma.
Iga kodust väljuv teeots on täis valikuid ja võimalusi. Teele asudes oleneb palju suunast, kuid edasises on suur osa juhusel. Teel võime kujut- leda, et satume kellegagi kokku juhuslikult, kuid meie teod ja valikud aitavad neile kohtumistele kaasa. Muinasjutu juhus ei ole niisama juhus, vaid võimalus, mille valikut on mõjutanud kangelase enese sammud, olgu see või jänesele järelejooksmine.
Oma rännakul pead sa ikka kõigeks valmis olema. Metsas kohatavad olevused on sageli pealtnäha samasugused nagu inimesed ise, kuid nende olemus on tundmatu. Nii ei tea me, kes on meile edasise seisukohast hea, kes ohtlik. Tavaliselt on kangelane nõus jagama oma sööki võõraga, kes võib aga osutuda hiiu kasvu deemonlikuks õgijaks. Sarnaselt üldtuntud Punamütsikese looga õnnestub aga kangelasel lõpuks olevuse kõhust oma kaaslasedki kätte saada ning pääseda.
Juttudes on põimunud argielu ja ebatavalisus, nii võidakse muinas-juttudes abielluda ka metsavaimuga. Kangelane peab teadma, kust ohu korral abi otsida, näiteks saab abi pihlakast, mis rahvausundi