Jokk. Anneli Urge

nautida ega kiirustanud kuhugi. Ta teadis, et sellist võimalust elujärge märgatavalt parandada nii lihtsalt enam tulla ei pruukinud. Massaažile järgnes mullivann šampanja ja suupistetega, mida serveeris turris olekuga ülbe turvanaine. Irina märkas, et Bossi ei häirinud üldse, et Tanja tema intiimsete toimingute tunnistajaks oli ja ta otsustas ka ise seda tigedat naist ignoreerida. Mullivannist viis lühike tee Bossi luksuslikku magamistuppa, otse Türgi sultani väärilisse pompöössesse baldahhiinvoodisse. Irina oli kiire taibuga ja mõistis kohe, milliste osavate võtetega mehe valge rasvase kõhu alla peidetud väike lodev riist uuesti töökorda saada. Ta oli kindel, et mees ei suuda ennast tagasi hoida ja tühjendab ühe hetkega oma paagi talle suhu, nagu iga korraliku pornofilmi kohustuslik lõppkaader ette näeb. Siis laseb ta Tanjal tüdruku kohe oma ekstravagantsetest eraruumidest minema saata ja vajub kurnatult raskesse unne. Üllatuseks kujunes kõik teisiti. Boss tahtis hommikuni Irina kõrval kuninglikus voodis lebada. Vaatles ja hellitas naise vormikat keha ning tema kõhetud huuled sosistasid lakkamatuid komplimente ja kiidusõnu Irina ülistuseks.

      Edasi juhtus kõik nagu unenäos. Iga päev toodi Irina töökohta sületäite viisi punaseid roose. Järgnesid luksuslikud väljasõidud teistesse linnadesse ja hiljem ka välismaale. Irina sõitis nüüd tööle uhiuue punase Honda Civicuga ja kolis ühiselamust kolmetoalisse Lasnamäe korterisse. Korter oli küll üüritud firma Stern, fils & co Ltd. nimele, kuid see tõsiasi Irinat ei morjendanud.

      Kõike niigi muinasjutulist kroonis veel Bossi üllatav ettepanek kandideerida järgmistel kohalike omavalitsuste valimistel tema partei nimekirjas Tallinna linnavolikokku. Asjaolud, et Irina isik oli valijatele täiesti tundmatu, tema haridustee puudulik ja teened kogukonna hüvanguks olematud, ei seganud kedagi. Peagi sai Irina linnavolikogu liikmeks. Ta lõpetas päevapealt senise töö ilusalongis, ostis kesklinna Armani firmapoest enesele esindusülesannete täitmiseks vajaliku varustuse ja siirdus ülima rahuloluga uude ellu.

      Irina mõttelõnga katkestas blond pikajuukseline sihvaka keha ja modellivälimusega kosmeetik Helena.

      “Kas võime nüüd pediküüriga pihta hakata?” küsis ta rõõmsalt.

      Irina naeratas, kohendas sõrmedega oskuslikult esiletükkivaid läikivaid juuksekiharaid ja tõstis jala vahuveest välja.

      “Davai, aga vaata ise kella, et ma hiljaks ei jää. Hiljemalt kell viis pean siit jeehat tõmbama,” siristas Irina lõbusalt.

      “Kas täna õhtul on mingi tähtis koosviibimine?” päris Helena uudishimulikult.

      Irina ja Helena olid sõbrannad juba spaahotelli kosmeetiksalongi aegadest, kus mõlemad sel saatuslikul suvel töötasid. Pärast Irina lahkumist oli ka Helena parema teenistuse nimel töökohta vahetanud ja koguni eraettevõtjaks hakanud. Kus ta stardikapitali sai, seda Irina ei teadnud, kuid ega see teda eriti huvitanudki. Helena hoidis oma eraelu tööst lahus ja pühendas kogu salongis viibimise aja klientidele. Tööd tehes elas ta osavõtlikult kaasa nende rõõmudele ja muredele ning võitis seetõttu kiiresti kundede usalduse. Nii sai Helenast ka Irina isiklik iluteenindaja ja usaldusalune.

      “Oh, kõigepealt õhtusöök Troikas ja pärast minnakse ilmselt klubidesse edasi. Isakesel on mingid vene ärihaid külas koos Moskva poliitikategelastega. Nägin neid hommikul volikogu majas. Millised mehepojad! Kõik viimseni Itaalia ülikondadesse nööbitud. Selline lõhnapilv ümber hõljumas,” Irina vehkis kätega nii laialt, kui kitsas ruum võimaldas, “et sure või oopiumimürgitusse. Ninamees näeb välja nagu Silvio Berlusconi noorem kloon,” sädistas naine edasi.

      “Jah, igav sul juba ei hakka,” naeris Helena. “Aga mis asju nad siin üldse nii suure seltskonnaga ajavad? Kas sõpruslinnade koostöö?” uuris ta naljatades edasi.