Ma ei oska kokku lugeda, mitu korda olen Peterburis käinud-olnud. Kahjuks küll on need käigud jäänud lühikesteks, oleks olnud kena sääl elada mõned nädalad või isegi kuud. Korra pidin isegi Leningradi ülikooli üliõpilaseks saama. Pärast seda, kui mul oli pahandusi läbikäimise pärast Uku Masinguga, mille juurde keegi oli parteiseltsimeestele ka seletanud, et kavatsen minna teoloogiat õppima. Mõeldi välja, et idamaa keeli võiksin õppida Leningradis. Sellest ei tulnud küll midagi välja, ülikooli võimud hüppasid alt ära, Leningradi idateaduskonnas oleks oldud valmis mind selletagi sinna üle kandma, kuid jäin kõhklema ja loobusin.
Ülikooli ajal käisime sõpradega Leningradis muuseumides ja näitustel. Tudengid said säälse ülikooli ühikates tühise raha eest magamiskoha, mida rõõmuga kasutasime. Meeles on Ermitaažis nähtud grandioosne Mehhiko kunstinäitus, Alexis Léger’ näitus, mingi prantsuse uuema maali näitus. Korra võtsime kaasa usuteadust õppiva Jaan Kiiviti, kes sai siis samuti riigiülikooli intris ööd olla. Intrikoha saamiseks tuli käia läbi ülikooli arstipunktist, kus istus tädi, kelle vanaema või vanaisa oli olnud eestlane, nii oli ta meie vastu lahke. Mäletan, et ta rääkis pikalt sellest, kuidas ei tohi pääd pesta šampooniga. Millega oli õige pesta, ma ei mäleta.
Ermitaaž on tõesti midagi, mille pärast tasub Peterburis käia. Sääl sain esimest korda näha eelmise sajandi alguse moodsat maalikunsti, ent ka varasemate suurte meistrite – Rembrandti, Rubensi, Delacroix’, Velasquezi töid. Eriti jäid aga meelde uuemad moodsad prantslased – Matisse, Monet, Manet, Pissaro, Renoir, Cézanne, Gauguin… Ja muidugi minu lemmik tänini – Van Gogh.
Nii oli toonane Leningrad noorele inimesele omamoodi aken Euroopasse, kultuuri, millest olime suuresti ära lõigatud. Aga see Euroopa, mida näitas Ermitaaž, oli poolik ja tsenseeritud. Matisse avati laiemale publikule alles sulaajal, 1954, nagu teisedki modernistid. Nüüd, uuel ajal on muuseumis näha ka selliseid teoseid nagu õuekunstniku Repini paraadportree Nikolai II-st ja tema hiigelmaal Riiginõukogu koosolekust.
Mõtlen, et USAs võiks Peterburi analoogiks lugeda ehk New Yorki, mis on ühtaegu Ameerika ja Euroopa ning suurele osale ameeriklastest võõras ja kauge. Nagu venelastele Peterburi, millesse on suhtutud kaksipidiselt. Bolševikud nuhtlesid peterburlasi rängalt, linnast käis üle mitu terrorilainet, esimesed kodusõja ajal Trotski ja Zinovjevi juhatusel, siis Kirovi tapmise järel, viimati pärast sõda, kui Stalin kõrvaldas Leningradi parteijuhid. Ja eks Stalinit aitas omajagu ka Hitler: nälga suri palju vana intelligentsi ja aadlisoost inimesi. Näiteks kunstnik Ivan Bilibin. On selge, et blokaadiajal hukkunuid oleks olnud palju vähem, kui Stalin ja tema kamarilja oleksid hoolinud inimeste eludest. Kui linna hõivamist kartes poleks säält ära veetud suurt hulka toiduvarusid.
Mu hää tuttav, Tartu ja Columbia ülikooli filoloogiaprofessor Boris Gasparov on uurinud vene keele häälduse muutumist pärast revolutsiooni: osutub, et keel muutus lõunavenepärasemaks. Mis pole ime, esimesed Nõukogude liidrid olid pärit Ukrainast, Lõuna-Venemaalt, Kaukaasiast. Lõuna poolt pärit inimeste käes oli võim N Liidu lõpuni, ka Gorbatšov rääkis lõunavenepäraselt. Esimene põhjast pärit liider oli Jeltsin, tema järel pääses võimule mitmeid peterburlasi eesotsas Putiniga. Kui tahame, võime siin küsida, kuivõrd see tähendab tõsist muutust Venemaa poliitikas, kultuuris, selles, mida minu nooruses nimetati ühiskondlikuks teadvuseks. Minu meelest on praegune Venemaa midagi väga teistsugust kui oli N Liit. Kuigi meie propaganda, mis tahab olla Vene propaganda vastupropaganda, tahab näidata vastupidist. Praegune Venemaa meenutab pigem tsaari-Venemaad ja Putin tsaari. Mida illustreerib kasvõi see, et Venemaal ei tähistatud „Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni” sajandat aastapäeva, varsti pärast seda aga sõitis Putin Krimmi avama Aleksander III ausammast. Ütleksin, et Putin on kõige parem Vene tsaar. Aga tema võim on piiratud, nagu tsaaridel ka enne teda. Putinil on seni õnnestunud tasakaalustada eri rühmitusi ja ideoloogiaid, millest olulisemaid on „liberaalid” ja „neostalinistid”. Viimaste võimuletulekut kardan tõsiselt, nii et loodan, et Putin peab vastu. Ameerika ja tema vasallide rumalate rünnakute kiuste.
Vanast aadressiraamatust „Весь Петербургъ” leidsin oma vanaisa Zygmunti aadressi ja otsisin hiljem paar tükki neist paikadest üles. Üks oli Karpovka jõe kaldapäälsel, mille kohta mu tuttav Darja ütles, et see jõenimi on tegelikult venepäraseks moondunud soome laen. Algselt oli jõe nimi Korpijoki, Laanejõgi. Nagu Seliger oli Särkijärvi. Tsarskoe Selo – Sarskoe Selo, varem umbes Saarimoisi. Ja Neeva muidugi Nevajoki, jõgi, mis voolas läbi madalate soiste maade. Nõukogude võim juuris Peterburist ja selle ümbrusest ingeri soomlastega koos välja enamvähem kõik soomeliku. Ainult lingvisti silm oskab mõnest kohanimest lugeda välja selle varasema kuju.
Ent Peterburil on mineviku õudustele vaatamata midagi, mingi spiritus loci, kohavaim, mis mõjub inimestele, kujundab linnas mingi õhkkonna, mida tajud, kuigi ei suuda täpselt kirjeldada, veel vähem analüüsida. See on nagu sulam millestki lõunaeuroopalikust, Itaaliast, Pariisist, millesse on segatud veidifin de siècle’i ülemeelikust, veidi õigeusu kirikutest, sadamalinna ja suure jõe hingust ja seda kõike hoiab koos Peterburi vaim. See, mis andis ka vene modernismile, venelasele Fjodor Šaljapinile, poolakale Kazimir Malevitšile, evenki-mansi juurtega Vassili Kandinskyle, juudi-saksa vanematega Alfred Schnittkele, midagi, mis läänemaadel mõjub eripäraselt, mida on vaevalt leida prantsuse, saksa või inglise kunstis või muusikas. Võta või jäta, äkki see ongi see, mida ka Vene impeeriumi ääremaal, Riia linnas elanud-töötanud Johann Gottfried von Herder nimetas Volksgeist, tõlkes ehk „rahvuslik vaimsus”. Mis Lääne vaimsusega kohtudes lõi midagi, mis sünnitas selle Peterburi vaimu ja jättis maailmakultuuri olulise jälje. Temast said osa meiegi loojad. Rimski-Korsakovi õpilased olid Rudolf Tobias, Mart Saar, Artur Kapp. Stiglitzi kunstikoolis õppisid Konrad Mägi, Karl Burman, Jaan Koort. Peterburi Ülikooli kasvandikud olid Johannes Semper, Ants Piip, Peeter Tarvel, Jaan Vahtra…
Minuga kõneleb Peterburi küll intiimsemal moel. Otsekui ta tunneks, et minus on midagi tunastest peterburlastest, et midagi mu vanavanematest Karpovka kaldalt või Zagorodnõi prospektilt on alles. Ja kõigele vaatamata on midagi alles ka sellest vaimust, milles sai kasvada see maailma mõjutanud kirjandus, kunst ja teadus. Seda vaimu kohtab Venemaal mujalgi. Sellest, et praegune Venemaa on kõike muud kui totalitaarne riik, sain aru 2015. aastal Peterburi raamatulaadal, mis ametlikult oli pühendatud Suure Võidu aastapäevale, tegelikult aga oli lihtsalt suur raamatulaat. Ostsin säält kogumiku vene vaimulikke laule, kust leidsin mind sügavalt liigutanud patukahetsuslaulu, kus naine enne pihile minekut palub andeks maalt, tuulelt, metsalt ja tähtedelt. Laadal oli igasugu kirjandust, oli Stalinit ülistavaid ja sajatavaid raamatuid, oli judaismi ja peaaegu varjamatut anti semitismi, oli kodusõja kirjeldusi punaselt ja valgelt poolelt nähtuna. Ja oli ka paar raamatut, mis sugugi ei sobinud kokku Suure Võidu mälestamiseülistamisega. Nagu raamat hukatud kasakakindrali, ent ka kirjaniku Pjotr Krasnovi elust. Raamat vanas kirjaviisis, selle lõpus Krasnovi unistus – Venemaa ilma bolševikkude ja juutideta… Kasakate vimmast juutide vastu on mul raske aru saada. Juutide suurematel asualadel, lääne pool „asustusjoont” (черта оседлости) ei olnud kasakakülasid. Aga eks lihtsam on võidelda vaenlasega, keda halvasti tuntakse. Ja