Kuid Annat paistis see suitsukatte tegemine elavdavat. „Jah!“
„No nii. Kellest me rääkisime?“
Hetke valitses vaikus. „Härra Kestaoligist,“ ütles Anna viimaks.
„Tubli tüdruk.“
„Abielus proua Mistaoligiga.“
„Täpipealt.“
Anna tundis, kuidas ta hakkab unustama – uinutatuna rahulolust, et jagab oma isaga saladust –, et teeb talle ülimat meelehead. Päev, mille ta oli veetnud koos Tabatha ja härra Stylesiga, hakkas muutuma justkui üheks neist unenägudest, mis kahanes ja haihtus, kui palju ta ka ei püüdnud seda taastada.
„Ja nad elasid Ei-Tea-Kus-maal.“ Ta kujutles, milline see võiks välja näha: loss mere ääres, mis kaob unustuseudusse.
„Nii see oli,“ lausus tema isa. „Nii see oli. See oli ilus, eks ju?“
KOLMAS PEATÜKK
Kergendustunne, mis Eddiet nüüd kodunt lahkudes valdas, oli täielik vastand sellele kergendustundele, mida ta kunagi oli tundnud koju saabudes. Esiteks võis ta siis suitsetada. Esimesel korrusel tõmbas ta tiku vastu oma kingatalda põlema ja oli rahul, et polnud alla tulles kohanud ühtegi naabrit. Ta vihkas neid nende suhtumise pärast Lydiasse, milline see suhtumine ka polnud. Feeneydel, kes olid vagad ja heatahtlikud: kaastunne. Proua Baxteril, kelle toakingad sibasid korteriukse taga nagu prussakad, kui ta trepil samme kuulis: kuratlik uudishimu. Lutz ja Boyle, kaks iidvana poissmeest, kel oli ühine sein, kuid kes polnud omavahel juba kümnendi sõnagi vahetanud: jälestus (Boyle) ja viha (Lutz). Lutz oli läinud isegi niikaugele, et päris: „Kas ta ei peaks hooldekodus olema?“ Ning Eddie oli vastu andnud: „Kas ka teie ei peaks seal olema?“
Hoonest väljudes nägi ta põlevaid sigaretiotsi ja kuulis külmas kahisevat pominat. Hüüdest „Vabastage kõik!“ taipas ta, et seal mängisid poisid Ringoleviot: kaks võistkonda püüdsid teineteiselt vange võtta. See oli mitmevärviline hoone mitmevärvilises kvartalis: itaallased, poolakad, juudid, kõik peale neegrite, kuid sama stseen oleks vabalt võinud aset leida ka Bronxi katoliiklikus varjupaigas, kus tema oli üles kasvanud. Kuhu sa ka läksid, kõikjal poistesumm.
Eddie ronis Duesenbergi ja pani mootori käima, kuulatades vinguvat heli, mida ta ka varem oli tähele pannud ja mis polnud talle meeldinud. Dunellen trööpas oma autot, just nagu ta trööpas kõike muudki, mida ta vaid puudutas: kaasa arvatud Eddie. Pumbates gaasipedaali ja kuulatades vilinat, heitis ta pilgu üles oma eestoa valgustatud akendesse. Seal sees oli tema perekond. Mõnikord seisatas Eddie enne tuppa astumist koridoris ja kuulis suletud ukse tagant rõõmsat trallamist. See üllatas teda alati. Kas ma kujutasin seda ette? küsis ta endalt hiljem. Või olidki nad ilma temata olnud sundimatumad, õnnelikumad?
*
Pärast Anna isa lahkumist oli alati üks silmapilk, mil tundus, et koos temaga oli lahkunud kogu eluvaim. Eestoa kella tiksumine sundis Anna hambaid kokku suruma. Tema randmetes ja sõrmedes tuikas kasutu olemise valu, peaaegu viha, kui ta seadis pärleid rikkalikult sulgedega ehitud peaehtele. Tema ema kaunistas tsekiinidega mütse, mida oli kokku viiskümmend viis, kuid kõige keerulisemad kaunistamisülesanded läksid Annale. Ta ei tundnud uhkust oma õmblemisoskuste üle. Käsitöö tähendas teiste korralduste täitmist – tema ema puhul oli selleks Pearl Gratzky, kostümeerija, keda ta tundis Folliese ajast ja kes tegi tööd Broadway šõude ja vahetevahel ka Hollywoodi filmide tarbeks. Proua Gratzky abikaasa oli voodihaige invaliid. Esimesest maailmasõjast oli tal külje sees auk, mis polnud kuueteistkümne aastaga ära paranenud – tõsiasi, mis võeti ikka ja jälle jutuks, kui Pearl karjus ja sattus hüsteerikasse, sest mõni töö polnud tehtud tema soovi kohaselt. Anna ema polnud härra Gratzkyt kunagi näinud.
Kui Lydia oma kergest uinakust ärkas, raputasid Anna ja ta ema endalt roidumuse maha. Anna hoidis õde süles, pudipõll üle ta rinna seotud, sellal kui ema toitis teda pudruga, mille ta igal hommikul pehmetest juurviljadest ja pehmest lihast valmistas. Lydiast tulvas kihavat erksust; ta nägi ja kuulis ja mõistis. Öösel sosistas Anna oma õele saladusi. Ainult Lydia teadis, et mõne nädala eest oli härra Gratzky näidanud Annale auku oma külje sees, kui Anna oli läinud valmis õmblustööd ära viima ning proua Gratzkyt polnud kodus. Õhutatuna söakusest, mis näis tulevat kuskilt temast väljaspoolt, oli Anna lükanud lahti selle toa ukse, kus ta lamas – pikk mees, kena, kuid räsitud näoga –, ja palunud, et ta näitaks oma haava. Härra Gratzky oli kergitanud oma pidžaamapluusi ja seejärel sidet ning näidanud talle väikest ümarat avaust, mis oli roosa ja läikiv nagu beebi suu.
Kui Lydia oli söömise lõpetanud, kruttis Anna seni raadiot, kuni hakkas kostma Martelli orkester, mis mängis oma tavapäraseid lugusid. Kõhklevalt hakkasid nad emaga tantsima, oodates, kas härra Praeger, kes elas neljandal korrusel otse nende all, hakkab harjavarrega vastu lage kopsima. Aga ilmselt oli ta läinud illegaalsele poksimatšile, nagu tal laupäeva õhtuti sageli kombeks oli. Nad keerasid muusika valjemaks ning Anna ema tantsis selle hooletu ennastunustavusega, mis ei kuulunud üldse tema tavalise oleku juurde. See äratas Annas ebamääraseid mälestusi sellest, kuidas siis, kui ta alles väga väike oli, oli ema tantsinud laval: kauge, värelev kuju värvilises valguses. Ta ema oskas kõiki tantse: Baltimore’i Buzzi, tangot, Black Bottomit, marsitantsu – kuid ta ei tantsinud enam kunagi muidu kui ainult kodus Lydia ja Anna seltsis.
Anna tantsis Lydiat süles hoides, kuni Lydia lõtvus sai tantsu osaks. Nad kõik hakkasid õhetama; ema juuksed pääsesid valla, ta kleidi ülemised nööbid tulid lahti. Ta paotas veidi tuletõrjetrepi ust ning karge talvine õhk ajas nad köhima. Nende väike korter vappus ja rõkkas rõõmust, mis tundus eksisteerivat vaid siis, kui isa polnud kodus, just nagu keel, mis muutus vadinaks siis, kui isa seda kuulis.
Kui kõigil tantsimisest palav hakkas, tõstis Anna maha laua, mis kattis vanni, ja täitis selle veega. Nad riietasid Lydia kiiresti lahti ja libistasid ta sooja vannivette. Vaba gravitatsioonist, tundis ta kõverdunud ja väändunud keha nähtavat mõnu. Ema hoidis Lydiat kaenla alt, sellal kui Anna ta pead spetsiaalse sirelišampooniga pesi. Lydia selged sinised silmad vaatasid neid vaimustatult. Seebivaht kogunes ta meelekohtadele. Neile pakkus peaaegu valulikku rahulolu hoida parimad asjad Lydia jaoks, justkui oleks ta salajane printsess, kes on ära teeninud nende lugupidamisavaldused.
Oli vaja nii Anna kui ka ema jõudu, et Lydia uuesti veest välja tõsta, enne kui see jahtus, mullid sätendamas tema ootamatul kombel väändunud kehal – mis oli oma kummalisel moel ilus, nii nagu seda võib olla kõrva sisemus. Nad mähkisid ta vannilinasse, kandsid voodisse ja kuivatasid teda voodikattel, puistades ta nahale Bunge saatusepuu talki. Tema puuvillast öösärki ääristas Belgia pits. Ta niisketel lokkidel oli sirelilõhn. Kui nad olid ta teki alla pannud, lamasid Anna ja ta ema Lydia kummalgi küljel, hoides üle tema käest kinni, et takistada teda voodist välja kukkumast, kui ta magama jääb.
Iga kord, kui Anna siirdus isa maailmast ema ja Lydia omasse, oli tal tunne, nagu oleks ta endalt maha raputanud ühe elu, et minna teise ja sügavamasse. Ja kui ta naasis isa juurde, hoides tema käest, kui nad söandasid minna linna peale kõndima, olid need ema ja Lydia, kelle ta maha raputas ja sageli täiesti unustas. Ta liikus edasi ja tagasi, sügavamale – üha sügavamale, kuni näis, et enam allapoole minna polnud võimalik.
Eddie parkis Duesenbergi Sonny’s West Shore Bar and Grilli ette, otse kai juurde. Laupäeva õhtu, kolm päeva enne aastavahetust, ning väljas oli hiirvaikne – mis oli kindel tõend, et ei sel ega eelmisel nädalal polnud saabunud ühtegi laeva.
Ta tervitas Matty Flynni, valgepäist baaripidajat, ning läks siis üle saepuruse põranda baari tagumisse vasakusse nurka, kus John Dunellen ajas võitlusvormis Jimmy Braddocki plakati all oma ebaseaduslikku äri. Ta oli suur mees sadama töömehe tooreste kätega, ehkki ta polnud juba enam kui kümme aastat ühelegi laevale kätt külge pannud. Kogu oma edeva riietuse juures nägi ta välja kuidagi lontis