Muidugi on mulle Peterburis kõige hingelähedasem see, mis on veel alles vanast, tsaariaegsest, minu poola vanaisa aegsest linnast. Vana kesklinn, Palee väljak, Kaasani kirik, Neeva kaldapäälne, Suveaed…
Minu teine lemmiklinn Venemaal on Novgorod. Sattusime sinna Tiiaga 2016. aasta septembris. Ilmad olid veel ilusad, nii et saime linnas palju ringi kõndida, käisime ka laevasõidul Volhovi jõel kuni Ilmeni järveni. Vaatasime ilusaid kirikuid, õnnestus käia ekskursioonil, mis korraldati põhiliselt oblasti muuseumitöötajatele, giidiks oli linna ajaloomuuseumi uurija. Nii saime väga hää ülevaate linna ajaloost, Kremlist, paljudest kirikutest ja ka aimu novgorodlaste suhtumisest Moskva võimusse vanasti ja ka nüüd. „Putin, Vladimir Vladimirovitš, olete vast kuulnud sellisest,” ütles meie giid.
Ajaloolane Vassili Kljutševski on võrrelnud Venemaad tema riigiajaloo alguses Briti Ida-India kompaniiga, äriühinguga. Selle asutasid viikingid ühe oma olulisema kaubatee äärde, mida tuli hoida-valvata. Nii on Venemaa esialgu jõeriik, teda ühendasid, hoidsid koos jõe- ja järveteed „kreeklastest roomlasteni”. Vaatamata vene rahvuslaste pingutustele ei õnnestu ümber lükata seda, et Vene riigi asutasid skandinaavlased. Esimesed Vene valitsejad kandsid skandinaavia nimesid, mis meile on tuttavad slaavipärastatult. Igor oli Ingvar, Oleg – Helge, Valdimar – Vladimir jne. Nii oli Venemaa alguses üpris multi-kulti ja tolerantne, nagu „kaubandusliku kallakuga” riigid ikka. Näiteks Veneetsia või Holland. Vene jõeriiki valitsetigi alguses nagu kaubakontorit: ülemvalitseja, kes asus Kiievis, määras kohalike kontorite-faktooriate ülemateks inimesed oma perekonnast, nagu õigeks pidas. Hiljem kujunesid neist vürstiriigid, väesalkadele, kes pidid kaubalaevu ja kaupmehi kaitsma, tuli lisa kohaliku rahva hulgast, kontorite ümber tekkisid linnakesed, nagu sadamate juurde ikka. Sinna sõideti kaugemaltki karusnahkadega, meega, vahaga, kaubakontorid-kaubalinnakesed tekkisid ka väiksemate jõgede äärde. Ka Moskvas, mis oli omal ajal soomeugri rahva – merjalaste ala, on arheoloogid leidnud viikingite asula jäänused. Skandinaaviast on pärit ka sõna „russ”, mis oletatavasti esialgu tähendas meeskonda laevaretkel.
Novgorod oli „emamaale” Skandinaaviale eriti lähedal ja hiljem, kui suur kaubatee oma tähtsust kaotas, jäid need sidemed alles ja püsisid omal kombel edasi ka Hansa ajal. Novgorod oli üks Euroopa linnu, kus elas ja peatus mitutsugu rahvast, olgu skandinaavlasi, sakslasi või läänemeresoomlasi, kelle asualad olid samas lähedal. Huvitav on see, et Novgorodi elanikud olid suures enamuses kirjaoskajad, mida kenasti tõendavad säält leitud ja aina juurde leitavad tohukirjad. Neid on muide vähemal määral leitud ka mujalt Põhja-Venemaalt. Tohukirjad erinevad suurest osast vanaaja kirjavarast sellega, et on põhiliselt igapäevane kirjavahetus, mille sisu vahel meenutab pigem meie SMSe või analoogseid lühisõnumeid kui mingeid pidulikke valitsuse või kiriku tekste. On kaupmeeste omavahelist kirjavahetust, on armastuskirju, on lepinguid, on meeldetuletusi, on sõimukirju, on koolilaste kirjaharjutusi… Arvatavasti oli Novgorod toona Euroopas üks kultuursemaid linnu. Osalt ilmselt ka „tehnilistel põhjustel” – kasetohtu on lihtne hankida ja kasutada. Lihtsam veel kui papüürust, mis aitas ka egiptlastel kirjaoskajad olla. Ning kui papüüruseid hoidis hävimast-pehkimast Egiptuse kuiv kliima, siis Novgorodi tohukirjad säilisid tänu savisele maapinnale, mis hoidis parajat niiskust. Ja toht, nagu minu põlvkond veel teab, on tõrvane – toht püsib ka siis, kui puu ise on juba purupudedaks pehkinud.
Kui kõndisime Tiiaga Kremli juurest üle silla teisele kaldale, ütles ta mulle, et saab aru, miks mulle Novgorodis meeldib: tema ei ole näinud ühtki ülbe näoga inimest… Tõesti ei olnud selliseid. Pääle meie giidi ja poetädide, kes muidugi olid lahked, nagu peabki, jäi meelde noormees, keda esimest korda nägime tõttamas Sofia katedraali poole. Äkki märkasin, et tema käel istub öökull! Hiljem käisime Kremlis väikses linnuaias, kus oli mitmeid puurilinde. Ka meie tuttav öökull ja tema hoidja. Tuli välja, et öökull on tööloom – ta hoiab kirikust eemal tuvid ja hakid, nende kisa ja pasa.
Novgorodis ühes pargis seisab Sergei Rahmaninovi monument, Kremlis on Gavrila Deržavini ja tema kaasa haud. Rahmaninov sündis vanemate mõisas Novgorodi lähedal. Deržavinil oli Volhovi kaldal oma mõisake. Ka loodusloolane ja reisumees Nikolai Mikluhho-Maklai kasvas Novgorodi lähedal. Novgorodi kõige kuulsam monument on aga ilmselt Kremlis seisev kirikukella meenutava kujuga pronksist „Tuhandeaastane Venemaa”, mille külgedel on Venemaa valitsejate, kirikumeeste, ent ka kultuuriheeroste skulptuurid. Tsaaride hulgast puudub Ivan Julm, keda novgorodlased vihkavad tänini.
Novgorod kaotas sõltumatuse 1478, kui Ivan III linna alistas. 1569 aga tungis linna Ivan Julm suure väega. Ta olevat saanud salakaebuse, et novgorodlased peavad mässuplaane, soovivad üle minna Poola kuninga võimu alla. Tsaar ja tema opritšnikud hävitasid linna, tapsid üle kümne tuhande inimese, säälhulgas naisi ja sülelapsi, põletades neid elusalt, keetes kateldes, uputades jõkke ja pekstes nuiadega surnuks. Hukkus üle kolmandiku linlastest. Ellujäänuid ootasid laastatud linnas, kust olid ära viidud ka kõik toiduvarud, nälg ja tõved, mis tapsid veel rohkem inimesi kui tsaari rüüsteretk. Üks näide Venemaa ajaloos kordunud pöörasustest, kus otsekui riigi ühtsuse nimel hävitatakse massiliselt inimesi. Stalin pidas lugu Ivanist ja tema meetoditest rahvast riigitruuduse vaimus kasvatada. Tulemuseks oli mõlemal puhul muidugi rahva viletsus ja ka riigi allakäik. Novgorodlased pole unustanud, mis Moskva nende linna ja rahvaga tegi. Julgen arvata, et mõte iseseisvast Novgorodist ei oleks neile päris võõras ja vastuvõtmatu…
Tuhandeaastase Venemaa monumendi kavatsesid linnas võimutsevad Saksa okupandid Saksamaale viia, tema juurde pandi isegi raudteerööpad, kuid kaugemale ei jõutud. Sakslased ja muuseas ka Hispaania vabatahtlikud („Sinine diviis”) siiski linnarahvast Ivani kombel ei tapnud, kuid laastasid linna põhjalikult. Sofia kirikutorni rist leiti 2002 Hispaaniast, kuhu Sinise diviisi mehed olid ta trofeena viinud, ja Hispaania kuninga käsul anti Sofia kirikule tagasi. Kirikutornis seisab nüüd küll algse risti koopia.
Sõda tegi eriti palju kahju linna kirikutes olevatele freskodele, millest mõnedki on maailma kultuuri tähtteosed. Nagu Feofan (Theofanes) Kreeklase freskod Preobraženski (Issanda Muutmise) kirikus. Kirikuid on Novgorodis ja linna ümbruses palju ja suur osa neist sai sõjas kannatada. Nüüd neid, mida restaureerida annab, restaureeritakse, mis muidugi võtab palju aega ja raha. Ent Novgorod on seda kahtlemata väärt. Novgorodi kirikutest (mida on nüüd järel umbes 60, muiste oli aga palju rohkem) rääkis meie giid ka seda, et sageli ehitas kiriku mõni jõukas kaupmees, kes pääle hingeõnnistuse sai endale ka koha, kus kaupa ja vara hoida – kirikus olid mõnigi kord selleks eraldi ruumid.
Novgorodis üllatas mind see, et sääl oli ka pärastsõja-aja arhitektuuris midagi peaaegu modernistlikku, igatahes on pilt üpris teine kui mitmel pool mujal, ka Tallinnas, Narvas või Tartus. Muidugi ei saadud ka sääl läbi ilma kohustusliku Lenini ausambata. See seisab endiselt pargi ääres platsil vaikselt murenedes, meie sääloleku ajal oli aga Lenini kõrvale paigutatud laste lõbustuskompleks värviliste plastikust liuradade, väravate ja muuga. Pargis endas oli tehtud midagi, mida meilgi oleks viimane aeg teha: jalgteede ümber oli muru niidetud madalaks, kaugemal aga oli rohi kõrgem – sääl oli näha ka lilleõisi. Linn ise on üllatavalt puhas ja korras, nii tänavad, majade fassaadid kui pargid. Ütleks, et lausa Euroopa, aga ei ütle. Olen näinud liiga palju Portugali ja Itaaliat, kui mõtlen Siracusale või Caniço de Baixole, tulevad meelde koerasitahunnikud, suitsukarbid ja pudelid teede ääres. Puhas on esialgu veel Põhja-Euroopa. Kuhu meiegi kuulume. Novgorod ka.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен