Kindlasti peaks haritud maiustajale tutvustama veel üht suurepärast magusaisu leevendajat. Jaggery ehk töötlemata suhkur on laialt levinud esmaabi maiasmokkadele nii Aasias kui ka klassikaliste kommide poolest vaeses Aafrikas. Rokkmuusika austajad peavad pettuma, legendaarse Mick Jaggeriga pole siin vähimatki seost. Välja arvatud see, et jaggery on rokkima ajavalt maitsev. See on enamasti datli, suhkruroo või palmimahla kontsentraat. See maalähedane lihtne maius pole undki näinud läikivpuhastest terasest tootmisliinidest ja sisaldab lisaks siirupile ka suhkruroo tolmu, puutuhka ja muid täiesti ohutuid lisandeid. Igatahes puhas loodus, karta pole midagi. Kus olud võimaldavad ja toiduaineid lahedamalt käes, seal lisatakse kuldpruunile segule pähkleid, kookost, kondenspiima. Sel viisil saadakse erineva maitsega tõelisi kohalikke delikatesse, mis mõnegi peene kohviku kraamile silmad ette teevad.
Datlid
Jaggery
Keenia
Keenia on üks rahulikumaid ja jõukamaid Aafrika maid. Keenia lopsakas loodus ja rikas loomariik toob siia kogu maailmast palju loodusesõbralikke turiste. Turistid on aga riigi majandusele nagu porgand lapsele – mõjub tervislikult ja virgutavalt.
Keenia pealinn Nairobi on üsna moodne linn, kus kommipoed ja restoranid samasugused nagu igal pool mujal maailmas. Kohalikud maiasmokad on aga õnneseened, sest magusad puuviljad ei saabu siia külmades konteinerites pooltoorelt, vaid kasvavad siinsamas suureks ja mahlaseks.
Papaia
Kannatuslille vili
Banaan
Hästi populaarne ongi troopiline puuviljamagustoit papaia, banaani ja kannatuslille vilja lõikudest. Hapukat maitset lisab sidrun või laim. Pidulikumal puhul võib puuviljadele lisaks teha kakaopulbrist magusa kastme.
Kõige levinum magus küpsetis Keenias on ilusa nimega maandazi. Taigen tehakse jahust, munast, piimast, suhkrust ja sulatatud võist, rullitakse õhemaks, lõigatakse tükkideks – sageli kolmnurkadeks – ja praetakse õlis mõlemalt poolt. Vahel puistatakse üle tuhksuhkruga, teinekord lisatakse taignasse pähkleid-mandleid. Maandazi’t pakuvad restoranid ja ka tänavakaupmehed. Seda teavad ja armastavad nii külade kui ka suurlinnade elanikud. Maandazi on eriti populaarne Keenia ja ka Tansaania rannikualadel, kus elab eksootilise nimega suahiili rahvas.
Maandazi
Keenialased segavad kokku ka asju, mis esimese hooga justkui ühte kaussi mahtuma ei peaks. Aga see võib olla ka lihtsalt vähese harjutamise viga. Kui ikka hakkad ükskord kartulit kaneeli ja kookospähkliga sööma, siis lõpuks tundub, et teistmoodi ei saagi, nii maitsev on. Selline tuntud Keenia maius on kookospähkli ja maguskartuli puding.
Maguskartul ehk bataat keedetakse ja tambitakse pudruks, lisatakse mune, piima, kaneeli, sulavõid ja riivitud kookospähklit, segatakse kõik kreemjaks massiks ja küpsetatakse ahjuvormis kuldpruuniks.
Putukate söömine tundub enamikule meist päris hirmuäratav. Tegelikult on aga putukates palju kasulikke aineid ja mitmel pool maailmas süüakse neid suure isuga. Aafrikas, kus eriti kõrbealadel on toiduga üldse kitsas, näksitakse neid nii toorelt kui ka kuivatatult. Keenia lapse lemmikputukas on toores termiit – väga toitev ja magus suutäis.
[no image in epub file]
Maguskartul ja kookospähkel
Termiit
Nigeeria
Aafrika puhul ei saa üle ega ümber banaanist. Banaanid ja ahvid on paljude kujutluses üks raudkindel Aafrika osa. Kindlasti arvate, et banaanid kasvavad puu otsas. Vale! Nagu valaskala pole mingi kala, vaid hoopis imetaja ja seega pigem loomade hulka kuuluv tegelane, nii ei kasvata banaane mitte puu, vaid hoopis rohttaim. Lihtsalt üks väike taimeke, mis juhuslikult kasvab keskmiselt 6 meetri pikkuseks ja kuni 40 sentimeetri jämeduseks.
Praetud banaanid
Osa banaane ei kõlba toorelt süüa. Näiteks jahu- banaane süüakse alati kas küpsetatult või praetult. Need on tavalisest suuremad, kõvemad, vähem magusad, sisaldavad hästi palju tärklist ega muutu ka küpsedes kollaseks. Paljud banaanid sobivad muidugi ka toorelt söömiseks, need on reeglina väiksemad, magusamad ja mahlasemad.
Üks nutikas ja natuke maailmas ringi rännanud Nigeeria tüdruk kinnitas selle atlase tegijatele, et praetud jahubanaan on maailma parim söök. Küllap nii ongi, kui mitte arvestada minu vanaema tehtud pannkooke Järvamaal. Lapsepõlvemaitsed on väljapool arvestust, nendega ei pääse võistlema ka parimad kondiitrid. Igatahes meenutab praetud jahubanaan natuke õunakooki, samas sobib ka soolaste toitude lisandiks.
Jahubanaanid
Banaane on mitusada sorti ja need pole mitte ainult Nigeerias, vaid kogu Lääne-Aafrikas väga armastatud. Banaanid valmivad aasta ringi ja on seega kindel põhitoidus suures osas Aafrikast.
Sama populaarsed on need kollased toitvad viljad veel Kagu-Aasias, Kesk-Ameerikas ja Lõuna-Ameerika põhjaosas Colombias ja Venezuelas ning Kariibi mere saartel. Eurooplased hakkasid banaane sööma aga alles 19. sajandi teisel poolel. Varem ei osatud neid lihtsalt kaugete maade taha transportida.
Chin chin
Teine tähtis Nigeeria ja kogu Lääne-Aafrika maius on chin chin – magus praetud jahukäkike. Sellesse pannakse maitseks tihti lehmaherneid ja muskaatpähklit. Chin chin’id meenutavad natuke õlis praetud pontšikuid. Milline maias laps neid ei armastaks, kõik armastavad! Aafrikas kipub ainukeseks probleemiks olema hea õli hankimine. Tihti kasutatakse vana rääsunud õli, mistõttu terviseteadlikumad nigeerlased valivad hoolega, kus ja millal chin chin’iga maiustada ja kus mitte.
Üks toitev ja mõnus maius on maapähkel. Nigeeria on koos Senegali ja Sudaaniga maapähkli ehk arahhise tootmises ja ekspordis maailma esikümnes. Maapähkleid süüakse täiesti edukalt toorelt, kuid röstides muutuvad need veelgi maitsvamaks. Maapähklist valmib tihe magus halvaa ja maapähklivõi. Seda viimast lisatakse maitseks ka paljudele magustoitudele ja kookidele.
Maapähkel ehk arahhis