Isa äestas sellega põldu, aga emale ei tohtinud seda öelda. Isa pidi tegelikult hommikul hobuse tooma ja põllu ära äestama, aga ta ei viitsinud, pani hoopis Mossele äkked sappa ja töö sai väga kiiresti tehtud.
Pärast käisime Suislepa poes, isa ostis endale pudeli Põltsamaa veini ja mulle kommi ja kui ema töölt tuli, istusime aidatrepil ning isa lõi rõõmsalt laulu:
„Kui lapsena lustilla luhal
mina mängisin nooruse aal
siis oli minu süda nii puhas
kui vesi mis allika sees.“
Ise teatas uhkelt, mulle silma pilgutades, et põld on tehtud ja hobune tallis tagasi. Kui Jõgevale tagasi tulime, põles auto ära.“
Hille taheti edutada suure kolhoosi etteotsa, aga ajad olid muutunud leebemaks. Kui naisele öeldi, et ta ei saa keelduda, see on partei käsk, vastas tema, et saab küll, ta ei kuulugi parteisse. Unametsa kolhoosi varade üleandmise akt kannab kuupäeva 23. veebruar 1960.
Agronoomiks õppides oli Hille armunud ilusatesse viljapõldudesse, mida ta nägi Jõgeva Sordiaretusjaamas. Ta oli hingelt agronoom. Nii tegigi pere kannapöörde, Viljandimaalt koliti Jõgevale ja Hillest sai nooremteadur rukkiaretuse rühmas. Küll väikese osaga, aga ta on rukkisordi „Vambo“ kaasautor. Hiljem oli ta kartuliaretuse rühmas vanemagronoom. Poeg Jüri sündis juba Jõgeval ja sai nime ema lapsepõlvetalu järgi. Vahepeal elati siiski veel kolm aastat Viljandimaal, kus oli vaja Mustla sovhoosi eraldiseisev Roossilla osakond järjele aidata. Ent ema kutsuti Jõgevale tagasi.
„Mäletan, et tuldi helesinise Moskvitšiga meile Voorusse ja üks külalistest oli mu meelest noor Hans Küüts, tulevane sordiaretusjaama direktor ja akadeemik. Jõgeval hakati ka maja ehitama ning ema võttis 1976. aastal vastu pakkumise asuda suure Jõgeva Näidissovhoosi ja Sordiaretusjaama ametiühingu esimehe kohale, kus ta töötas kuni pensionile minekuni. See tähendas küll ka parteisse astumist, aga enam see väga ei morjendanud. Kuna talle allus ka klubi, kutsus ta sinna esinema tuntud kirjanikke, kelle vaated olid selgelt eestimeelsed.“
Jüri isa ja lell Ruudi lugu
Jüri isa Herman (1923–2005) oli pärit Mulgimaalt Tarvastu vallast Vooru külast Alliku talust, mille tema isa Hans oli saanud teenete eest Vabadussõjas. Vanaisa Hans oli kahe sõja veteran.
„Esimese maailmasõja ajal oli vanaisa ratsaväelane, Poolas võitles veel mõõkadega ja 1917. aasta sündmuste ajal oli Peterburis. Vahel jõi ta õuhkat (eetrit), laulis siis „Volga, Volga, matj rodnaja“ ja jutustas lugusid. Rääkis, et seitse hobust lasti alt ära, aga, kurat, mina jäin ellu. Kuid Vabadussõja lõpupoole läks ta luurele, vaatas üles ja sai kuuli täpselt silmaauku. Kuul ei riivanud aju ja jäi õlga pidama. Soomusrongilt võeti vedur ja vanaisa viidi Tartusse haiglasse. Tema nimi oli sama, mis Eesti Punase Risti ülemal, sõjaväearstil kindral Hans Leesmentil, kes oli talle kaugelt sugulane. Õnnekombel jäi vanaisa ellu, sai asunikutalu ja kolm last. Järgmise suure sõja ajal oli Alliku talu põranda all punker, kus perepojad Herman ja Rudolf end vahel haarangute eest varjasid.
Isa lood metsas oldud ajast on nagu eriskummaline film. Kord põgenesid nad koos sõbraga haarangu eest, väljas paukus 25kraadine pakane. Nad jooksid üle jõe ja kukkusid jääauku. Tagaajajad üle jõe ei tulnud. Mehed jäätusid minutitega. Aga tikud olid kuivaks jäänud. Nad panid heinakuhja põlema ja kuivatasid end ära. Teine kord jooksis ta siksakke tehes haarangu eest rukkipõldu. Neli meest otsustasid põllu läbi kammida. Isa lamas ja värises, sõrm kone päästikul (ta kutsus seda tuntud Saksa automaati alati koneks), kui üks mees ühelt ja teine teiselt poolt temast umbes kümne meetri kauguselt möödusid. Isa tõusis püsti ja mõtles, et kurrrat, ma tõmban nad ühe pika valanguga kõik maha. Aga ei teinud seda, vaid heitis uuesti pikali. Alles täiskasvanuna mõtlesin, et siis oleks vist päris palju eesti lapsi sündimata jäänud.
1946 kuulutati välja mingi ajutine amnestia metsavendadele ja karistused muudeti kergemaks. Vanaisa Hans soovitas poisil metsast välja tulla, kodus passida ja karistus vastu võtta. Nii tuli Jüri isa metsast välja ja saadeti Ahtmesse vangilaagrisse, kus ta istus kaks aastat. Seal oli olnud kokku 5000 meest kõikvõimalikest rahvustest. Iga päev löödi keegi maha. Kaks aastat hiljem, 1948 lasti ta välja, kuid passi löödi nõndanimetatud „rahvavaenlase tempel“, mis seadis terve rea piiranguid. Isa oli väga õnnelik, kui tänases Eestis anti talle Relvastatud Vastupanu teeneterist.
Isa tegeles kogu elu põhiliselt autodega, sõitis igasugu masinatega, oskas neid remontida, oli taksojuht, tuletõrje valveautojuht ja ka sõiduõpetaja. Aga kihutada meeldis talle ka. Õpetas mindki väga varakult sõitma nii auto kui traktoriga.“
Ka Hermani noorem vend Rudolf (1926-1976), kes 16aastaselt vabatahtlikuna Eesti Leegioni astus, tuli metsast välja ja asus õppima Tõrva keskkooli viimasesse klassi. Ta ei rääkinud koolis kellelegi, et oli kodumetsa peitunud otse Sinimägedest naastes.
„Film „1944“ tuli mulle vägagi tuttav ette, Ruudi lood tulid meelde. Nad olid rühmaga mingi mäe otsas ja teadsid, et vastas on vähemalt 300 meest. Rühmaülem ütles poistele, et nüüd lähete ära, aga üks vabatahtlik jääb minuga. See oli Ruudi. Neile jäi kaks raskekuulipildujat. Kui need kolmsada vastast rünnakule tulid, ütles rühmaülem, et ootame, las jõuavad oru põhja, keskele. Siis tõmbasid täiega tule peale, pealetungijad viskasid pikali. Aga nemad olid mäe otsas ja tikkisid kõik nende ahelikud läbi. Vaikus.
Nad esitati Raudristi kavalerideks. Aga õnneks ei antud! Puhas vedamine hilisemale mõeldes! Kui nad poriste ja veristena künkalt alla tulid, kukkus mingi Saksa major sõimama ja nemad ei jäänud võlgu, rühmaülem pani sellele vastu hambaid. Poisid anti tribunali alla ja otsus oli mahalaskmine. Kui aga selgus, et neile on määratud Raudrist, tehti kompromiss – maha ei lastud, aga risti ka ei antud.
Ruudi oli siis kõigest 18. Kõige rohkem vapustab mind, et pärast kõike seda surmatantsu (tegelikult on neid lugusid veel palju, näiteks filmi „1944“ stseen surnuaiast, mis kahuritule alla jäi, on samuti nagu Ruudi jutt) suutis ta minna keskkooli tagasi, kuulata kohutavat kommunistlikku möla, teha eksameid, minna ülikooli ja varjata aastaid, et oli Sinimägedes. Ta valetas, et oli metsas peidus, sest kartis. Tegelikult ta rändas ja roomas Sinimägedest Voorusse kaks nädalat. Lell Ruudi töötas hiljem üsna tähtsatel ametikohtadel parteisse astumata. Praha kriisi ajal 1968 sõitis ta Pobedaga külla ja nad vestlesid isaga autos tõsiselt Eesti väljavaadetest. Mina kuulasin. Enamikule oli vist kõige veenvam valikuvõimalus ellu jääda. Ja lapsi sündiski hoopis rohkem kui nüüd.
Ruudi suri 49aastaselt insulti. Sellised mehed olid vennad Leesmentid. Side sõjaeelse Eestiga oli selgelt olemas ja perekonna haavad polnud kinni kasvanud,“ vestab Jüri, hüpates teemade ja aegade vahel ning rüübates vaheldumisi kohvi ja õlut.
Vanal ajal olid Leesmentid vist rahulikumad sellid – puulukksepad.
„Leesment tähendab puulukkseppa, meest, kes oskab teha puust aidalukke. Seda rääkis mulle Paul Ariste, kui olin ülikooli esimesel kursusel. Kõik Leesmentid peaksid olema sugulased või hõimlased, isegi Läti omad. Vaid osa liine on läbi uuritud, sest kui peres on kümme last, siis on raske järge pidada. Esiisad, kes selle nime 1750. aasta kandis võtsid, olid vennad Märt ja Jüri, vabad talupojad, kes said ise nime valida. Väga palju Leesmente on üle ilma laiali, USA-s, Kanadas, Rootsis, Austraalias.“
Kuna Jüri keeldus lasteaeda minemast, sai ta endale lapsehoidja Mutsu Hilda, kes elas Jõgeva lähedal Mutsu käänus. Hilda suhtus Jürisse nagu oma poega. Tema mees oli Vabadusristi kavaler Aleksander Muts, kelle lasksid punased maha 1941. aastal Tartus ja lapsed jäid neil saamata. „Ta oli mulle äärmiselt oluline inimene, tähtsam kui vanaemad. Lapsena mängisin ma Hilda mehe Vabadusristiga, vaatasime koos