„Tere, kallim,“ lausus Agnes, tõustes üles virna tsekiinidega mütside juurest, mida ta oli kaunistanud. „Sa jäid nii palju hiljaks.“
Naine suudles teda ning Eddie asetas käe ta tugevale puusale ja tundis erutust, mille naine temas alati kõigest hoolimata tekitas. Ta silmas elutoas nelgiteradega apelsine, mille nad olid kuuse külge riputanud, ning tajus Lydia kohalolekut seal, kuuse juures. Ta ei pöördunud. Tal oli vaja aega, et end ette valmistada. Oma kauni naise suudlemine oli hea algus. Ning jälgida, kuidas naine valab sortsu soodavett Brianne’i toodud uhke Kuuba rummi klaasi – see oli lausa esmaklassiline algus.
Agnes oli lõpetanud õhtuse veinijoomise; ta ütles, et see teeb teda liiga väsinuks. Eddie ulatas oma õele taas täidetud klaasi koos värske jääkuubikuga ning puudutas oma klaasiga kergelt tema oma. „Kuidas reis läks?“
„Täiesti imeliselt,“ lausus Brianne naerdes, „kuni see muutus täiesti rõvedaks. Tagasi tulin ma aurikuga.“
„See pole muidugi nii kena kui jaht. Kuule, see on ju imehea.“
„Just see aurik oli kogu reisi parim osa! Ma sain selle pardal endale uue sõbra, kes on palju parem ajaviide.“
„Kas tal töökoht on?“
„Ta on bändis trompetimängija,“ ütles Brianne. „Ma tean, ma tean, pole vaja öelda, kulla vennas. Ta on kohutavalt armas.“
Kõik oli just nagu alati. Tema õde – poolõde nende erinevate emade tõttu, ning nad olid ka üles kasvanud eraldi, Brianne oli temast kolm aastat vanem – oli nagu peen auto, mille räpakas omanik sõidab peaaegu pilbasteks. Kunagi oli ta olnud rabav iludus; nüüd, vales valguses, nägi ta kolmekümne üheksa asemel välja viiskümmend.
Eestoast kostis oie, mis tabas Eddiet nagu hoop kõhtu. Nüüd, mõtles ta, enne kui Agnes jõudis teda tagant õhutada. Ta tõusis laua tagant ning läks sinna, kus Lydia lamas tugitoolis, toetatuna nagu koer või kass – sest tal polnud piisavalt jõudu, et end üleval hoida. Eddie lähenedes naeratas ta oma vildakat naeratust, pea kõlkumas, jäsemed kõverdatud nagu linnutiivad. Tema kirkad sinised silmad otsisid isa pilku: selged, täiuslikud silmad, milles polnud tema hädast jälgegi.
„Tere, Liddy,“ lausus Eddie jäigalt. „Kuidas su päev läks, lapsuke?“
Raske oli mitte kõlada tögavalt, teades, et tüdruk ei saa vastata. Kui Lydia omaenda kombel rääkis, siis oli see mõttetu lalin – tohtrid nimetasid seda ehholaaliaks. Ning ometi tundus imelik tütrega mitte rääkida. Mida muud saigi teha kaheksa-aastase tüdrukuga, kes ei suutnud omal jõul isegi istuda, rääkimata siis veel käimisest? Poputada ja tervitada teda, sellele kulus kokku umbes viisteist sekundit. Ja siis? Agnes jälgib teda, ihates näha tõendeid tema kiindumusest nende nooremasse tütresse. Eddie põlvitas Lydia kõrvale ja suudles teda põsele. Tüdruku juuksed olid kuldsed, pehmete lokkidega, ja lõhnasid hirmkalli šampooni järele, mille ostmist Lydiale Agnes nõudis. Tema nahk oli sametine nagu imikul. Mida suuremaks Lydia kasvas, seda enam tekkis kiusatus kujutleda, milline oleks ta võinud välja näha siis, kui ta poleks olnud puudega. Iludus. Võib-olla veel ilusamgi kui Agnes – kuid kindlasti kaunim kui Anna. Mõttetu heietamine.
„Kuidas su päev läks, lapsuke?“ sosistas ta uuesti. Ta upitas Lydia endale sülle ning laskus toolile, hoides tüdruku raskust oma rinna vastas. Anna, keda ema oli treeninud neid suhtlemisnüansse hoolikalt uurima, naaldus tema vastu. Tema pühendumus Lydiale jäi Eddiele mõistatuseks; miks, kui Lydia andis talle nii vähe vastu? Anna keeras alla oma õe sukad ja kõditas ta pehmeid kõverdunud jalgu, kuni Lydia Eddie süles väänles ja tõi kuuldavale hääle, mis tema mõistes oli naer. Eddie vihkas seda. Ta eelistas uskuda, et Lydia ei suuda mõelda ega tunda rohkem kui loom, püüdes vaid ellu jääda. Kuid tüdruku naer vastuseks meeleheale kummutas selle uskumuse. See ajas Eddie vihaseks – esmalt Lydia peale, seejärel enda peale, et talle oli tüdruku hetkeline rõõm vastumeelne. Samuti oli siis, kui Lydia ilastas, mille suhtes ta mõistagi midagi parata ei saanud: raevukihvatus, koguni soov talle kõrvakiil anda, millele järgnes pitsitav süütunne. Üha uuesti ja uuesti valdasid Eddiet noorema tütre puhul raev ja süütunne vaheldumisi, nagu mõõnavee tagasivool, jättes ta tuimaks ja kurnatuks.
Ning ometi võis see kõik olla vahel nii sulnis. Videvik akende taga muutus sinakaks, Brianne’i rumm hägustas meeldivalt tema mõtteid, tema tütred ta vastas nügimas kui kassipojad. Raadios mängis Ellington, üür oli makstud; asjad võinuks olla hullemad – olidki paljudel inimestel 1934. aasta lõpus hullemad. Eddie tundis, et uimastav õnnevõimalus langes tema peale nagu uni. Ent mässumeel kiskus ta järsult tagasi teadvusele: Ei, ma ei saa seda vastu võtta, see ei tee mind veel õnnelikuks. Ta ajas end järsult püsti, ehmatades Lydiat, kes nuuksus, kui Eddie ta tagasi tugitoolile asetas. Asjad polnud nii, nagu need oleksid pidanud olema – mitte ligilähedaseltki. Ta oli korra ja seaduse mees (meenutas Eddie endale sageli irooniliselt), ning siin oli mõnda seadust liigagi rikutud. Ta tõmbus tagasi, hoidudes eemale, ning pöördus ära õnnest, lõigates vilju: valusähvatust ja üksindust.
Tal oli tarvis osta Lydiale spetsiaalne tool, mis oli pööraselt kallis. Kui inimesel oli selline tütar nagu temal, siis oli tal tarvis Dexter Stylesi rikkusi – kuid kas sellistel meestel olid Lydia-sugused tütred? Lydia esimestel eluaastatel, kui nad olid ikka veel uskunud, et nad on rikkad, oli Agnes igal nädalal viinud Lydia New Yorgi ülikooli kliinikusse, kus üks naine valmistas talle mineraalidega vanne ning kasutas nahkrihmu ja rihmarattaid tüdruku lihaste tugevdamiseks. Nüüd polnud selline hoolitsus neile enam jõukohane. Kuid see tool võimaldaks Lydial ise istuda, ringi vaadata ja liituda vertikaalse maailmaga. Agnes uskus selle transformeerivasse jõusse, ning Eddie uskus, et on vaja näidata, nagu jagaks ta naise usku. Ja võib-olla ta veidi jagaski. Just selle tooli nimel oligi ta esmalt Dexter Stylesiga tutvust sobitanud.
Agnes korjas köögilaualt mütsid ja tsekiinid ja kattis laua õhtusöögiks neljale. Ta oleks meelsasti soovinud, et Lydia oleks koos nendega õhtust söönud, oleks hea meelega ta oma sülle võtnud. Kuid see oleks söögiaja Eddie jaoks täielikult ära rikkunud. Niisiis jättis Agnes Lydia üksinda eestuppa, kompenseerides seda nagu alati sellega, et keskendas oma tähelepanu nooremale tütrele: nagu köis, mille üks ots oli tema ja teine ta noorema tütre käes. Selle köie kaudu tundis Agnes Lydia teadlikkus- ja uudishimuvärinaid, tema usku, et ta pole üksi. Ta lootis, et Lydia tunneb tema palavikulist armastust ja julgustust. Selle köieotsa hoidmine tähendas muidugi, et Agnes oli ainult poolenisti kohal – nagu Eddie sageli märkis. Kuid kuna tema ise nii vähe hoolis, ei jätnud ta naisele eriti valikuvõimalust.
Ubadest ja vorstist vormiroa juures kostitas Brianne neid oma looga Bertist lahkuminekust. Suhted olid juba hapud, kui ta oli sooritanud ühe juhusliku halastuslöögi, paisates mehe ta jahi tekilt Bahama saarte haidest kubisevasse vette. „Te pole mitte kunagi näinud inimest, kes oleks ujunud kiiremini kui tema,“ ütles Brianne. „Ta oli nagu olümpiasportlane, ütlen ma teile. Ja kui ta siis tekile kokku varises ja ma ta jalule tõstsin ja püüdsin talle käsi kaela ümber panna – see oli esimene lõbus asi, mis ta nende päevade jooksul teinud oli –, siis mis tema teeb? Püüab mulle rusikaga vastu nina virutada.“
„Ja mis edasi sai?“ kilkas Anna suuremas elevuses, kui Eddiele oleks meeldinud. Tema õe mõju oli kohutav, kuid Eddie ei teadnud, mida selles asjas ette võtta, kuidas oma õde tõrjuda.
„Ma loomulikult kummardusin ja ta oleks peaaegu tagasi vette kukkunud. Meestel, kes on rikkuses üles kasvanud, pole õrna aimugi, kuidas kakelda. Ainult tõusikud oskavad seda. Nagu sina, kulla vennas.“
„Ainult et meil pole jahte,“ märkis Eddie.
„Seda kurvem,“ lausus Brianne. „Sa näeksid purjetajamütsiga väga šeff välja.“