Vapper koiott Oskar. Anna Maria Tammesaar

kauges paigas, kästi Oskaril igal hommikul nägu pesta. Vesi tuli seal küll kraanist ja näopesemine tundus kohutavalt tüütu ja vastik. Aga sõrmed voolavasse jõevette panna – Oskarile tuli naeratus näole. See tundus jube lahe!

      3.

      KOHTUMINE VALGE PULLIGA

      Kui muidu kasvas kõikjal jõe kallastel rohi, või hein – sellel Oskar küll vahet ei osanud teha, siis külakese juures oli mõnus liivane käänak. Nagu väike rannake. Oskar kääris pidžaamapükste sääri enne vette astumist korralikult üles ja kummardas siis nägu pesema. Ta ei teadnud, kus ta on või miks ta siin on, või mis edasi saab, aga tundis end kummaliselt kergelt ja õnnelikult. Varbad vajusid liiva sisse, jahe vesi silitas jalgu ja Oskar pritsis kätega vett õhku ja naeris. Vastu päikest vaadates tekkis veepiiskadesse vikerkaare helki ja uuesti ja uuesti tõstis Oskar mõnusat jahedat vett näole. Ta oleks ehk veelgi pladistanud ja sügavamale läinud, isegi pikali visanud, kuigi vesi oli jahe, kuid pidžaama kippus märjaks minema ja Oskarile oli alati õpetatud, et selline asi on täiesti lubamatu: riideid vees märjaks teha ei tohi. Niisiis vantsis ta solberdades ja varvastega kivikesi tõstes kaldale ning pilku tõstes nägi suurt sulgedest peaehtega ja paljude kaunistustega meest, kes seisis seal käed rinnal risti ja vaatas teda. Ehkki mehe pilk polnud kuri, ehmatas Oskar siiski. See mees nägi teda. See uhke mees vaatas teda. „Tere,” ütles Oskar viisakalt ja ajas end samuti sirgu.

      „Tere Oskar,” vastas mees lahkelt ja lasi käed kõrvale rippu. „Teretulemast siuu indiaanlastele külla.”

      Oskaril vajus suu lahti. Kui ta selle avastas, klõpsas ta suu kähku viisakalt kinni tagasi, aga pole midagi parata – ajab üllatuma küll, kui ärkad kuskil võõras kohas nähtamatuna ja nüüd räägib keegi indiaanipealiku moodi välimusega mees sinuga eesti keeles. „See vist ikka on mingi näitemäng,” läks Oskar segadusse.

      „Ma näen, et sa oled segaduses,” ütles mees selle peale. „Mina näen sind ja oskan sinu keelt, sest mina olen šamaan. Minu nimi on Valge Pull ja ma aitan sind pisut. Kui sa end aidata lased. Sa oled päriselt siuu indiaanlaste juures ja sinu koduajaga võrreldes oled ajas mitusada aastat tagasi läinud. See kõik, mida sa näed, ongi päris siuu indiaanlaste elu. Tule, ma tutvustan sulle seda!”

      Mees astus talle lähemale ja pani käe sõbralikult ümber ta õla. Koos suundusid nad tagasi küla poole.

      „Nagu sa terase poisina juba märkasid, on meie küla tipid paigutatud peaaegu ringi kujuliselt ja kõigi uks ning ka tipi-ringi uks avanevad itta. Nii saame igal hommikul tervitada ja tänada tõusvat päikest. Me täname päikest selle eest, et ta on olemas. Temata poleks meil võimalik elada.”

      Oskar kuulas suurt šamaani tähelepanelikult ja oli väga üllatunud – ta polnud iial tulnud selle peale, et tänada päikest selle eest, et see on olemas. Kuigi, tõsi tõesti, ilma päikeseta poleks võimalik elada. Täpselt nagu Valge Pull oli öelnud. Uskumatu, kuidas Oskar polnud nii lihtsa asja peale varem kunagi mõelnud. „Jõe äärde minnes täname me vett selle eest, et ta on olemas,” jätkas šamaan. „Temata poleks meil võimalik elada.”

      „Jummel-jummel,” mõtles Oskar. Ta oli nii harjunud sellega, et kraanist tuli alati vett, et ka kõige väiksem mõttepoeg polnud tal lipsanud sinna suunda, et vee eest võiks olla tänulik, sest temata poleks meil võimalik elada. „Me isegi ei mõtle veest kui temast. Vesi on see. Vesi on lihtsalt vesi,” mõtles Oskar. Muidugi oli Oskar kuulnud kõrbetest, kus vesi on hinnaline. Ja ka sellest, et inimesed on maakeral vee nii ära reostanud, et tulevikus on puhas vesi kallis. Aga temal tuli vesi köögikraanist, vannitoakraanist ja isegi kempsupoti loputuskastist, kui ta peale kempsus käimist nuppu vajutas. Kuid veeta pole võimalik elada.

      „Tipi on meie keeles püstkoja nimi ja see tuleb kahest sõnast: ti ja pi ning tähendab elamise jaoks. Ehk elamu. Meie külad ei ole püsivad, nagu teie majad on. Tipi on telk, mille saab lihtsalt lahti võtta ja kokku pakkida, et mujale minna. Me kütime piisoneid ning nende karjad liiguvad vastavalt sellele, kus mingil aastaajal toitu on. Ning meie liigume samuti. Meie tipid, riided, jalanõud – kõik on tehtud piisoninahast. Ning meie söögiks on piisoniliha. Seda on kuivatatuna lihtne säilitada ja kaasa võtta. Ning enne jahile minekut täname me alati jahiõnne eest. Ning enne sööki täname me alati, et meil on sööki. Nagu sa näed.”