Anna Maria Tammesaar
Vapper koiott Oskar
Raamatu väljaandmist toetasid Hooandja vahendusel paljud head inimesed.
Tekst: Anna Maria Tammesaar Illustratsioonid: Elo Joandi
Väljaandja: Lasteraamat MTÜ 2020 www.lasteraamat.eu
ISBN 978-9949-01-336-4
ISBN 978-9949-7455-3-1 (epub)
E-raamat OÜ Flagella
1.
VIHASENA MAGAMA
Oskar oli tulivihane. Ta oli kohe nii vihane, et pea oli kuum, nägu leekis ja ta ei suutnud midagi öelda ja peitis end teki alla. Ta ei tahtnudki kellelegi midagi öelda. Nad olid kõik nii lollid ja vastikud. Ta ei tahtnud üldse nende juures elada, aga kuhu sel kaheksa-aastasel poisil ikka mujale elama minna on. Tuli oma kodus edasi elada, kuigi ta ei kujutanud ette, kuidas ta seda suudab. Selliste lollakatega. Õudne.
Oskar ärkas selle peale, et tal oli külm. Alul ei saanud poiss hästi aru, mis toimub. Ta polnud veel kunagi ärganud selle peale, et tal on külm. Aga praegu oli ja mida rohkem ärkvele ta virgus, seda enam sai ta aru, et tal on kohe päris külm. Ning kobamisi tekki otsides selgus, et seda pole kuskil. Ei tekki, ega ka patja ega voodit. Käe all oli midagi karvast ja tundmatut.
Oskar ehmatas küll, aga karjuma ei pistnud. Ega ta mingi plika pole, kes karvase asja katsumise pärast huilgama hakkab. Ent kõhe oli. Pimedas ei näinud ka midagi. „Kuradi kurat.” Oskar teadis hästi, et need on ropud sõnad, mida lapsed ei tohi öelda, aga ta ütles seda mõttes, et keegi ei kuuleks.
Külmast juba värisev Oskar tõusis ettevaatlikult istuli ja kobas oma ümbrust. Läbipaistmatu pimedus hakkas tumedamateks ja heledamateks laikudeks jagunema ning Oskar ahhetas vaikselt: üsna tema lähedal hõõgusid lõkkesöed. Nüüd ta märkas küll, et ta nina tunneb lõhna, mis on kõike muud kui tema toa oma. Kunagi olid nad perega käinud külas tuttavatel, kel oli suitsusaun. Suured olid istunud imelikus mustas majakeses, kus lõhnas samamoodi. Kibe suitsuhais pani isegi silmad vett jooksma ja suured ise käisid ka end kuumast saunast sageli tiigis jahutamas ja punetavaid silmi värske õhu käes värskendamas. Lastele jäi täiesti arusaamatuks, miks täiskavanud sellist asja teevad. Kuna oli suvi ja ilm oli ilus, võis tiigis niisama ka käia.
Aga et ta suitsusaunas pole, sellest sai Oskar ka kohe aru – mingit lõket suitsusaunas polnud. Seal oli ahi. Siin olid söe maas tema lähedal. Ta ise oli ka maas. Ja ta süda tagus ärevusest nii kiiresti, et kõrvus kohises iseenda voolav veri. Nagu kosk. Kosk on selline jõgi, mis kukub kuskilt kõrgemalt alla. Oskar oli sellist näinud. Tema kodu lähedal oli üks ja nad olid seal isegi mitu korda käinud, sest ema armastas jalutamist ja looduses viibimist. No igastahes kui kraan kõvasti lahti keerata ja palju vett tuleb, siis on juba mühin üsna suur, aga kui terve jõgi korraga alla kukub, siis see müriseb nagu väga paljude sõitvate autodega liiklus. Praegu oli väljaspool Oskarit väga vaikne, aga kõrvades mürises omaenda ringikihutav veri nii, et Oskar ei saanud üldse kuulata, kas ta midagi kuuleb.
Sest sellest sai ta nüüd küll aru, et omaenda kodus omaenda toas omaenda voodis omaenda teki all ta pole. Õnneks oli vähemalt omaenda pidžaama seljas.
„Äkki ma olen röövitud,” tuli Oskarile mõte pähe. Nüüd tuli talle meelde ka õhtu kodus ja see, kui vihasena ta magama oli läinud. „Vot nüüd need lollid vanemad saavad! Näevad hommikul, et mind pole ja siis nutavad. Oleks võinud minuga paremini käituda. Aga nüüd enam ei saa – Oskarit pole.” Oskari meel läks nende mõtetega kohe kergemaks, aga samas: „kui nad peavad minu eest hiigla summa lunaraha maksma, siis ei jätku neil ju raha, et mulle uut mängukonsooli osta...” Väike poiss oli igasuguseid filme näinud ja teadis hästi, et ega mingi paari tuhande eest ei hakka keegi ühtegi inimest röövima. Summad on ikka palju-palju suuremad. „Äkki vanemad ei tahagi mind tagasi osta. Ütlevad, et neil pole sellist raha ja kõik. Emal kulub koguaeg enda mingite uute riiete jaoks kõik ära ja ütlebki, et väga hea, et Oskarit enam pole. Saan tema tuppa endale veel ühe garderoobi teha.”
Külmavärinad ajasid Oskari neist mõtetest eemale. Ta otsustas, et peab aru saama, kas ta on röövitud või mitte. Võib-olla tuleb hoopis põgenemisplaane teha.
Kohin kõrvus andis järele ja Oskar kuulis nüüd. Sügavas pimedas vaikuses kostis inimeste hingamist ja õuest oli ka midagi kuulda, aga Oskar ei osanud seda nimetada. Ta sai aru, et temale nii tuttavat autode sõitmise häält polnud. Võib-olla oli see tuul. Aga võib-olla midagi muud. Enda ümber kobades tundis ta üsna lähedal seina, mis oli pehme. „Pehme sein! Ei või olla!” Ja jalgade läheduses oli karvane pundar, mis sobis tekiks. Oskar tõmbas selle peale. Lõdisemine lakkas ja mõnusa sooja käes ei tahtnud mõtted enam üldse kihutada. Ärevuse asemel tuli uni.
2.
KARVANE HOMMIK
Oskar nägi unes, et ta mängib koeraga. Ta ei tundnud seda koera, aga kuna loom oli sõbralik ja mänguhimuline, oli neil koos tore. Oskar viskas puuoksa nii kaugele kui suutis ja koer tõi selle jooksuga ära. Hoidis hammaste vahel ja justkui nagu andis seda Oskarile, aga lahti ei lasknud. Oskar sikutas ja koer sikutas ja nad kukkusid ja maadlesid ja Oskar naeris. Püherdades kõdistasid koera karvad teda ja see ajas veel rohkem naerma. Oskar pidi oksast lahti laskma, et kõdistavaid karvu näolt eemale pühkida, kui ta kuulis kedagi rääkimas. Aga unenäos ei paistnud kedagi, kes räägiks. Mingi naljaka kõlaga, et aru mittekuimidagi ei saanud. Nagu välismaa keeles. Oskar tegi silmad lahti ja tardus.
Karvad tema näos olid päris, aga need ei kuulunud koerale, vaid voodipesule, mis oli tehtud loomanahkadest. Padjaks oli heina täistopitud rebane ja lina ja teki ülesannet täitvad nahad olid varem olnud piison, nagu Oskar hiljem teada sai. Jutt oli päris ja keeles, millest Oskar ühtegi sõna aru ei saanud. Nüüd oli valge ja Oskar nägi, et ta on püstkojas. Oskar teadis seda sõna nii multikatest kui ka ühelt mängumaalt, kus lastele indiaanlaste kultuuri tutvustati. „Äkki ma olengi Varesejala mängumaal,” tuli Oskarile mõte. Aga samas meenus talle, et õhtul magama minnes oli sügis ja õue-mängumaad suleti siis, kui kool peale hakkas. „Vist on keeruline siin karvasel magamisasemel välja nuputada, kus ma olen ja kuidas ma siia sain. Peab uurima.”
Inimesed tundusid lahked ja sõbralikud, aga nad tegid omi toimetusi ja ei pööranud Oskarile mingit tähelepanu. Isegi siis, kui Oskar tõusis istuli ja ütles viisakalt „Tere hommikust!”, ei vaadanud keegi tema poolegi. Peagi hakkas Oskarile tunduma, et ta ongi nähtamatu. Sest kui keegi võõras istub su pisikeses püstkojas, siis ei suuda ju kogu pere pika aja vältel teda mitte märgata. Nende pilgud lihtsalt libisesid temast üle. Tema hääle peale polnud keegi reageerinud.
Oskar silmitses elamut. Selle pehme sein oli tehtud loomanahkadest ning kohati oli sinna joonistatud mustreid. Nagu tapeet. Seina seest tuli välja nööre, mille küljes rippusid kotid. Ka need olid mustritega kaunistatud ja nahast tehtud. Ning üks rippuv asi pani Oskari südame kiiremini põksuma. See oli väga ilus sulgede ja mustritega kaunistatud sõjamehe kilp. Vibu ja nooli seinal polnud. Ühtegi meest polnud ta püstkojas ka veel näinud, aga sellise kilbiga kooli minna – kõik poisid tahaks ka seda käes hoida! Spontaanselt tõusis Oskar püsti ja astus kilbi poole. Aga katsuda ja käes hoida ta seda siiski ei söandanud. Teiste asju ei tohi ju luba küsimata võtta.
Lõkke kohal keedeti süüa, püstkojas oli meeldivalt soe ja toidu lõhn tundus ka ahvatlev. Ukseauk oli koguaeg lahti ja inimesi käis sealt pidevalt sisse ja välja. Neil kõigil olid kenad kleidi moodi riided ja Oskar ei tundnud end sugugi halvasti, et ei saanud pidžaama asemele midagi muud selga panna. Tema enda riideid siin näha polnud ja sellist kleiti ta poleks ka tahtnud. Tegelikult oligi veidi keeruline aru saada, kes lastest on poiss ja kes tüdruk, sest välja nägid nad kõik üsna sarnased. Pikad mustad punupatsid ja mustritega kaunistatud kleidid. Ka nemad olid paljajalu ja Oskar otsustas samuti paljajalu õue suunduda. Sest kempsu siin polnud ja pissile oli vaja.
Püstkojast välja pugedes leidis Oskar, et ta on keset küla. Temast vasakul oli veel üks püstkoda ja paremal oli neid