Väike Jüri istumas Mutsu Hilda diivanil. Erakogu
Hilda ütles vahel mu emale, et sina oled ta sünnitanud, aga mina olen ta kasvatanud! Emale see hästi ei meeldinud, aga ta oli kogu aeg hõivatud. Ema oli perekonna põhiline rahateenija. Ta oli nutikas, ärivaistuga, eks peab ka kolhoosi juhtimiseks midagi antud olema. Emal olid kaugest ajast Armeenia juured. Tema neiupõlvenimi oli Kotsar ja perekonnalegendi järgi oli neil armeenlasest esiisa, kes 1750. aasta paiku Eestisse sattus, endale veski rajas, üsna jõukaks sai, eesti naise võttis ja talu ostis.
Kunagi guugeldasin ja leidsin, et Armeenias on Kotsareid üksjagu. Kui olin Merikesega abiellunud, saatis ema meid Armeeniasse pulmareisile. Aga see teema läks siis kuidagi minust mööda. Aastaid hiljem seletas ema asju lähemalt, ja kui sellest Merikesele rääkisin, ütles ta: „No nüüd ma tean, miks mõlemal poisil nii paksud mustad kulmud on!“
Jutt katkeb, sest helistab Riho Sibul ja nad arutavad laulutekstide loomist. „Riho on lähedane sõber ja autoriteet. Ma olen Ultima Thulele teinud viisteist lugu. Kunagi tundsin pea kõiki rokkmuusikuid.“
Jüril on hea meel, et Rihole meeldis laul „Hääletan Jõgevalt Tartusse“, mida ta oli äsja juhuslikult raadiost kuulnud. „Indrek Kalda viis ja minu sõnad, laulab Jaan Elgula koos Justamendiga. Netis pole, plaadil on,“ seletab Jüri ja jõuab jutuga enda nooruse juurde.
Esimene koolipäev
Jüri käis esimese klassi Suislepa koolis. Kui ema vahetas töökohta, kolis perekond tagasi Jõgevale. Jüri peab oma elus ülimalt oluliseks neid kolme Mulgimaa eluaastat, viies kuni kaheksas, mil ta vaba lapsena vanavanemate talus elas ja maailma avastas. Kooli ta minna ei tahtnud.
„Kooli? Oma allika ja oja ja puulehtedest rahadega? Oskan veidi isegi traktorit juhtida. Aga teatan avaaktusel kõigi ees, et ma ei tahtnud üldse kooli tulla,“ on Jüri rääkinud-kirjutanud ühes Eesti Päevalehe loos. „Ma olin metsas kasvanud laps, kool oli minu jaoks müsteerium. Läksin kooli, kästi teha paberist laev ja nimeks pani enamik õpetaja soovitusel Lenin. Aga vanaisa oli öelnud, et Lenin on tõbras. Negodjai. Ma polnudki varem näinud kedagi, kes arvaks, et Lenin on tore onu ja „meid lapsi võtaks ta sülle …“.
Tegelikult elasin ma kogu koolipõlve korraga nagu kahte erinevat elu. Üks oli poisiklutt, kes pidevalt pahandustesse sattus. Teine istus kodus ja luges raamatuid. Ei, mitte seiklusjutte. Mu lemmikraamat oli ENE (entsüklopeedia), mille iga uue köite ilmumine oli mulle suur sündmus. Siis ma mõnda aega kooli ei läinudki. Aga kõige olulisemad olid vanatädi Marie Mielbergi eestiaegsed raamatud, ajakirjad ja ajalehed. Ta elas Lahaveres Ülesoomäe talus, kus oli suur tuuleratas, mis oli kunagi teinud elektrit. Tema pööning oli imede maailm. Võisin seal istuda päevade kaupa ja kunagi hiljem sain paljud neist raamatutest endale.“
Pinginaabriks sai Alo
Kolmandas klassis leidis Jüri parima sõbra ja pinginaabri. Sõbra kogu eluks. Tema nimi oli Alo Mattiisen. Kuigi nad olid veidi erinevates kampades. Jüri oli pahade hulgas ja Alo heade hulgas.
„Tegelikult olime loomult väga erinevad. Kui tulin Jõgevale teise klassi, mäletan üht hästi pikka, suurte kõrvadega, endassetõmbunud ja veidi kummalist poissi, kes õppis hästi ja pahandusi ei teinud,“ jätkab Jüri Leesment. „Ükskord aga hakkasime rääkima ja kolmandasse klassi läksime juba kindla teadmisega, et meist saavad pinginaabrid. Nii jäigi. Tundides lobisesime pidevalt, nii et meid pandi korduvalt lahku istuma. Kuid kuidagi õnnestus ikka uuesti ühte pinki kolida. Rääkisime kõigest – olevikust ja tulevikust, endast ja Eestist, spordist ja poliitikast. Tulevikuplaanid muidugi aastatega muutusid. Mäletan, et viiendas klassis tahtis Alo saada astronoomiks ja mina laevakapteniks. Lubasime mõlemad Leningradi õppima minna, et saaks koos olla. Kuuendas klassis läksime koos Mati Lalli juurde kergejõustikutrenni. Alol hakkasid tulemused kohe tulema, minul mitte. Kui väiksemates klassides oli Alo üsna memmekas, siis aegamisi hakkas ta aina rohkem väljapoole avanema. Eriti pärast seda, kui ta kutsuti bändi tegema.“
Klassivend Toomas Muru: „Olin Alo sõber ja kuulusin pigem korralike poiste kampa. Jüri aga kaldus „paheliste“ poiste kampa, kelle kohta võiks pigem öelda varaküpsed, varakult täiskasvanud. Ta oli vägagi eneseteadlik noor mees, kes ei mahtunud tavapärastesse raamidesse, ei astunud isegi pioneeriks. Kui meie käisime punaste kaelarättidega, siis tema eelistas musta lipsu. Kindlasti mõjutas teda meie riigi ja rahvuse traagiline saatus. Põhikoolis oli meil klassivendadega isegi nõukogudevastane poisikeste organisatsioon, kus „peaminister“ Jüri teistele poistele ministriameteid jagas. Stalini ajal oleks sellised lapsemängud võinud väga kurjalt lõppeda, kui oleksime vahele jäänud.
Jüri oli iseteadlik ja julge mässaja, kellele meeldis piire kompida. Meie Aloga olime alalhoidlikumad. Kord laulsime keskkooli nääripeol venekeelset lastelaulu „Meil metsas sirgus kuuseke“ „Internatsionaali“ viisil ja sellest tuli suur jama, mis õnneks ei väljunud kooli piiridest, sest siis oleksid vastutanud ka õpetajad ja kooli juhtkond.
Jüri kuulus juba seetõttu „pahade“ poiste ringi, et tal olid probleemid miilitsatega. Keskkooli alguses kaotas ta õppimise vastu huvi,
Alo Mattiisen ja Toomas Muru. Erakogu
kuid samas polnud tavaline kurikael, vaid kirjandushuviline. Jüri oli ka tugev spordipoiss, päris hea sprinter, kes käis trennis ja võistlustel. Alo pühendus rohkem korvpallile, kolmik- ja kõrgushüppele.
Nii Jüri kui Alo olid väga vastuolulised tegelased, probleemse käitumisega. Alo oli kohati väga närviline. Seegi ei tulnud kasuks, et teismeeas tema vanemad lahutasid. Vahepeal ei möödunud ühtki nädalat päevikusse märkust saamata. Alo ütles välja, mis mõtles. Minu arust lõpetas ta muusikakooli ikka väga vaevaliselt. Neil päevil eelistas ta sporti muusikale.
Kui me ei viitsinud matemaatika- või füüsikatundi minna, siis tegime poppi, kogunesime Jüri juures kodus ja ajasime oma asju. Laual olid mõned õlled või kuiv vein.“
Kaheksandas klassis visati Jüri esimest korda Jõgeva Keskkoolist välja.
Jüri Leesment: „Jõgeva Keskkoolist visati mind korduvalt välja. 8. klassis selle eest, et organiseerisime streigi ja meisterdasime loosungi „Lõpp bürokratismile Jõgeva Keskkoolis“. Tegime petitsiooni, millele umbes sada õpilast, teiste seas paljud abituriendid, alla kirjutasid. Kuid paar kaaslast sattusid liialt hoogu ja sellesse lisati lause, et nõuame ka Eesti Vabariigi aastapäeva, 24. veebruari tähistamist. See oli selge liig. Väike streik oleks ehk andeks antud, kuid mitte seda lauset.
Mind saadeti õppima Vaimastvere kooli. Õnneks kestis Vaimastvere periood vaid kaks nädalat ja siis võeti mind Jõgevale tagasi. Kuid karistuseks sain 8. klassi kaantega lõputunnistusele käitumise mitterahuldava. Eks mul oli ka muid patte, olin joomisega vahele jäänud ja õpsidele pidevalt vastu haukunud. Aga lõpuaktusel loeti ikkagi ette lõik mu lõpukirjandist.
See tähendas, et keskkooli mind ei võetud. Tere tulemast töölisklassi! Minu päästeingliks sai pinginaabri Alo Mattiiseni ema. Ta oli rajooni täitevkomitee põllumajandusvalitsuse plaani- ja finantsosakonna juhataja ning tundis kogu rajooni eliiti. Minu ema hakkas mind orgunnima Tartusse kooli. Kuid siis helistas talle rajooni haridusosakonna juhataja Ants Orgulas, et las Jüri tuleb tema juurde. Ta oli verinoor, kolmekümne ringis ametnik, aga rääkis minuga kui inimesega, mitte kui pätiga. Oli sõbralik ja abivalmis ning kuulas mu ära. Ta oli hiljemgi Jõgeval lugupeetud mees, hea inimene.
„Mida edasi teed?“ küsis Orgulas.
„Tahan keskkooli minna.“
„Miks?“